Georg Karl Stahlberg (15. märts 1866Tartu – 6. märts 1942 Tartu) oli eesti laulja (bass) ja laulupedagoog [1].
Georg Stahlberg pärines baltisaksa perekonnast. Juba keskkooliõpilasena õppis ta laulu Marie Erdmanui juures. Esimene avalik esinemine oli tal 1886. aastal, 29-aastase noormehena, kui ta laulis ooperis „Nõidkütt“ suure eduga Eremiidi rolli. Lisaks esines ta oratooriumides ja kontsertidel solistina.
1890. aastal lõpetas Georg Stahlberg Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna[küsitav]. 1894. aastal õppis ta laulu professor O. Sefferi juures Peterburis, 1895. aastal professor B. Stolzenbergi juures Saksamaal Kölnis ning 1896. ja 1897. aastal professor Antonio Selva juures Itaalias Veneetsias.
Pärast lauluõpingute lõppu laulis Georg Stahlberg lühikest aega Parma Kuninglikus Ooperis, seejärel töötas ta neli aastat esimese bassina suures Hamburgi Ooperis. Selle aja jooksul laulis ta 85 ooperis, näiteks Richard Wagneri ooperites „Tannhäuser“, „Lohengrin“ ja „Nürnbergi meisterlauljad“, kus tal tuli esineda kuni poolsada korda. 1902. aastal asus Stahlberg elama sünnilinna Tartusse, kus hakkas lauluõpetajaks, andis lisaks kontserte ning esines külalisena oratooriumides ja ooperites.
Georg Stahlberg andis iga-aastaseid kontserte Viini Kuninglikus Ooperis, Berliini Filharmoonia kontserdisaalis, Peterburis, Moskvas ja teistes Euroopa linnades, kus tema esinemisi saatis suur menu. See kestis kuni II maailmasõja alguseni, mis takistas välismaale reisimist ja ka muud kunstialast tegevust. Sõja ajal oli Stahlberg tegev põllumajanduses, kuid andis ka Tartus laulutunde. Tal oli kokku üle 250 õpilase, nende hulgas Benno Hansen, Rudolf Jõks, Alfred Sällik, Martin Taras ja Aarne Viisimaa[2].
Viited
- ↑ Postimees, nr. 60, 9 märts 1942.
- ↑ Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 524.
