I tüüpi diabeet

Diabeedi sümbol

I tüüpi diabeet ehk insuliinisõltuv diabeet ehk 1. tüüpi diabeet ehk noorte suhkurtõbi (tüüp 1 diabetes mellitus, või T1DM; varem tuntud ka kui juveniilne diabeet) on inimestel harilikult lapsepõlves või noorukieas ja mitmetel teistel imetajatel keskeas algav ja terve elu kestev krooniline haigus, suhkurdiabeedi vorm, millele on iseloomulik kõhunäärme endokriinse osa Langerhansi saarte insuliini tootvate beetarakkude hävinemine.

Inimestel

Sümptomid

I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu suurenemine ja samal ajal kehakaalu vähenemine. Ravi hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja suurenenud veresuhkrusisalduse ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise saaduses) poolt.[1] I tüüpi diabeet diagnoositakse tihti patsientidel, kellel esineb diabeetiline ketoatsidoos, mille sümptomite hulka kuuluvad kuiv nahk, sügav hingeldamine, unisus, valu kõhus ja oksendamine.[2]

Järgnev insuliinipuudus põhjustab veres ja uriinis suurenenud glükoosisisalduse. Klassikalised sümptomid on tihe urineerimine, suurenenud janu ja näljatunne ning kaalukaotus.

Tekkepõhjused

Haiguse patogenees on mitmeteguriline ja arvatakse, et 1. tüüpi diabeeti soodustavad järgmised tegurid: geneetiline vastuvõtlikkus, diabetogeenne esilekutsumine ehk keskkonnateguri mõju või antigeeniga kokkupuude. Teised kõhunäärme probleemid, näiteks trauma, pankreatiit või kasvaja võib põhjustada insuliini tootmise häireid.

Geneetika

I tüüpi diabeet on polügeenne haigus, mis tähendab, et mitmed erinevad geenid soodustavad selle esinemist samaaegselt. Pärilike tegurite tähtsust näitab diabeeti haigestumise sagenemine kui vanem põeb diabeeti. Isa haiguse korral on lapse risk 5%, ema haiguse korral 2,5%, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal tõstab riski 20%-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35–50%-l juhtudest ka teine.[1]

Immunopatoloogia

Osa uurijaist ja allikaist liigitab 1. tüüpi diabeedi autoimmuunhaiguseks. Arvatakse, et diabeetikute veres ringlevad T-lümfotsüüdid sisenevad kõhunäärmesse ja mitmete tegurite toimel tunnistavad beetarakkude valke, ka insuliini kui potentsiaalselt ohtlikke ning kutsuvad esile immuunvastused, mille toimel hakkavad kõhunäärme teatud rakud tootma ja eritama autoantikehi beetarakkude vastu ning selle tulemusel võivad aastate jooksul beetarakkude populatsiooni vähenemine viia haiguse sümptomite ilmnemisele.[3][4]

Viirused

Ühe teooria kohaselt,[5] on I tüüpi diabeet viiruse põhjustatud autoimmuunvastus, mille tulemusena immuunsüsteem ründab Coxackie-viiruse perekonnaga või Rubella viirusega nakatunud rakke koos kõhunäärme beetarakkudega. Sellist haavatavust ei jaga kõik inimesed, kuna kõigil mainitud viirustega nakatunud inimestel ei kujune I tüüpi diabeeti. See on viidanud geneetilisele vastuvõtlikkusele ning katsed patsientidega on kindlaks teinud, et on olemas geneetiline soodumus I tüüpi diabeedi kujunemisele.[6]

Kemikaalid ja ravimid

Mõned kemikaalid ja ravimid hävitavad kõhunäärmerakke. Pyrinuron (Vacor), 1976. aastal Ameerika Ühendriikides kasutusele võetud rotimürk hävitab valikuliselt kõhunäärme beetarakke, põhjustades manustamisel I tüüpi diabeeti. Vacor kõrvaldati USA turult 1979. aastal, kuid on mõnes riigis siiani kasutusel. Zanosar on antibiootiline aine, mida kasutatakse kõhunäärmevähi ravimisel kemoteraapias. See tapab beetarakke, põhjustades insuliini tootmise langust.[7]

Diagnoos

Diabeeti iseloomustab korduv või püsiv hüperglükeemia ehk suur veresuhkusisaldus (ehk kõrge veresuhkrutase).[8] Umbes veerandil I tüüpi diabeeti põdevatel inimestel on välja kujunenud diabeetiline ketoatsidoos selleks ajaks, kui haigus diagnoositakse. Eri tüüpi diabeete diagnoositakse tavaliselt muude meetoditega, näiteks regulaarne tervisekontroll või teisejärguliste sümptomite põhjal nagu seletamatu väsimus või nägemisprobleemid. Diabeet avastatakse tihti mingi terviseprobleemi esinemisel, mis võis olla põhjustatud diabeedi poolt, näiteks infarkt, insult, silmaprobleemid, seeninfektsioonid või lapse sündimine hüperglükeemiaga.

Vältimine

Praeguse seisuga ei ole teada, mis põhjustab I tüüpi diabeeti, ning seda ei ole võimalik ära hoida.[9] Mõned teadlased usuvad, et seda on võimalik ära hoida latentses autoimmuunses faasis, enne kui haigus hakkab hävitama beetarakke.[10]

Toitumine

Uuringud on vihjanud, et rinnaga toitmine vähendab riski haiguse tekkele hilisemas elus.[11][12] Mitmeid teisi toitumisega seotud riskitegureid uuritakse, kuid kindlate tulemusteni pole jõutud.[13] I tüüpi diabeeti nimetatakse ka „suhkrudiabeediks“, kuna suure suhkrusisaldusega toitude tarvitamine võib olla surmav.

Haiguse kontrolli all hoidmine

I tüüpi diabeedi ravi seni ei tunta, aga haigust saab juhtida insuliinivarude täiendamise kaudu. Insuliini manustatakse enamasti perioodiliste süstidega mitu korda päevas, kuigi on olemas ka teised võimalused, nagu näiteks insuliinipumbad.

Kõhunäärme ja kõhunäärme rakkude siirdamine on võimalik ravi mõningatel haigusjuhtudel.

Insuliiniteraapia

I tüüpi diabeeti ravitakse insuliini asendamisega – kas perioodiliste süstidega või insuliinipumbaga. Lisaks peavad patsiendid järgima kindlalt toitumiskava ning tähelepanelikult jälgima veresuhkrusisaldust. Tänapäeval kasutatakse sünteetiliselt valmistatud insuliini sea, lehma või kala insuliinist.[14] Ravimata I tüüpi diabeet viib tavaliselt diabeetilisest ketoatsidoosist põhjustatud koomani. Ketoatsidoos põhjustab vedeliku kogunemist ajus, mis on eriti eluohtlik. Selle tõttu on ketoatsidoos peamine surmapõhjus diabeedihaigetel.[15]

Ravi peab jätkuma määramata aja, see ei sega igapäevaseid tegevusi. Patsiente õpetatakse oma haigust iseseisvalt kontrolli all hoidma, kuid mõnele inimesele võib olla see raske. Tüsistused võivad tekkida väiksest ja suurest veresuhkrusisaldusest, mõlemad selle tõttu, et insuliini manustatakse tehislikult. Väike veresuhkrusisaldus võib põhjustada teadvusekaotust ja krambihooge. Suur veresuhkrusisaldus võib põhjustada väsimustunnet ja kahjustada pikaks ajaks elundeid.

Kõhunäärme siirdamine

Kõige ekstreemsematel juhtudel võib pankrease siirdamine taastada normaalse veresuhkru regulatsiooni. Siiski, operatsioon ja kaasnev immunosupressioon on paljude arstide arvates ohtlikum kui järjepidev insuliini asendusteraapia. Selle tõttu kasutatakse kõhunäärme siirdamist ainult pärast neerusiirdamist, kuna uus neer nõuab immuunsüsteemi allasuruvate ravimite manustamist. See lubab siirata patsiendile uus pankreas ilma täiendavate immuunsüsteemi kahjustavate ravimiteta.[16]

Saarerakkude siirdamine

Eksperimentaalne beetarakkude asendamine on mitmete uurimisprojektide huviobjektiks. Nende rakkude siirdamine on vähem invasiivne kui pankrease siirdamine, mis on hetkel kõige levinum lähenemine inimestel. Üks variant sellest protseduurist näeb välja selline: saarerakud süstitakse patsiendi maksa, kus nad hakkavad elama ning toodavad insuliini. Arvatakse, et maks on kõige mõistlikum koht, kuna see on ligipääsetavam ning rakud toodavad seal hästi insuliini. Samas, patsiendi keha kohtleb uusi rakke samamoodi nagu igat teist võõrkude. Sellepärast peab saarerakke tootma patsiendi enda tüvirakkudest või identse kaksiku tüvirakkudest. Hiljutised uuringud on näidanud, et pärast saarerakkude siirdamist 58% patsientidest suutsid aasta hiljem iseseisvalt insuliini toota.[17]

Psühholoogilised mõjud

Depressioon

Depressioon ja depressiivsed sümptomid esinevad tihedamini I tüüpi diabeeti põdevatel inimestel kui tervetel. Ühe artikli kohaselt on depressiooni esinemissagedus diabeedihaigetel enam kui 3 korda suurem kui mittediabeedihaigetel.[18] I tüüpi diabeediga naistel on suurem tõenäosus sattuda depressiooni kui meestel.

Söömishäired

Uuringud näitavad, et söömishäired on sagedasemad I tüüpi diabeeti põdevatel naistel.[19] Mõned uuringus osalevad patsiendid muutsid iseseisvalt insuliinidoose, et suurendada kaalukaotust. Suurt vere suhkrusisaldust on seostatud polüuuria ja vähenenud söögiisuga, mis võib põhjustada kaalukaotust.

Tüsistused

Halvasti ravitud I tüüpi diabeedi tüsistuste hulka võivad kuuluda südame veresoonkonna haigused, diabeetiline neuropaatia ja diabeetiline retinopaatia. Samas, südame-veresoonkonna haigustel ja ka neuropaatial võib olla ka autoimmuunne põhjus, mis ei sõltu I tüüpi diabeedist.[20][21]

Esinemissagedus

Geograafiliselt on haigestumuses suured erinevused. Kõige suurem on see Soomes – umbes 50 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Jaapanis, Koreas ja Hiinas on haigestumus aga kümneid kordi väiksem (0,5–2 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas). Eestis on vastav näitaja 10–11 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.[1]

Diabeet Eestis

2006. aasta veebruari seisuga oli Euroopas 60 miljonit inimest, kellel on diagnoositud prediabeet ehk eeldiabeet, millest Eestis umbes 140 000 inimest.[1] DEPAC (Diabetes Experts Panel from Accessing Countries) uuringu eesmärgiks oli selgitada Euroopa Liiduga liitunud maades (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Ungari, Tšehhi, Malta, Küpros) diabeediseisu ja ravi kvaliteeti, mille jaoks korraldati vaatlusuuring 10 liitunud riigis. Uuringusse hõlmati I ja II tüüpi diabeedi põdejad, kelle diabeedistaaž oli vähemalt üks aasta. Eestis osalesid töös 6 keskust. Andmeid koguti patsientide vanuse, pikkuse, kaalu, diabeedistaaži ja tüübi, diabeediravimite kasutamise, erinevate raviskeemide, ravidooside kohta. Lisaks testiti vererõhku ja lipiidide väärtusi. Diabeediravi tõhususe üheks hindamise kriteeriumiks on analüüs HbA1c. HbA1c analüüsiga mõõdetakse glütseeritud hemoglobiini taset veres. Eestis on tulemused head või rahuldavad vaid veerandil diabeetikutest. HbA1c keskmised väärtused Eestis on 8,3–8,6%, normaalväärtuseks peetakse väiksemat kui 6,5% HbA1c väärtust.[22]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 I tüübi diabeet "Eesti Diabeediliit" Vaadatud 24.10.2003
  2. ↑ Diabetes Health Center "webmd Symptoms Type I Diabetes" Vaadatud 17 September, 2008
  3. ↑ Taplin CE, Barker JM., Autoantibodies in type 1 diabetes. Lühikokkuvõte., Autoimmunity., veebruar 2008;41(1):11-8. doi: 10.1080/08916930701619169., veebiversioon (vaadatud 26.09.2014)(inglise keeles)
  4. ↑ Pärt Peterson (september 2003). "Autoimmuunhaigused: omad muutuvad võõrasteks". Eesti Loodus. Vaadatud 26.09.2014.
  5. ↑ Type 1 diabetes: virus infection or autoimmune disease? "Nature Immunology 3", 338 – 340 (2002)"
  6. ↑ "Donner", "Horst"; "Harald Rau, Paul G. Walfish, Jens Braun, Thorsten Siegmund, Reinhard Finke, Jürgen Herwig, Klaus H. Usadel and Klaus Badenhoop" (2007). "CTLA4 Alanine-17 Confers Genetic Susceptibility to Graves' Disease and to type 1 Diabetes Mellitus". "The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism Vol. 82, No. 1 143–146". "The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2008. Vaadatud 22. oktoobril 2013.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Vogel, R. P. (1982). "Poisoning with Vacor Rodenticide". Archives of Pathology and Laboratory Medicine. 106 (3): 153. PMID 6895844.
  8. ↑ World Health Organisation Department of Noncommunicable Disease Surveillance (1999). "Definition, Diagnosis and Classification of Diabetes Mellitus and its Complications" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. august 2014. Vaadatud 22. oktoobril 2013.
  9. ↑ "Diabetes". World Health Organization. Vaadatud 24. jaanuaril 2011.
  10. ↑ [1] PMID 20432533, J. A.; Herold, K.; Eisenbarth, G. (2010). "Genetics, pathogenesis and clinical interventions in type 1 diabetes". Nature 464 (7293): 1293–1300.
  11. ↑ Borch-Johnsen K, Joner G, Mandrup-Poulsen T; et al. (november 1984). "Relation between breast-feeding and incidence rates of insulin-dependent diabetes mellitus. A hypothesis". The Lancet. 2 (8411): 1083–6. DOI:10.1016/S0140-6736(84)91517-4. PMID 6150150. {{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ Naim Shehadeh, Raanan Shamir, Moshe Berant, Amos Etzioni (2001). "Insulin in human milk and the prevention of type 1 diabetes". Pediatric Diabetes. 2 (4): 175–7. DOI:10.1034/j.1399–5448.2001.20406.x. PMID 15016183. {{cite journal}}: kontrolli parameetri |doi= väärtust (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Virtanen SM, Knip M (detsember 2003). "Nutritional risk predictors of beta cell autoimmunity and type 1 diabetes at a young age". The American Journal of Clinical Nutrition. 78 (6): 1053–67. PMID 14668264.
  14. ↑ Dr James R Wright, Jr MD, in The Lancet, Volume 359, Issue 9313 Vaadatud 6.04.2002
  15. ↑ [2] Arlan L Rosenbloom, Ragnar Hanas.(1996). "Diabetic Ketoacidosis: Treatment Guidelines"
  16. ↑ Jennifer L. Larsen. "Pancreas Transplantation: Indications and Consequences". Edrv.endojournals.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuli 2012. Vaadatud 29. novembril 2011.
  17. ↑ "Islet cell transplant: Experimental treatment for type 1 diabetes". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2007. Vaadatud 4. juunil 2007.
  18. ↑ Roy, T., & Lloyd, C. E. (2012). Epidemiology of depression and Diabetes: A systematic review. Journal of Affective Disorders, 142, 8–21. doi: 10.1016/S0165-0327(12)70004-6.
  19. ↑ Colton, P. A., Olmsted, M. P., Daneman D., & Rodin, G. M. (2013). Depression, disturbed eating behavior, and metabolic control in teenage girls with Type 1 Diabetes. Pediatric Diabetes, 19 Feb. doi: 10.1111/pedi.12016.
  20. ↑ "Viktoria Granberg, MD, Niels Ejskjaer, MD, PHD, Mark Peakman, MD, PHD and Göran Sundkvist, MD, PHD; "Autoantibodies to Autonomic Nerves Associated With Cardiac and Peripheral Autonomic Neuropathy"; ''Diabetes Care'' 2005 28: 1959–1964". Care.diabetesjournals.org. Vaadatud 29. novembril 2011.
  21. ↑ "Sridevi Devaraj, Nicole Glaser, Steve Griffen, Janice Wang-Polagruto, Eric Miguelino and Ishwarlal Jialal; "Increased Monocytic Activity and Biomarkers of Inflammation in Patients With Type 1 Diabetes"; ''Diabetes'' 2006 March 55: 774–779". Nature.com. Vaadatud 29. novembril 2011.
  22. ↑ Eesti diabeediliit. "Diabeet Eestis" Vaadatud 26.04.2007

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!