Georg Friedrich Händel [georg friidrihh hendel] (Suurbritannia alamana George Frideric Handel. Itaalias ja algselt ka Inglismaal kasutas ta õige häälduse tagamiseks nimekuju Georg Friedrich Hendel[1]; 23. veebruar 1685 Halle – 14. aprill 1759 London) oli saksa helilooja, kes aastast 1712 elas Inglismaal ja võttis 1727. aastal Suurbritannia kodakondsuse.
Elukäik
Halle ja Hamburg
Georg Friedrich Händeli isa Georg Händel oli tunnustatud kirurg ja Saksi-Weißenfelsi hertsogi õukonnaarst. Helilooja ema Dorothea Händel (sünd. Taust, 1651–1730) pärines kirikuõpetaja perekonnast. Taust oli Georg Händeli teine naine ning tulevase helilooja sünni ajal oli Georg juba 62-aastane. Kõik, mis on tänaseks teada Händeli lapsepõlvest, pärineb tema esimeselt biograafilt John Mainwaringilt, kes kogus mälestusi Händeli sekretärilt John Christopher Smithilt ja heliloojalt endalt. Mõni Mainwaringi raamatus esinev väide on aga hiljem ümber lükatud.[1]
Händel huvitus lapsepõlves muusikast, kuid isa, kartes, et muusiku elukutse ei taga piisavat materiaalset kindlustatust, tahtis, et poeg õpiks õigusteadust. Isa keelas Händelil isegi pille puutuda ning poeg pidi harjutama salaja pööningule toodud klavikordil. Kui Saksi-Weißenfelsi hertsog Johann-Adolf I kuulis kaheksa-aastase Händeli orelimängu, palus ta Georg Händelit, et ta lubaks oma pojal õppida samaaegselt nii muusikat kui ka õigusteadust.[1] Händeli esimeseks muusikaõpetajaks sai Halle Liebfraukirche organist Friedrich Wilhelm Zachow, kes õpetas talle orelit, klavessiini, viiulit, kompositsiooni, harmooniat ja kontrapunkti. Zachow'l oli palju itaalia ja saksa muusika käsikirju, millega Händel sai tutvuda. Händel pidi neid käsikirju ümber kirjutama, analüüsima ning teoste stiili imiteerides ka ise muusikat komponeerima. Hiljem sai ta koguni kirjutada kantaate Liebfraukirche jumalateenistuseks, nende teoste noodid on aga tänaseks kadunud.[2]
1702. aasta veebruaris astus Händel Halle ülikooli, kus õppis arvatavasti õigusteadust. Kuu aega hiljem sai temast sealse kalvinistliku toomkiriku organist, kuigi ta ise oli luteri usku. Ta lahkus töökohast aastase katseaja möödudes ning see jäi tema elu ainsaks kirikuga seotud ametikohaks. 1703. aasta suvel siirdus Händel Hamburgi, mis oli tollal oluline kultuurikeskus ning seal oli tollal Saksamaa ainus regulaarselt tegutsev avalik ooperiteater. Händel asus tööle ooperiorkestri teise viiuldajana.[3] Peagi sai Händelist ooperiteatri dirigent, kes juhtis etendusi mängides klavessiini. 1705. aastal ehk kaks aastat pärast Hamburgi saabumist kanti seal ette tema esimesed ooperid "Almira" ja "Nero".[4] Händel tutvus Hamburgis helilooja, laulja ja muusikateoreetiku Johann Matthesoniga, kes tutvustas talle linna muusikaringkondi ja aitas teda ka heliloomingus. Mattheson on hiljem meenutanud: "Kui fuugad välja jätta, ei teadnud ta (Händel) komponeerimisest midagi."[3]
Augustis 1703 läksid kaks noort muusikut Lübeckisse, et külastada Maarja kiriku eakat organisti ja heliloojat Dietrich Buxtehudet. Mõlemad soovisid saada organisti mantlipärijaks, kuid Buxtehude seatud tingimus abielluda tema tütrega oli noortele muusikutele vastuvõetamatu. Dietrich Buxtehude tütar oli nende jaoks liiga vana. Samal põhjusel loobus Marienkirche organisti kohast kaks aastat hiljem ka Johann Sebastian Bach.[3]
Itaalia
Kui Händel oli Hamburgis, kohtas ta Toscana suurhertsogi poega. Arvatavasti oli see prints Gian Gastone de Medici, kuigi Mainwaringi andmetel oli see Gian Gastone vend, troonipärija Ferdinando de Medici.[5] Prints oli vaimustuses Händeli andekusest ning kutsus ta Itaaliasse ja ennekõike Firenzesse. Händel läks sinna sügisel 1706 ning reisi peamine eesmärk oli saada kogemusi, eelkõige kirjutades itaalia stiilis oopereid. Esimene teos selles žanris, "Rodrigo", esietendus järgmise aasta novembris. Händel naasis Firenzesse igal sügisel aastani 1709, tutvus seal printsi õukonnaluuletaja Antonio Salviga, kelle libretosid kasutas ta hiljem Londonis kirjutatud ooperites, ning tutvus kohalike heliloojate ooperiloominguga.[6]
1706. aasta lõpus käis Händel esimest korda Roomas. 1707–1709 töötas ta vaheaegadega muusikuna markii Francesco Ruspoli alluvuses. Töökoht, kus puudus pidev palk, eeldas ilmaliku kantaadi kirjutamist igaks pühapäevaks. Lisaks nendele komponeeris Händel Ruspolile veel oratooriumi "La Resurrezione" ja kolm ladinakeelset motetti.[7] Peale Rooma ja Firenze jõudis Händel nelja aasta jooksul käia ka Veneetsias ja Napolis.
Itaalias oldud aastad olid Händeli karjääri jaoks otsustavad: Itaalia oli koos Prantsusmaaga Euroopa kultuuri keskpunkt. Seal kohtus ta kõikide tuntud itaalia heliloojatega: Alessandro ja Domenico Scarlatti, Antonio Caldara, Arcangelo Corelli, Bernardo Pasquini, Antonio Lotti, Quirino Gasparini, Antonio Vivaldi, Tomaso Albinoni ning Giacomo Antonio Pertiga. Mitme teosega, nagu ooper "Agrippina" ja oratoorium "La Resurrezione", saavutas ta erakordse edu.[8]
Händel saabus Itaaliasse andeka, aga toore heliloojana ning lahkus sealt viimistletud ja suure oskuste pagasiga kunstnikuna. Peamiselt Alessandro Scarlatti kantaatide ja ooperite eeskujul kujunes välja tema meloodiline helikeel. Itaalia-perioodil kasutas ta veidi julgemalt dissonantse, millest ta hiljem mõnevõrra loobus. Lootus kirjutada Itaalias sealses stiilis oopereid, praktiliselt aga ei täitunud. Nelja ja poole aasta jooksul kirjutas ta vaid kaks ooperit. Paavsti nõudmisel olid Roomas, kus Händel suurema osa ajast viibis, ooperid keelatud. Itaalia heliloojad kirjutasid seetõttu ooperlikke oratooriume ja kantaate – nii tegi ka Händel.[9]
Hannover ja London
Esimest korda Veneetsias olles kohtus Händel hilisema Yorki ja Albany hertsogi Ernest Augustusiga, kes oli Hannoveri kuurvürsti ja hilisema Suurbritannia ja Iirimaa kuninga Georg Ludwigi vend. Ernst August kutsus Händelit Hannoveri ning pakkus talle töökohta kuurvürsti õukonnas. Lisaks oli Toscana kroonprints Fernandando de Medici soovitanud Händelit Tirooli kubernerile Karl von Neuburgile ning heliloojat kutsus oma kodumaale ka Inglismaa suursaadik Veneetsias.[10] Händel lahkus Itaaliast veebruaris 1710, oli märtsis Innsbruckis, kuid kuberneri tööpakkumist vastu ei võtnud. See-eest läks ta Hannoverisse ning temast sai 16. juunil 1710 Hannoveri kuurvürsti Georg Ludwigi õukonna kapellmeister.[11]
Ilmselt kaasnes ametikohaga õigus küllaltki vabalt reisida, sest veel samal suvel käis ta sünnilinnas Halles oma ema vaatamas ning läks Düsseldorfi, et külastada kohalikku õukonnateatrit.[10] Sama aasta septembris sõitis Händel Londonisse. Tema esimene reis Inglismaa pealinna kestis kaheksa kuud, selle aja jooksul andis ta vähemalt ühe kontserdi kuninganna Anne’i õukonnas.[viide?] Olulisem on aga ooperivaldkonnas saavutatu, sest vahetult enne Händeli saabumist olid itaalia ooperid Londonis moodi läinud.[10] 24. veebruaril 1711 esietendus "Rinaldo" – esimene spetsiaalselt Londoni teatrile kirjutatud itaalia ooper muusikaajaloos. Ooperit, mille libreto kirjutas vastvalminud Queens Theateri direktor näitekirjanik Aaron Hill, saatis erakordne edu.[viide?]
Aastast 1712 elas Händel Londonis ja 1727 võttis Suurbritannia kodakondsuse.
Looming
Händel on loonud 40 ooperit, millest kuulsamad on "Rinaldo", "Julius Caesar", "Orlando", "Xerxes", "Tamerlan", "Ariodante" ja "Alcina".
Kuigi Händeli ooperid sisaldavad kauneid meloodiaid ning nende karakterikujutus on psühholoogiliselt peen, olid need kaua aega unustuses. Selle põhjuseks on paljus see, et elu viimastel kümnenditel kirjutas Händel oratooriume. Selleks sundis teda Londoni uue maksujõulise kodanlastest publiku vähene huvi itaaliakeelse ja aristokraatliku ooperižanri vastu.
Händeli sulest pärineb 30 oratooriumi. Neis käsitletakse Piibli- ja ajalooteemade varjus kaasaegseid erutanud probleeme ning ideestikku. Händeli tuntumad oratooriumid on "Messias", "Iisrael Egiptuses", "Juudas Makabeus", "Saul" ja "Jefta". Händeli oratooriumid (välja arvatud "Messias") ei ole tavalises mõttes vaimulikud teosed. Nende väljenduslaad on ooperlik ja dramaatiline ning ka ette kanti neid tavaliselt teatrisaalides, mitte kirikus.
Lisaks ooperitele ja oratooriumidele on Händel loonud ligi 20 orelikontserti, 6 concerto grosso't orkestrile ja 12 keelpillidele, orkestrisüite ("Veemuusika", "Tulevärgimuusika"), kantaate, koorihümne ja sonaate.
Tänapäeval on Händeli loomingust üleilmselt tuntuim ilmselt aga hoopiski 1727. aastal kuningas George II kroonimispidustusteks loodud "Zadok the Priest", mida on küll mängitud sellest alates kõikidel Suurbritannia kroonimispidustustel, aga tuntum on see hoopiski kui UEFA Meistrite liiga tunnusmeloodia.
Georg Friedrich Händeli teosed on HWV järgi nummerdatud Händel-Werke-Verzeichnis.
Händel on Bachi kõrval teine hilisbarokkmuusika suurkuju. Ta väljendas ennast peamiselt ooperižanris, mis jäi Bachist puutumata. Bach esindab veel vana tsunftikunstniku vaimu, Händel uusaegse karjäärikunstniku mudelit.[12]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Dean, lk 1
- ↑ Dean, lk 2
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Dean, lk 3
- ↑ Westrup, lk 3
- ↑ Handel as Orpheus: voice and desire in the chamber cantatas by Ellen T. Harris
- ↑ Dean, lk 6
- ↑ Dean, lk 7
- ↑ Dean, lk 9–10
- ↑ Dean, lk 11–12
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Westrup, lk 4
- ↑ Dean, lk 13
- ↑ Siitan, lk 253
Allikad
- Dean, Winton (1983) The New Grove Handel. New York: W. W. Norton & Company
- Siitan, Toomas (1998) Õhtumaade muusikalugu I. Tallinn: Talmar & Põhi, Avita
- Westrup, Jack Allan. Handel : Short Biography. London: Novello
Välislingid
