Alates 1986. aastast oli ta Essexi Ülikoolispoliitilise teooria professor. Ta rajas sinna ideoloogiale ja diskursusanalüüsile spetsialiseeruva kraadiõppe programmi, samuti asutas ta seal humanitaar- ja sotsiaalteaduste teoreetiliste uuringute keskuse (Centre for Theoretical Studies in the Humanities and the Social Sciences). Tema juhtimisel pakkus ideoloogia ja diskursusanalüüsi programm sobilikku uurimisraamistikku, edendamaks diskursusanalüüsi liiki, mis tugineb poststrukturalismile (eriti Lacani, Foucault’, Derrida, ja Barthesi tööle) ja üritab sõnastada konkreetsete poliitiliste nähtuste (identiteedid, diskursused, hegemooniad) innovatiivseid analüüse. See teoreetiline ja analüütiline suundumus on tänapäeval tuntud kui diskursusanalüüsi Essexi koolkond.[1]
Laclau varasem töö oli mõjutatud Althusserist ja tegeles teemadega, mille üle 1970. aastate neomarksistlikes ringkondades vaieldi, sealhulgas riigi roll, kapitalismi dünaamika, Gramscihegemooniateooria tähtsus jne. Laclau tähtsaimaks teoseks oli koos Chantal Mouffe'iga kirjutatud "Hegemony and Socialist Strategy: Towards a Radical Socialist Democracy". Laclau ja Mouffe'i mõtete kirjeldamiseks kasutatakse tavaliselt terminit "postmarksistlik". Mõlemad osalesid 1960. aastate ühiskondlikes ja üliõpilaste liikumistes ning üritasid ühendada uusi tekkivaid poliitilisi identiteete ettekujutusega demokraatlikust sotsialismist. Nad ütlesid lahti marksismimajanduslikust determinismist ja mõttest, et klassivõitlus on ainuke otsustav ühiskondlik antagonism. Selle asemel tunnistasid nad ühiskonnas leiduvate antagonismide mitmekesisust ja tulid välja oma 'radikaalse ja pluraalse demokraatia' projektiga. Oma hilisemas töös ja mõjutatuna Lacani psühhoanalüütilisest teooriast naasis Laclau teema juurde, mis oli teda nooruses köitnud – ta tegeles jälle populismi uurimisega.
Raamatus "On Populist Reason" kirjutas Laclau populismi olemusest, sellest, kuidas poliitilises diskursuses luuakse poliitilisi identiteete nagu 'rahvas' või 'proletariaat' ning mis rolli need poliitikas tegutsejate ja ideoloogiate jaoks mängivad. Laclau jaoks algab populism tühjade tähistajate (empty signifiers) loomisest. Tühi tähistaja tähendab mingit mõistet või nime (nt 'vabadus', 'Perón'), mis kaotab oma spetsiifilisuse ja mida kasutatakse vajaduse korral tähistamaks midagi, mida nähakse selle mõistega ekvivalentsena.
Ta on öelnud: "Minu jaoks on populism olemuslikult kategooria, mis hõlmab poliitilise ruumi teatavat konstrueerimisviisi, ja nimelt sellist, mis mobiliseerib sotsiaalse püramiidi põhjas olijad nende vastu, kes asuvad selle tipus. Teisisõnu, see on tehe, mis jagab ühiskondliku ruumi kaheks antagonistlikuks leeriks. Mil iganes säärane kahestumine aset leiab, on meil tegu populismiga."[2] Populism vastandub pelgale tehnokraatlikule administreerimisele, kuna eeldab rahva osalemist poliitikas.[2]
Aastate jooksul pidas Laclau loenguid paljudes Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Lääne-Euroopa, Austraalia ja Lõuna-Aafrika ülikoolides. 2012. aastal pidasid Mouffe ja Laclau Tallinna Ülikoolirevolutsioonide teemalise suvekooli "Revisiting the Revolution: Past, Present, Perspectives" raames avaliku loengu ka Tallinnas.
Ernesto Laclau elukaaslane oli Belgia poliitikafilosoof Chantal Mouffe.
Raamatud
"Politics and Ideology in Marxist Theory" (NLB, 1977)
"Hegemony and Socialist Strategy" (koos Chantal Mouffe’iga) (Verso, 1985)
"New Reflections on the Revolution of our Time" (Verso, 1990)
"The Making of Political Identities" (toim.) (Verso, 1994)
"Demokraatia, hegemoonia ja uued projektid Ladina-Ameerikas: intervjuu Ernesto Laclau'ga" / intervjueerinud Hernàn Cuevas Valenzuela, Juan Pablo Paredes; hispaania keelest tõlkinud Kristjan Pruul. Vikerkaar, ISSN 0234-8160. (2013) nr. 10/11, lk. 128, 137–148.
"Antagonism, poliitika, hegemoonia: valik esseid" / Ernesto Laclau; koostaja Jüri Lipping, EYS Veljesto kirjastus, 2015, 475 lk.
Viited
↑Jules Townshend, "Discourse theory and political analysis: a new paradigm from the Essex School?", British Journal of Politics and International Relations, Vol. 5, No. 1, Veebruar 2003, pp. 129–142.
.jpg)
