PROFILBARU.COM

See artikkel räägib õistaimede viljast; viljaks võidakse nimetada ka teravilja, aedvilja söödavat osa, loodet või mingi sihipärase tegevuse tulemust; germaani jumala kohta vaata artiklist Vili (jumal).

Vili (fructus) on õistaimede organ, mis sisaldab seemneid. Vili koosneb viljakestast ja seemnest.

Vilja teke

Kui tolmlemine – õietolmu kandumine tolmukatelt emakasuudmele – on olnud edukas, hakkavad tolmuterad idanema ja tungivad sigimikku. Õiest hakkab sõltuvalt emakate arvust arenema kas lihtvili või koguvili. Õisikust omakorda hakkab arenema vilikond.

Vilja areng ja valmimine

Kasvavat ja arenevad tillukest vilja nimetatakse viljahakatiseks. Viljahakatised kasvavad ning hakkavad seejärel valmima. Olenevalt sellest, kas vilja veesisaldus valmimisel suureneb või väheneb, jagatakse vilju lihakviljadeks ja kuivviljadeks. Kuivviljadest kasvatatakse kultuuris teravilju, kaunvilju, pähkleid, seemneid jne. Lihakvilju kannavad hinnatud puuviljakultuurid (luu-, õun- ja pomerantsviljad) ning marjakultuurid.

Aiakultuuride viljadel eristatakse kolme küpsusastet: ^[1]

koristusküpsus – vili on lõpliku suuruse ja kujuga;
tarbimisküpsus – vili saavutab iseloomuliku põhivärvuse ja parima maitse;
bioloogiline küpsus – seemned pruunistuvad.

Seemned

Sigimikus olevatest seemnealgmetest arenevad vilja sisemuses seemned. Bioloogiliselt küps seeme on uue taime alge. Kui vili on tekkinud viljastumata munarakust ehk partenokarpselt, siis seemneid ei moodustu. Vastavalt seemnete arvule jagunevad viljad üheseemnelisteks ja mitmeseemnelisteks.

Viljade ja seemnete levik

Bioloogilise küpsuse saavutanud viljad jagunevad avaviljadeks ja sulgviljadeks. Valminud avavili avaneb ja pillab seemned laiali, sulgviljal jääb viljakest seemne ümber ning vili ise kukub emataime lähedusse. Et aga emataime vahetus läheduses napib noore taime arenguks vajalikke toitaineid, valgust ja ruumi, on taimedel välja kujunenud mitmeid levimisviise. Viljade ja seemnete levimisel tuntakse mõisteid autohooria ehk iselevi ja allohooria ehk tegurlevi. Iselevi vahendid ongi eelkõige paiskviljad, mis heidavad avanedes seemned emataimest võimalikult kaugele. Tegurlevi puhul kasutavad taimed teiste elusolendite (loomad, inimesed) ning loodusnähtuste (tuul, vesi) abi.