Monofoonia (kreeka keeles μονοφωνία) ehk ühehäälsus, ka monoodia, on muusika faktuuritüüp, mille all mõistetakse kas üksikut heli või saateta meloodiat.
Kogu varane lääne muusika alates antiigist kuni mitmehäälsuse tekkimiseni 9. sajandil oli üldiselt monofooniline. Tänapäeva lääne muusikas esineb monofooniat näiteks katoliku kiriku muusikas.
Ühehäälse rahvamuusika, aga ka antiik- ja keskaja muusika, näiteks trubaduuride monofoonilise laulu iseloomustamiseks on muusikaajaloolased ja etnomusikoloogid kasutanud monofoonia tähenduses vahel ka sõna "monoodia", mille täpne tähendus on seotud itaalia 17. sajandi alguse ilmaliku lauluga.
Vaata ka
Kirjandus
- Siitan, Toomas; Sepp, Anu, 2015. Muusikaõpik gümnaasiumile, lk 85
