India klassikaline muusika on India muusika professionaalne traditsioon, mida on ajaloo jooksul kultiveerinud peamiselt õukonnamuusikud. Alates 20. sajandist kuulatakse ja praktiseeritakse seda laiades haritlaste ringkondades. Selle muusika teooriat on põhjalikult arendatud hinduismi alustekstide ajast saadik.
Alates keskajast jaguneb India klassikaline muusika kaheks suunaks: Hindustani muusika (India põhja- ja keskosas, Pakistanis ja Bangladeshis) ning Karnataka muusika (Andhra Pradeshi, Karnataka, Kerala ja Tamil Nadu osariigis). Erinevused puudutavad termineid, pille ja mänguviisieelistusi. Karnataka muusikas on rohkem ornamente ja laulu ning vähem improvisatsiooni.
India klassikaline muusika on põhimõtteliselt monofooniline ja seda mängitakse väga väikestes ansamblites. Harmooniat ega akordide vaheldumist ei ole, muusika areneb staatiliste heliridade alusel. Heliread koos ornamentide ja meloodiaprogressioonide reeglitega moodustavad arvukalt raagasid.
India klassikaline muusika sai läänes tuntumaks 1950. aastatel. Lääne muusikud on India muusikutega koostööd teinud. Läänes tuntumad India klassikalise muusika mängijad on Hindustani muusikutest sitarimängija Ravi Shankar, sarodimängija Ali Akbar Khan ja tablamängija Zakir Hussain ning Karnataka mängijatest viiuldaja Lakshminarayana Subramaniam ja vinamängija Sundaram Balachander.
