Galina Višnevskaja sündis 25. oktoobril1926Leningradis. Vanemad hülgasid Galina, kui ta oli kuue nädala vanune, ning jätsid ta isapoolse vanaema kasvatada.[3] Galina elas oma vanemate juures ainult 1930. aasta suvel ja ei saanud nendega kunagi lähedaseks. Tema ema oli pooleldi mustlanna, kes mängis kitarri ja laulis mustlasromansse. Nähtavasti temalt sai Galina oma lauluarmastuse, ta hakkas väga väiksena külaliste ees esinema ja romansse laulma. Juba kolmeaastaselt oli tema hääl nagu täiskasvanul, kuna see oli looduse poolt paika pandud. Inimestel oli pisut kummastav kuulata väikese tüdruku suust tulevat tugevat rinnahäält.[4]
Galina kasvas üles Kroonlinnas vanaema Darja Ivanova hoole all. Elati ühiskorteris, see oli tol ajal ainus võimalus. Korter oli viietoaline, igas toas elas eri perekond – kokku 14 inimest, kes kõik kasutasid ühist kööki, väljakäiku ja vannituba. Seda peeti veel väikese elanike arvuga korteriks, teistes oli elanikke tunduvalt rohkem.[5]
Koolis esines Galina kõigil kontsertidel ja sai hüüdnimeks Artisti-Galka. Peamiselt tuli muidugi laulda ülistavaid laule Stalinist, Leninist ja võitmatust Punaarmeest, kuid tänu lauluõpetajale tutvus Galina ka ilusama repertuaariga. Kümnendaks sünnipäevaks kinkis ema Galinale Pjotr Tšaikovskiooperi "Jevgeni Onegin" plaadikomplekti ja grammofoni.[6] Esimest korda elus kuulis Galina ooperit ja sattus sellest täielikku lummusesse. Ta õppis terve ooperi pähe, oskas kõiki partiisid ja koore. Kummalisel kombel sai "Jevgeni Onegini" Tatjanast hiljem Višnevskaja esimene ooperiroll Suure Teatri laval.[viide?]
1941. aastal teenis Galina isa Nõukogude sõjaväelasena Eestis ja kutsus tütre koolivaheajal endale Tartusse külla. Sealne elu paistis tüdruku jaoks jahmatavalt erinev kodusest: inimesed käisid ilusasti riides, sõid maitsvat toitu, elasid omaette korterites, tänavad olid puhtad. Poest sai osta ilusad kingad ja Galina suureks üllatuseks müüja tänas teda ostu eest. Tartus juhtus Galina nägema küüditamisaktsiooni. Neljateistaastase Nõukogude lapsena ei saanud ta toimuvast aru, kuid hiljem mõistis selle hukka ning tundis häbi oma kodumaa juhtide ja ametnike tegevuse pärast.[7]
Kroonlinnas elas Galina üle Leningradi blokaadi. Vanaema oli näljast nii nõrk, et istus ainult ahju ääres, püüdes sooja saada. Ükskord jäi ta seal tukkuma ja riided võtsid tuld. Vanaema suri üksi haiglas näljapiinadesse ja põletushaavadesse ning Galina jäi üksi. Tema isa põgenes Leningradist mööda Eluteed üle Laadoga järve, hüljates oma tütre teist korda ja jättes ta kindlasse surma.[8] Galina elas nagu poolunes, näljast paistes istus ta tekki mähituna üksi tühjas korteris. 1942. aasta kevadel hakati korteritest ellujäänuid otsima. Galina leiti üles ja võeti tööle kohaliku õhukaitse neljasajast naisest koosnevasse rühma. Nende ülesanne oli anda teada pommitabamustest ja tulekahjudest ning elanikkonna abistamine. Lisaks puhastasid nad linna, parandasid kanalisatsiooni ja lammutasid kütteks puumaju. Leningradi ei jäänud pärast blokaadi alles mitte ühtegi puitehitist.[9]
Naabrusesse paigutati laevastiku väeosa, kus tegutses džässorkester. Galina läks nende juurde laulma ja temast sai kontsertidel hinnatud esineja.[10]1943. aastal läks ta Leningradi eesmärgiga laulmist õppida. Tal õnnestus saada kultuurimajas valgustajaks (töölise kaardiga sai 400 grammi leiba päevas) ning näha väga heade näitlejatega draamaetendusi ja Pjotr Tšaikovski ooperit "Padaemand". Sel ajal alustas linnas tööd Nikolai Rimski-Korsakovi nimeline muusikakool. Galina õppis pool aastat kooli kõige nimekama pedagoogi juures, kes paraku kasutas valesid õppemeetodeid, mistõttu kolme kuu pärast olid Galina häälest kõrged noodid kadunud, kuigi tema hääleulatus oli olnud kaks ja pool oktaavi.[11]
1944. aasta suvel abiellus Galina noore meremehe Georgi Višnevskiga. Juba nädalapäevad hiljem sai selgeks, et see oli viga. Kaks kuud kestnud abielust jäi Galinale ainult nimi, millega ta hiljem maailmakuulsaks sai.[12]
1944. aastal läks Galina 17-aastaselt tööle Leningradi operetiteatrisse.[13] Massistseenides ja kooris esinedes sai alguse tema lavakarjäär. Teatritrupp sõitis mööda Venemaad ringi, esinedes sõjaväeosades, mängides jääkülmades klubides ja magades kus juhtus. Galinal oli hea mälu ja kogu repertuaar jäi talle pähe. Tänu sellele sai temast peagi solist, kes esines peamiselt subretirollides, kuna peaosa täitmiseks ei olnud tema hääles ülemisi noote. See teater oli Galinale ainsaks tõeliseks kooliks.[viide?]
1945. aastal abiellus Galina teatri direktori Mark Rubiniga, kes oli temast kakskümmend aastat vanem.[14] Peagi jäi naine rasedaks, kuid jätkas endiselt tohutu töökoormusega ringreisidel osalemist. Kui jõudis kätte aeg sünnitada, ei õnnestunud Galinal saada haiglakohta ja kaks ööpäeva lamas ta valudes haigla sünnitustoas linaga kaetud laual. Sündis poeg, kes sai nimeks Ilja.[15] Pärast sünnitust algas eklampsia ja mädane rinnanäärmepõletik. Sellegipoolest saadeti Galina koju, kus ta ei suutnud kõrge palaviku tõttu voodist tõusta ega lapse eest hoolitseda. Selles lootusetus olukorras ilmus välja Galina isa koos oma järjekordse naisega. Ta nägi oma tütre rasket olukorda, kuid jättis juba kolmandat korda tütre saatuse hooleks. Laps sai mürgistuse ja seedehäired ning kuna antibiootikume ei olnud kuskilt saada, suri kahe ja poole kuu vanusena. Kahe nädala pärast sõitis teater uuesti turneele ja Galina võeti poolsurnuna kaasa. Kui tal parem hakkas, asus ta jälle tööle nagu koormahobune. Ta oli sel ajal üheksateistaastane.[16]
1948. aastal, kui kohustuslik Nõukogude Liidu repertuaar võimust võttis, lahkus Galina teatritrupist, valmistas ette estraadilaulude kava ja hakkas kontserte andma. Varsti tuli ka abikaasa Mark teatrist ära ja hakkas tema kontserte korraldama. Üks turnee kestis tavaliselt kaks kuud, sõideti linnast linna ja iga päev anti kontserte. Ööbida tuli räpastes lutikatest kubisevates võõrastemajades. Töö oli raske, kuid sissetulek võimaldas mingi aja Leningradis vabalt elada, kontserte ja etendusi külastada. Kui raha otsa sai, istuti jälle autosse ja mindi lisa teenima.[17]
Kohtumine kaheksakümneaastase lauluõpetaja Vera Garinaga keeras Galina elu pea peale. Selleks ajaks pidas Galina ennast metsosopraniks, võib-olla koguni kontraaldiks ja estraadilauljaks, kuna tema hääl ei ulatunud kõrgemale teise oktaavisol-ist. Garina sai kohe aru, et tegemist on sopraniga ja hakkas talle tunde andma. Poole aastaga sai Galina tagasi kogu oma endise hääleulatuse: kaks ja pool oktaavi.[18]
1951. aasta suvel diagnoositi Galinal lahtine tuberkuloos. Olukord oli eluohtlik ja arstid leidsid, et ainus võimalus on tekitada õhkrind, mis oleks tähendanud lauljakarjääri lõppu. Galina oli juba operatsioonilaual, kuid hüppas viimasel hetkel püsti ja põgenes.[19] Esmalt langes ta täielikku apaatiasse, kuid siis hakkas oma elu eest võitlema. Ta sõi rammusat toitu ja hakkas süstima streptomütsiini – see oli uus ravim, mida apteegis ei müüdud ning mida tuli pöörase raha eest mustalt turult hankida. Ametlikult oli Nõukogude Liidus arstiabi tasuta, kuid tegelikult olid paremad ja kaasaegsemad ravimoodused tavainimesele kättesaamatud. Suure vaevaga õnnestus hankida tuusikLeningradi-lähedasse tuberkuloosisanatooriumi, kus toimus täielik paranemine. Arstid pidasid juhtunut imeks.[20]
1952. aasta mais sattus Galina juhuslikult Suure Teatri noorterühma konkursile. Ta läbis edukalt kolm vooru ja võeti teatri noorterühma vastu.[21] Kuid konkursi läbimine oli ainult pool võitu – kõige olulisem oli täita KGB ankeet (ligi kakskümmend lehekülge). Galina isa, kes oli muidu tõeline marksist ja stalinliku võimu tubli sabarakk, oli rääkinud seltskonnas Stalini kohta anekdoodi ning seetõttu poliitilise § 58 alusel süüdi mõistetud. Sellise süüdistusega inimese sugulast Suurde Teatrisse tööle ei võetud. Seetõttu kirjutas Galina ankeeti, et isa jäi sõja ajal kadunuks. Pärast kolmekuulist ootust, lootuse kaotust ja hirmu saabus telegramm, et ta on Suurde Teatrisse vastu võetud. Galina Višnevskajast oli saanud maailma ühe parima teatri laulja.[22]
Kui Galina isa 1956. aastal pärast Stalini surma kinnipidamiskohast tagasi tuli, läks see veendunud kommunist kõigepealt Suure Teatri kaadriosakonda kaebama, et tütar oli ankeedis valetanud. Kuid ajad olid juba veidi muutunud.[23] Selliseid Galina isa taolisi ebardeid sünnitas Nõukogude riik, kus juba maast madalast õpetati lastele, et oma pereliikme peale kaebamine on õilis ja kangelaslik tegu, isegi kui tagajärjeks on vanemate vangistamine või hukkamine. Galina Višnevskaja toob oma elulooraamatus välja tõsiasja, et Nõukogude Liidus anti välja määrus, mis seadustas surmanuhtluse üle 12-aastastele lastele.[24] Maailma ajaloos ei ole palju selliseid riike, kus täiskasvanud võivad seaduse alusel lapsi maha lasta.[viide?]
Isegi siis, kui Višnevskaja laulis juba Suures Teatris peaosi ja valitsuse bankettidel pakuti tema esinemisi kui magustoitu, elas ta koos Markiga endiselt ühiskorteri köögitaguses kitsukeses toas. Lisaks pidid kõik Suure Teatri lauljad läbi tegema KGB värbamise. Ka Višnevskajat hakkasid ühel ajal piirama KGB töötajad, kes nõudsid oma salakavalal moel, et ta hakkaks koputajaks ja esitaks pealekaebusi kolleegide juttude ning tegude kohta. Väidetavalt pääses Galina sellest võimatust olukorrast, kuna tolleaegne NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Bulganin, kes oli temasse armunud, andis KGB-le korralduse Višnevskaja rahule jätta.[25]
1955. aastal tutvus Višnevskaja tšellistMstislav Rostropovitšiga, kellest sai hiljem tema abikaasa. Teist korda kohtusid nad Galina esimesel välisreisil Prahas ja seal sündis juba otsus abielluda. [26] Galina elas tol ajal veel koos Markiga, kuid nende abielu oli jäänud sõjaaja segaduses lõpuni vormistamata. Moskvasse jõudes teatas ta kohe Markile, et kohtas Slava Rostropovitšit ja läheb tema juurde elama. Markile oli see ränk hoop. Ta üritas Galinat kinni hoida, ähvardas teha enesetapu ja naisel tuli lõpuks salaja Slava juurde põgeneda.[27]
Mees elas koos ema ja õega ühiskorteri kahes tillukeses toas, millest üks oli läbikäidav (üldse elas korteris umbes kakskümmend inimest). Hiljem sai Slava korteri NSV Liidu Heliloojate Liidu kooperatiivmajas, kuhu nad kolisid 1955. aasta lõpus. Kuid asjaolu, et korteri eest oli makstud, ei tähendanud midagi. Korterile tuli saada order ehk luba seal elamiseks. Nõukogude Liidu elamispinna ametlik norm ühe inimese kohta oli üheksa ruutmeetrit. Olukord, et neljas toas elab kaks inimest, oli võimatu. Seega nõuti, et nad vabastaksid enda raha eest muretsetud korteri ja koliksid kahetoalisse. Väidetavalt ei palunud Galina abi Bulganinilt, kuid olukorra lahendas see, et Bulganin tuli neile aastavahetusel külla. Hoovis seisid öö otsa autod ihukaitsjatega ja korteri ukse taga trepikoja põrandal istus kindral. Järgmisel päeval rääkis kõrgest külalisest terve maja ja tulemus oli, et korteriorder toodi neile "kandikul" koju kätte.[28]
Järgnevatel aastatel tegi Višnevskaja palju tööd, käis külalisetendustel välismaal (see sai Nõukogude artistide jaoks võimalikuks alles 1950. aastatel) ja osales plaadistustel. Kõik see toimus lapseootuse ja -kasvatamise ning olmeprobleemide kõrvalt, sest 1956. aastal sündis tütar Olga ja 1958. aastal tütar Lena.[29]
Nõukogude Liidus tuli pärast päevatööd tormata kauplustesse, et mitu tundi toiduainete ja muu eluks vajaliku pärast järjekordades trügida. Pärast saagiga koju jõudmist pidi tubli Nõukogude naine üles näitama eriliselt loovat mõtlemist, et sellest sodist midagi söödavat kokku keeta. Hruštšov oli lubanud, et kommunism jõuab kätte 1980. aastal, kuid Višnevskaja avastas 1970. aastatel mööda Venemaad ringi sõites, et Moskvast väljaspool kehtis mõnes kohas veel toiduainete ostmiseks kaardisüsteem.[viide?]
Višnevskaja ja Rostropovitš olid sõbralikes suhetes Dmitri Šostakovitšiga, keda nad väga austasid ja armastasid ning üritasid toetada olukorras, kus teda võimude poolt pidevalt taga kiusati. Nad tegutsesid aktiivselt tema teoste ettekandmise nimel ja aitasid partituure välismaale toimetada.[30]
1968. aastal tutvusid Slava ja Galina Aleksandr Solženitsõniga. Tal ei olnud normaalset elukohta, kus rahulikult kirjutada. Seetõttu asus Solženitsõn 1969. aastal Galina ja Slava kutsel elama nende suvilasse.[31]1970. aastal sai Solženitsõn Nobeli auhinna ja tema tagakiusamine Venemaa ajakirjanduses sai uue hoo sisse. Rostropovitš otsustas Solženitsõni kaitseks välja astuda, koostas kirja ja saatis selle kõigile tähtsamatele ajalehtedele.[viide?]
Pärast seda algas nende tagakiusamine. Rostropovitš aeti Suurest Teatrist minema, aegamööda tehti lõpp kõigile välisreisidele, pealinna orkestritel keelati kutsuda teda mängima või dirigeerima, Leningradis ja Moskvas ei antud soolokontsertideks saale (ta sai esineda ainult provintsis) jne. Tihti toimus kokkulepitud kontserdist äraütlemine viimasel minutil, mis mõjus eriti masendavalt, kusjuures mõlemale poolele valetati. Višnevskajale teatris töötamisel takistusi ei tehtud, kuid riigi keskajalehed temast enam ei kirjutanud, tema häält ei olnud kuulda ei raadiost ega televiisorist või kui raadiost tema häält lasti, siis ei nimetatud tema nime. Niimoodi püüdsid võimud luua nende ümber vaakumi, justkui ei oldaks neist huvitatud ja nende looming oleks tarbetu.[32]
1974. aastal otsustasid nad, et ei kavatse rohkem alandusi taluda, ja palusid Brežnevilt luba kaheks aastaks välismaale sõita. Luba saadi, kuid ei olnud mingit tagatist, et seda ära ei muudeta. Seega tuli kiiresti tegutseda.[33] Rostropovitš sõitis varem ära ja Višnevskaja koos tütardega järgnes kahe kuu pärast, kui Olga eksamid olid tehtud. KGB-d ja järgnevaid ebameeldivusi kartmata tuli teda lennujaama saatma palju austajaid lihtsate inimeste hulgast.[viide?]
Višnevskaja ja Rostropovitš elasid edaspidi peamiselt Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal.[34]1978. aastal võeti neilt „Nõukogude kodaniku nime teotava tegevuse tõttu“ Nõukogude Liidukodakondsus ja riiklikud autasud.[35]1990. aastal, pärast mitme kultuuritegelase palvet, anti Višnevskajale ja Rostropovitšile tagasi Nõukogude Liidu kodakondsus ning tühistati otsus riiklike autasude äravõtmise kohta. Mõlemad loobusid kodakondsuse tagasi võtmisest teatades, et nad ei ole palunud seda ära võtta ega tagasi anda. Višnevskaja elas surmani Šveitsi passiga.[viide?]
1990. aasta veebruaris tuli Višnevskaja tagasi Venemaale, temast sai Moskva konservatooriumi auprofessor. 1993. aastast alates tegutses ta draamanäitlejana ja tegi filmirolle.[36] Alates 2002. aastast tegutses ta Moskvas Galina Višnevskaja Ooperilaulu Keskuse juhatajana.[37] Abikaasa Mstislav Rostropovitš suri 2007. aastal.[38]
Višnevskaja esimesed rollid Suures Teatris olid Tatjana Pjotr Tšaikovski ooperis "Jevgeni Onegin", Leonore Ludwig van Beethoveni ooperis "Fidelio" ja Kupava Nikolai Rimski-Korsakoviooperis "Lumehelbeke".[41] Kõik need osad sobisid suurepäraselt tema olemuse, avatud loomuse, nooruse ja õiglustundega ning tõid talle edu. Tol ajal oli kombeks ooperite stseene ümber teha, et need vastaksid ideoloogilistele ettekirjutustele. Lisaks lavastati palju kaasaja- või revolutsiooniteemalisi oopereid, kuhu pandi osalema teatri parimad jõud. Lauljad teenisid nende etenduste pealt suuri preemiaid, kuid publikut need saali ei toonud.[viide?]
Višnevskaja kontsertrepertuaari hulka kuulusid Modest Mussorgski "Surma laulud ja tantsud". Selle tsükliga jõudis Višnevskaja oma lavalise ja vokaalse meisterlikkuse haripunkti. Ta oli elus palju surma näinud ja mitu korda ise surmasuus olnud. Surmast lauldes suutis ta kõiki kujundeid vaimusilmas ette kujutada ja lavalisse vormi valada. Dmitri Šostakovitš pühendas Višnevskajale "Surma laulude ja tantsude" orkestratsiooni.[43]
Lisaks pühendas Dmitri Šostakovitš Višnevskajale Šaša Tšornõi värssidele kirjutatud vokaaltsükli "Satiirid" sopranile ja klaverile. Kuna oli oht, et seda ei lubata esitada kriitilise sõnumi tõttu Nõukogude võimu suhtes, lisati pealkirjale sõna "Minevikupildid", et ei tekiks seost kaasajaga. Ometi säilis viimse hetkeni hirm, et teos võetakse eeskavast maha. Pärast esiettekannet tõusis saalis mitte ainult kisa, vaid lausa möirgamine ja nõuti kordamist. Seda teost NSV Liidus ei avaldatud ja Višnevskaja oli kaua aega selle ainus esitaja. Alles pärast ilmumist välismaal trükiti see ära ka Nõukogude Liidus.[44] Višnevskaja loomingulist eripära silmas pidades kirjutas Dmitri Šostakovitš veel vokaaltsükli Aleksander Bloki luuletustele ja 14. sümfoonia, mis on pühendatud Benjamin Brittenile.[viide?]
1959. aastal sõitis Višnevskaja koos riikliku sümfooniaorkestriga esimest korda Ameerika Ühendriikidesse külalisetendustele, kus publik teda ovatsioonidega vastu võttis. Kriitikud panid ta ühte patta tolleaegsete parimate lauljatega ja ta sai pakkumisi järgmisteks esinemisteks.[45] Järgmise viieteist aasta jooksul välismaal käies ei näinud ta tegelikult midagi peale hotellide ja ooperiteatrite, alati eelseisvaks etenduseks keskendudes. Töögraafik oli tihe, kuna artisti välismaale saates pidi kultuuriministeerium võimalikult lühikese ajaga temast kõik välja pigistama, et tema pealt võimalikult palju raha teenida. Välismaal maksti muidugi hästi, kuid enamiku sellest võtsid võimud endale ja artistile jäi kätte rangelt kindlaks määratud palgamäärale vastav summa. Sellegipoolest olid välisreisid ainus võimalus materiaalseid hüvesid nautida.[viide?]
Višnevskaja ja Mstislav Rostropovitš andsid ka koos kontserte, kuigi kahel nii suurel tähel ei olnud lihtne koos esineda. Tavaliselt jõudsid nad lavale üksteise peale vihastena, kuna proovidest ei olnud midagi välja tulnud, kuid liitusid esimestest taktidest peale ühiseks tervikuks ja hakkasid muusikalist kahekõnet pidama. Kontserdipublik oli vaimustuses imepärasest duetist ja Rostropovitši hoolitsevast suhtumisest oma abikaasasse. Keegi ei aimanud, millised lahingud neil kodus käisid ja et terve proovide aja nad ainult tülitsesid.[46]
1965. aastal hakati Lenfilmis tegema filmooperit Dmitri Šostakovitši ooperi "Katerina Izmailova" ehk "Mtsenski maakonna Macbeth" põhjal. Višnevskaja sai selles peaosa.[47] See ooper oli 1936. aastal Nõukogude Liidu ametliku ideoloogia poolt pihuks ja põrmuks tehtud ning kaua aega seda Venemaal ei mängitud. Palju probleeme tekitas filmis olev voodistseen. Kuigi näitlejate kinnikatmise ja palja ihu varjamisega nähti suurt vaeva, hakkas pärast filmi ekraanile jõudmist ikkagi saabuma hulgaliselt kirju pahastelt Nõukogude kodanikelt, kus kurdeti, et Nõukogude Liidus näidatakse ooperit, kus naine magab mehega ühes voodis. Film oli küll halvasti helindatud, kuid sellegipoolest suurepärane linateos. Kahjuks pärast Višnevskaja lahkumist Nõukogude Liidust seda enam ekraanile ei lastud. Filmi alguses üles loetud osatäitjate hulgas tema nime ei ole.[viide?]
1961. aastal sai Višnevskaja tuttavaks Benjamin Britteniga. Sellest sai alguse südamlik sõprus ja muusikaalane koostöö. Britten kirjutas oma "Sõjareekviemi" aaria spetsiaalselt Višnevskaja jaoks.[48] Selle esmaesitus pidi toimuma 1962. aasta mais Londoni Kuninglikus Ooperis. Vahetult enne seda sai aga teatavaks, et Višnevskajal ei lubata seal esineda põhjusel, et Nõukogude naisel ei sobi poliitilise helitöö ettekandmisel sakslaste ja inglastega kõrvuti seista.[49]1963. aasta jaanuaris laulis ta seda ikkagi LondonisRoyal Albert Halli laval ja tegi samal ajal heliplaati. 1965. aasta suvel veetis Benjamin Britten koos Galina ja Slavaga puhkuse Venemaal ja Armeenias. Nende muljete põhjal kirjutas ta vokaaltsükli, mille pühendas Galinale ja Slavale.[viide?]
1976. aastal anti Nõukogude Liidus välja raamat Višnevskaja lemmikdirigendist Aleksander Melik-Pašajevist, kellega ta oli aastaid meeldivat koostööd teinud. Seal meenutatakse "Aida" etendust, kuid Aida osatäitjat ei mainita. Kõikide esietenduste puhul, kus Višnevskaja kaasa tegi, on nimetatud üksnes tema dublantide nimed.[50] Samal aastal anti välja Suure Teatri 200. aastapäeva juubelialbum, kust on Višnevskaja nimi ja fotod välja kraabitud. Suure Teatri ajaloost püüti kustutada tema jälgi, minnes selleni, et tema fotod visati teatri arhiivist prügimäele, kust austajad need üles korjasid ja saatsid talle Pariisi.[viide?]
Eksiilis elades esines Višnevskaja maailma suurimates teatrites ja lavastas oopereid. 1982. aasta oktoobris toimus tema lavalt lahkumise etendus Pariisis Palais Garnier' ooperimajas. See oli ooper "Jevgeni Onegin", mida juhatas Mstislav Rostropovitš.[51]
↑„Abinõu võitluseks alaealiste kuritegevusega“, NSV Liidu Seaduste kogu, 1935, nr 19, lk 155. NSV Liidu Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrus 7. aprill 1935.
