Hermine Elisabeth Blaubrück sündis 1892. aastal Peterburis klaverivabrikandi peres. Tema isa Georg Blaubrück oli pärit Tartumaalt Käreverest Topa talust. Hermine võttis kaks isa ettevõttest pärit klaverit Eestisse tulles kaasa ning üks neist, Bechsteini tiibklaver, oli tema kasutuses elu lõpuni. Ta õppis Peterburi gümnaasiumis, kus omandas väga hea vene ja saksa keele.
18-aastaselt abiellus Hermine Blaubrück kaugsõidukapten Gustav Jürgensiga. Neil sündis kaks poega: Karl ja Artur. Pere sattus majanduslikesse raskustesse ning oli sunnitud tulema Eestisse, esialgu Hermine Jürgensi onu tallu Käreveres. Hermine osales vabadussõjas rindeõena. Kui lapsed olid kümneaastased, jättis Hermine Jürgens mehe ning siirdus koos lastega Tartusse. Tartus teenis Hermine elatist tummfilmide klaverisaatjana ning hiljem, pärast tummfilmide taandumist ka ennustajana. Mõnda aega elas ta koos tolleaegse kuulsa illusionistiHarri Lindneriga.
Tartu perioodil rääkis proua Jürgens eesti keelt aktsendiga, lisaks väga heale vene ja saksa keelele oskas ta ka veidi prantsuse, ladina ja sanskriti keelt. Ta lõpetas 1918–1939 tegutsenud Viiburi muusikakooli (musiikkiopisto). Hermine Jürgens on komponeerinud väiksemaid palu, üks neist kannab nime "Rong itta". 1930. aastate alguses külastas ta teoloogia loenguid Tartu Ülikoolis. Jürgensi enda sõnul tugevnes tema sünnipärane selgeltnägemise võime 30. ja 40. eluaasta vahel.
1935. aastal elas Hermine Ahjal ja oli sealse Krõpsi metsavahi abikaasa. Mõnda aega oli ta seal kohaliku naiskodukaitseorganisatsiooni esinaine, kuid sai kohtusüüdistuse kellegi au haavamises ja oli sunnitud sellest ametist lahkuma. 1930. aastate lõpus elas Hermine lühikest aega Tallinnas koos poegadega.
1940. aastate algul kolis Hermine Äksi kanti. Ühe oma klaveri müügist saadud raha annetas ta Äksi kiriku remondiks. Ta oli kümme aastat kiriku organist ja andis muusikatunde. Sõja ajal aitas ta inimestel teada saada kadunud omaste saatust. Täppi läinud ennustuste kõrval on teateid ka ebaõnnestunud nägemustest ja ennustustest. Ta aitas leida kadunud või varastatud esemeid ja koduloomi. Varastatud loomade leidmist on kujutatud ka 1974. aastal ilmunud Aleksander Suumani luuletuses "Äksi nõia meenutused".
Herminel oli mõnesajaköiteline raamatukogu, ta luges ja kirjutas palju. Paljud tema säilinud kirjatööd on sugulaste käes ning palju on läinud ka kaduma.
Äksi nõia, Hermine Elisabeth Jürgensi mälestuskivi tema viimases elukohas Puhtaleiva külas
Ta suri Kastre hooldekodus 1. juulil 1976 ning maeti Äksi kalmistule. Varsti pärast tema surma pandi tema hauale paekivist tahvel kirjaga "Äksi nõid", mis järgis Hermine soovi – Hermine Jürgensile meeldis tema hüüdnimi. 1996. aastal avati tema kalmul uus kivi. Hermine maja süüdati pärast tema surma tsiviilkaitseõppuste käigus. 11. juulil 1999 avati Äksi nõia viimases elukohas Puhtaleiva külas mälestuskivi. Mälestuskivi autor on skulptor Ado Koch ja maastikukujundaja oli Maire Runtel-Orav.
Isiklikku
Hermine Jürgens oli kirglik suitsetaja, ta suitsetas umbes 60 aastat oma elust.
Viited
Kirjandus
Kalle Truus, Tundmatu Äksi nõid: elulugu, pärimused, kommentaarid, Tallinn 1999
Aili Paju, Teadjanaine, Tartu 1994, Tartu 2005 teine täiendatud trükk, ISBN 9949-10-891-8, (jutustus, mida autor nimetab eesti rahva naisnõia koondportreeks[1])
Aleksander Suuman, Äksi nõia meenutused, Looming nr 4/1974, lk 600–602
Aleksander Suuman, Äksi nõid meenutab, Looming nr 12/2001, lk 1788
