Estoplast (ehk Tehas "Estoplast", 1979. aastast Katsetehas "Estoplast", 1988. aastast Tootmiskoondis Estoplast) oli Eesti NSV ettevõte, mis tootis plast- ja elektritarbeid. Estoplasti toodangusse kuulusid valgustis, elektriinstallatsioonitarbed (lülitid), plastmassist sanitaartehnika tooted, köögitarbed (kuivainete karbid, kokteilikõrred) ja mänguasjad. Toodangut eksporditi rohkem kui 20 riiki (põhiliselt sotsialistlikkesse riikidesse ja arengumaadesse).[1]
Tehas asus Tallinnas aadressil Türi tänav 10. Ettevõttel oli tsehh Raplas ja saeveski Jõgisool.[2]
1979. aastal töötas ettevõttes 1262 inimest, 1986. aastal 1222 inimest.[2][3]
Estoplasti kunstnikuna töötades disainisid valgusteid Lilian Linnaks (1960–1962), Kristi Metusala (1965–1992), Riho Vahtra (1985–1988), Laine Linnas (1968–1997).[4]
[5]
Ajaloost
Estoplast asutati 1959. aastal käitistest Arba, Elektrometall ja Presto.[3] Tehas oli algusaastatel Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu alluvuses, 1965. aastal läks NSV Liidu Elektrotehnika Tööstuse Ministeeriumi alluvusse.
1986. aastal määrati tehase direktoriks Ülo Nugis, kes sai aru, et Moskva bürokraatia juhtimisel ettevõte kaugele ei jõua. Mööda minnes Eesti NSV parteinomenklatuurist, viis Ülo Nugis Mihhail Gorbatšovile suunatud kirja isiklikult NLKP Keskkomiteesse. 1988. aastal saabus Tallinna kõrgetasemeline Moskva komisjon. Tehases ringkäigu teinud komisjoni ettepaneku põhjal koostati NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt määrus, mis viis Estoplasti Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi alluvusse, hiljem oli selle õigusjärglane Eesti NSV Riiklik Tööstuskomitee. Tehase Estoplasti üleliidulisest alluvusest vabanemine oli tähelepanuväärsemaid uutmisprotsessi võite Eestis.[6]
1991. aastast kandis tehas nime Riiklik Aktsiaselts Estoplast. 1995. aastal RAS Estoplast erastati, aktsiad ostis AS Talinvest. 2003. aastal RAS Estoplast pankrotistus.
Tooteid
- 1966 – lamp “Vana Toomas”, autor Bruno Vesterberg
- 1973 – lamp "Pall", autor Lembit Ojason
Viited
- ↑ Valitsejate vastu. Tiit Made. Kirjastus Argo, 2013, lk 373.
- ↑ 2,0 2,1 Tallinn. Lühientsüklopeedia. Tallinn: Valgus, 1979, lk 191.
- ↑ 3,0 3,1 ENE, 2. köide, Tallinn: Valgus, 1987, lk. 621.
- ↑ Margus Kruut. Estoplasti kadunud valgust meenutades. Postimees, 8. mai 2011.
- ↑ Kai Lobjakas, KIRSTI METUSALA JA ESTOPLAST, ajakiri Pööning, talvenumber nr 4 (41) 2023
- ↑ Valitsejate vastu. Tiit Made. Kirjastus Argo, 2013, lk 376-377.
