1360 abiellus Gian Galeazzo Prantsuse kuningaJean II tütre Isabellaga (1348–1372); sellest abielust sündis tütar Valentina Visconti. Oma onutütre Katharina Viscontiga (?–1404) oli tal poeg Filippo Maria Visconti
Gian Galeazzo pääses kogu Milanos võimule pärast oma onu Bernabò Visconti vangistamist. Bernabò suri mõni kuu pärast vangistamist arvatavasti kas nälja või mürgitamise läbi. Viscontide kohta on öeldud, et nad "kasutasid mürki rohkem kui soola" ja Gian Galeazzo oli kahtlemata intriigides ja võimuvõitluses vahendeid mitte valiv vastane.
Varsti peärast Milano enda kätte saamist haaras ta oma valdusse ka Verona, Treviso, Vicenza ja Pavia omandades seeläbi kontrolli peaaegu kogu Po jõe oru üle.
Gian Galeazzo unistuseks oli liita kogu Põhja-Itaalia oma võimu alla ühiseks riigiks. Suurimaks takistuseks selle unistuse täideviimisel olid Bologna ja Firenze. 1399 vallutas ta Pisa ning Siena, Perugia ja teised Umbria linnad langesid Visconti valdusse 1400.
1394 läks Galeazzo Bologna ja Firenze vastu sõjakäigule. Sõjapidamine oli kurnav mõlemale poolele; vägesid laastasid haigused, nälg ja vaesus. Kuid üldiseks arvamuseks oli, et peale jäävad milanolased. 1395 langeski Bologna ning Galeazzo alustas otsustava rünnakuga Firenze vastu. 1402 võitis ta teisegi lahingu Bologna vastu (Casalecchio lahing 26. juunil 1402).
Kuid Gian Galeazzo unistused purunesid: paar kuud hiljem jäi ta palavikku ja suri 3. septembril 1402 Milano lähedal Melegnanoskatku. Rünnak Firenze vastu luhtus ning peagi killustusid tema valdused järglaste vahelises kisklemises.
