Esimese maailmasõja ajal, kui Kreeka valitsust läbisid pidevad poliitilised kriisid, oli Papandréou oma endise toetaja Venizelose üks lähedasemaid liitlasi saksameelse kuninga Konstantin I vastu. Kui Venizelos oli sunnitud Ateenast põgenema, saatis Papandréou teda Kreetani, siis pöördus tagasi Lesbosesse, kus mobiliseeris kuninga vastaseid ja kogus toetust Venizelose loodud britimeelsele valitsusele Thessalonikis.
Pärast sõda valiti Papandréou parlamenti ning ka valitsusse, kus ta oli erinevatel ministrikohtadel. 1935. aastal loodi tema eestvedamisel Kreeka sotsiaaldemokraatlik partei. 1936. aastal oli monarhiavastane Papandréou sunnitud minema eksiili, kuna võimule sai kuninga toetaja, diktaatorIoannis Metaxas.
Teise maailmasõja puhkedes, kui Kreeka okupeeriti teljeriikide poolt, ühines Papandréou Kairos asunud Kreeka eksiilvalitsusega. 1944–1945 oli ta selle valitsuse peaminister. 1940. aastate teisel poolel (1946–1952), kui Kreekas toimus kodusõda, kuulus ta mitme valitsuskabineti koosseisu.
1951–1963 oli Papandréou opositsioonis. 1961 asutas ta liberaalse Kreeka keskpartei koos endiste Venizelistidega ja mõnede pettunud konservatiiviga. Tema partei võitis 1963. aastal toimunud valimised.
Kuningas Konstantin II ja Papandréou parempoolse valitsuse vahel puhkesid vastuolud, kuna valitsus püüdis piirata sõjaväe rolli riigis. Lõpuks kuninga mahitusel tekkisid keskparteis erimeelsused ning juulis 1965 Papandréou vallandati, peaministri kohuseid hakkas täitma kaitseminister. Pärast 1967. aasta riigipööret Papandréou vahistati ning pandi koduaresti, kus ta novembris 1968 suri. Tema matused kujunesid suureks diktatuurivastaseks meeleavalduseks.
Isiklikku
Ta abiellus poolatar Sofia Mineikoga ja neil sündis 1919 poeg Andréas.
