Eestimaa aadlilipkonna ülem ooberst Fritz Wachtmeister (1646–1723) langes Vene vägede vangi Põhjasõjas Läsna-Valgejõe lahingus 1704. aasta 16. juunil. Mõis redutseeriti Rootsi riigi poolt, kuid tagastati restitutsioonikomisjoni otsusega 1722. aastal, Vene riigi poolt kindralmajor Fritz Wachtmeistrile. Vabahärra Fritz Wachtmeistri surma järel, tema tütrepoeg Arend Dietrich von der Pahlen, müüs Haabneeme mõisa Johan Christoffer Haenile.
1818. aastal loovutas pandilepinguga mõisa vallanudEestimaa tsiviilkuberner (1808–1819) Berend Johann von Uexküll pandiloovutuslepinguga Haabneeme, Viimsi ja Lubja mõisa pandi tõelisele kammerhärrale riigikrahv Alexander von Buxhoevedenile, kes ostis mõisa enda omandusse 1821. aastal. Alexander von Buxhoevedeni surma järel (1837) omandas Haabneeme ja Lubja mõisa koos Aegna saarega tema poeg, krahv Theodor von Buxhoeveden (1813–1871). Krahv Theodor von Buxhoeveden müüs 1868. aastal Lubja, Haabneeme ja Viimsi mõisa koos Aegna saarega vennale krahv Konstantin von Buxhoevedenile (1824–1874). Krahv Konstantin von Buxhoevedeni surma järel (1874) omandas Lubja, Haabneeme ja Viimsi mõisa hilisem Tallinna linnapea (1885–1894) parun Viktor Karl Jakob von Maydell.
1883. aastal müüdi Haabneeme ja Viimsi mõis koos Aegna saarega Felix Schottländerile[3]. Emil Felix Schottländeri surma järel (1914) pärisid valdused tema lesk Carolina Schottländer ja tütar[4].