Harry Johnston

Harry Johnston
Sünniaeg	12. juuni 1858
Surmaaeg	31. juuli 1927 (69-aastaselt) Nottingham
Amet	botaanik, kujutav kunstnik, ametnik, reisija, etnoloog, loodusteadlane

Henry Hamilton Johnston (12. juuni 1858 London – 31. august 1927)^[1] oli Suurbritannia maadeavastaja, looduseuurija, keeleuurija, kirjanik ja koloniaalametnik.

Õpingud ja esimesed reisid Aafrikas

Harry Johnston sündis Londonis Kenningtonis. Ta omandas keskhariduse Stockwellis ja õppis Londoni Ülikooli King's College'is. Seejärel õppis ta neli aastat Kuninglikus Kunstiakadeemias. Õppimise ajal rändas ta ringi nii Euroopas kui ka Põhja-Aafrikas, sealhulgas aastatel 1879–1880 tollal eurooplastele võrdlemisi tundmatul Tuneesia sisemaal.^[1]

Aastal 1882 reisis ta koos Dermot Bourke'iga Angola lõunaosas. Aasta hiljem kohtus ta Kongo jõe ääres Henry Morton Stanleyga. Johnston oli üks esimesi eurooplasi, kes nägi Malebo basseinist ülesvoolu jäävat jõe osa. Aastal 1884 nimetasid Kuninglik Geograafiaselts ja Briti Teadusassotsiatsioon Harry Johnstoni Kilimanjaro ekspeditsiooni juhiks. Ekspeditsiooni käigus jäi ta võistluses sakslastega peale ja leppis kohalike hõimuvanematega kokku nende maade üleandmises Briti Ida-Aafrika Kompaniile.^[2]

Ametnikuna Kesk-Aafrikas

Oktoobris 1885 nimetas Suurbritannia valitsus Harry Johnstoni asekonsuliks Kameruni ja 1884. aastal Briti protektoraadiks saanud Nigeri jõe delta piirkonda.^[2] Aastal 1887 hakkas ta konsuli kohuseid täitma. Samal aastal kutsus ta rannikul asuva Opobo linnriigi asutaja Jaja enda juurde nõu pidama, kuid tegelikult laskis ta vangistada ja pagendada. 1888. aastal Inglismaal puhkusel olles kohtus ta Robert Gascoyne-Ceciliga ja osales arvatavasti Suurbritannia Aafrikaga seotud ambitsioonide sõnastamisel. Sündis Kaplinnast Kaironi ulatuva Briti vöö idee, mille Johnston Gascoyne-Cecili heakskiidul anonüümse Aafrika uurija nime all The Timesile lekitas.

Njassamaal

Aastal 1889 saadeti Johnston Lissaboni Suurbritannia ja Portugali Kagu-Aafrika võimusfääride jagamise üle kõnelusi pidama. Kui Portugal hakkas Njassamaa lõunaosas asuvat Shire'i platood endale nõudma, saadeti Johnston Mosambiiki konsuliks, et ta sündmustel silma peal hoiaks ja vajadusel kohalikke pealikuid veenaks, et nad end Portugali võimu alla ei annaks. Vahepeal lepitas ta Njassa järve ääres tekkinud tüli araabia orjakaupmeeste ja African Lakes Trading Company vahel. Aastal 1891 kuulutati Njassamaa Briti Kesk-Aafrika nime all Suurbritannia protektoraadiks ja Johnston määrati selle esimeseks erivolinikuks. Ta oli selles ametis kuni 1895. aastani.^[1]

Võistlus Katanga pärast

Aastal 1890 saatis Johnston Cecil Rhodesi ja Briti Lõuna-Aafrika Kompanii nimel Alfred Sharpe'i Katangasse Yeke kuningriigi valitseja Msiriga lepingut sõlmima. Katanga paiknes belglaste kuningale Léopold II-le kuuluva Kongo Vaba Riigi huvisfääris, kuid ei olnud kellegagi protektoraadilepingut sõlminud. Vastavalt Berliini konverentsil kokkulepitule tekkis õigus kolooniale alles siis, kui see oli juba riigi valduses ja oli olemas kohalike pealikute heakskiit lepingu kujul. See pani aluse Suurbritannia nimel tegutseva Briti Lõuna-Aafrika Kompanii ja kuningas Leopold II võidujooksule maapõuevaradelt rikka Katanga pärast. Sharpe'i varud olid Msiri juurde jõudmise ajaks otsa lõppenud, ta oli peaaegu üksi ja kurnatud ega jätnud head muljet. Msiri õukonnas ei osatud inglise keeles lugeda. Sharpe kirjeldas pakutavat lepingut väga roosilisena, kuid kui Msiri selle endale ära tõlkida laskis, sai ta pettusest aru, vihastas ja saatis Sharpe'i minema. Sharpe'il õnnestus seevastu lepped sõlmida ida pool asuva Kazembe valitseja ja mitme teise pealikuga. Aastal 1891 tapsid belglased Msiri, sõlmisid lepingu tema kasupojaga ja said kontrolli Katanga üle.

Tanganjika lõunaranniku kindlustamine

Theodore Blake Wirgmani pliiatsijoonistus Harry Johnstonist (1894)

Suurbritannia Kaplinnast Kaironi ulatuva koridori jaoks oli oluline saada juurdepääs Tanganjika järvele. Põhjas oli Suurbritannia hallatav Uganda küll järvest ainult paarisaja kilomeetri kaugusel, kuid nii järve põhjarannik kui ka kogu ala idarannikust India ookeanini kuulus Saksa Ida-Aafrikale. Johnston seadis sisse tugipunktid (boma'd) Luapula jõest ja Mweru järvest ida pool Chiengis, Kalungwishi jõel, Abercornis ja Fort Jamesonis. Need olid tugipunktideks Lõuna-Aafrika Kompanii võimu kindlustamisel Kirde-Rodeesias.

Viimased aastad Aafrikas

Harry Johnston nimetati 1896. aastal Bathi ordu rüütelkomandöriks. Peagi haigestus ta troopilisse palavikku ning viidi üle Tunisesse peakonsuliks. Aastal 1899 saadeti Harry Johnston eriesindajana Ugandasse ülesandega sõdimine lõpetada.^[2] Ta täiustas sealse koloonia haldamist ja saavutas 1900. aastal Buganda leppe sõlmimise. Sellega jagati maa Suurbritannia ja kohalike valitsejate vahel. Teenete eest Ugandas nimetati ta 1901. aastal Püha Miikaeli ja Püha Jüri ordu suurristi rüütliks.

Tagasi Suurbritannias

Aastatel 1903 ja 1906 kandideeris Johnston Liberaalse Partei kandidaadina parlamenti, kuid teda ei valitud kummalgi korral. Aastal 1906 kolis ta Lääne-Sussexisse Polingisse ja pühendus peamiselt kirjutamisele. Ta kirjutas nii romaane kui ka reisikirju oma üleelamistest Aafrikas.

Aastal 1925 sai ta kaks insulti, mille tagajärjel jäi osaliselt halvatuks. Ta suri 1927. aastal Nottinghamshire'is Worksopi lähedal ja maeti Polingi Saint Nicholase kalmistule.

Harry Johnston on mitmekülgse maadeavastaja musternäidis. Ta uuris taimi ja loomi, tegeles maalimisega, vallutas mägesid, kirjutas raamatuid, allkirjastas lepinguid ja juhtis kolooniaid. Ta uskus siiralt, et britid ja teised eurooplased seisavad aafriklastest kõrgemal. Ta ise eelistas patroneerivat valitsemisstiili jõu kasutamisele ja arvas ka, et kolonistid peaksid püüdma allutatud rahvaste kultuuri tundma õppida. Seetõttu pidas suur osa Aafrika valgetest tema hoiakut aafriklaste suhtes sõbralikuks. Ta oli üks esimesi, kes võttis aafriklasi enda juurde tööle ja koolitas neist ametnikke. Oma seisukohti kirjeldas ta 1920. aastal ilmunud raamatus "The Backward Peoples and Our Relations with Them".

Tänu Johnstonile said eurooplased tuttavaks okaapiga. Londoni Zooloogiaselts tunnustas Johnstonit 1894. aastal hõbemedaliga.

Perekond

Harry Johnston abiellus 1896. aastal Winifred Mary Irbyga. Aastal 1902 sünnitas Winifred Mary kaksikud, kuid need sündisid enneaegsena ja surid kohe pärast sündimist. Rohkem lapsi neil ei sündinud.

Harry Johnstoni õde Mabel abiellus pillimeistri ja muusiku Arnold Dolmetschiga.

Mälestuse jäädvustamine

Mälestustahvel Harry Johnstonile Lääne-Sussexis Polingis Saint Nicholase kiriku seinal

Juga Luapula jõel Mambidima lähedal nimetati tema auks Johnstoni joaks.

1950. aastate alguses asutati Malawis Zombas rahvusvaheline kool, millele anti Harry Johnstoni nimi.

Harry Johnstoni kirjeldatud taksonitele lisatakse lühend H.H.Johnst.. Tema auks sai okaapi ladinakeelse nimetuse Okapia johnstoni. Tema auks sai nime ka kitsakoonuline krokodill (Crocodylus johnstoni), kuigi kirjavea tõttu jäi kauaks ajaks kasutusele vigane variant (Crocodylus johnsoni).

Teoseid

• "The River Congo" (1884)
• "The Kilema-Njaro Expedition" (1886)
• "The History of a Slave" (1889)
• "British Central Africa" (1897)
• "The Colonization of Africa" (1899)
• "The Uganda Protectorate" (1902)
• "The Nile Quest: The Story of Exploration" (1903)
• "Liberia" (1906)
• "George Grenfell and the Congo" (1908)
• "The Negro in the New World" (1910)
• "The Opening Up of Africa" (1911)
• "Phonetic Spelling" (1913) (online)
• "A Comparative Study of the Bantu and Semi-Bantu Languages" (1919, 1922) (online)
• "The Gay-Dombeys" (1919) – järg Charles Dickensi romaanile "Dombey and Son"
• "Mrs. Warren's Daughter" – järg George Bernard Shaw' näidendile "Mrs. Warreni elukutse"
• "The Backward Peoples and Our Relations with Them" (1920)
• "The Story of my Life" (1923), autobiograafia
• "The Veneerings" – järg Charles Dickensi romaanile "Our Mutual Friend"

Viited

1. Encyclopædia Britannica
2. Johnston, Sir Harry Hamilton

Välislingid

• Royal Geographical Society, fotosid Harry Johnstonist