Tema helilooming on originaalne, humoorikas, sageli veider, ning väga minimalistlik.
Satie' muusikat nimetatakse tema enda eeskujul ka "mööblimuusikaks" (musique d'ameublement) sest ta ei olnud mõeldud kuulamiseks, vaid igapäevaelu taustaks. See hoiak on ilmselt romantismi- ja impressionismivastane. Satie'st sai lõpuks üks prantsuse avangardi juhtkujusid.
Satie pani oma klaveripaladele selliseid pealkirju nagu "Ebameeldivad pilguheidud", "Tõeliselt lodevad prelüüdid (koerale)" või "Vanad tsekiinid ja vabad rinnaplaadid", samuti "Paadi peal", "Laterna kohal" või "Kiivri kohal". Nende palade noote saatsid mitmesugused kirjalikud märkused, mis õhutasid muusikaga jutustama, ning rõhutasid, et märkusi ei tohi pala ettekandmise ajal valjusti ette lugeda. Satie armastas kasutada oma nootide jaoks punast värvi ning ei armastanud takte joontega eraldada.
Puruvaene boheemlane Satie kandis peas torukübarat, kaelas ehisripatsit ja ninal näpitsprille. Tema naabertoas aadressil Rue Cortot 6 elas kunstnik Suzanne Valadon. Nende armusuhe algas jaanuaris 1893 ja Satie tegi kohe abieluettepaneku. See jäigi tema ainsaks suhteks. Satie, kes oli ilusasse kunstnikusse sügavalt armunud, kutsus teda oma Biqui'ks ning kirjutas kirglikke märkmeid, milles olid jutuks "kogu tema olemus, armsad silmad, õrnad käed ja tillukesed jalad". Valadon maalis Satie'st portree ja kinkis selle talle. Kuue kuu pärast aga kolis Suzanne ära ning jättis Satie' murtud südamega maha. Pärast Satie surma leiti see maal tema toast Arcueil's.
Satie oli tuntud veidrik. Muuhulgas rajas ta oma kiriku, kus ta oli ainsaks liikmeks. Igal tööpäeval lahkus ta oma korterist Pariisi eeslinnas Arcueil's (kaheksas linnajagu), kuhu ta 1898. aastal Montmartre'ist kolis, ning kõndis läbi kogu linna umbes 15 km oma töötuppa Montmartre'ile või Montparnasse'ile, kus ta päev läbi komponeeris, et õhtul jälle tagasi kõndida.
Satie' sõprade seas olid Debussy, kes oli vaimustatud tema elegantsetest harmooniatest, ja Ravel. Kuigi Satie ei olnud masside hulgas populaarne, imetlesid teda paljud noored heliloojad ja interpreedid. Eriti suur mõju oli tal Debussyle, kes muutis pärast Satie'ga kohtumist radikaalselt oma maailmavaadet. Tänapäeval peetakse teda minimalismi üheks tähtsamaks eelkäijaks ja John Cage on teda nimetanud üheks oma olulisemaks mõjutajaks.
1905. aastal otsustas Satie muuta oma esteetikat ning oma loomingust impressionismi välja juurida. Selleks läks ta Albert Rousseli juurde Schola Cantorum 'isse kontrapunkti õppima. Seal õppimise esimeseks veenvaks tulemuseks oli teos "Sokrates" (1918) neljale sopranile ja kammerorkestrile, mille tekstid olid võetud Platoni dialoogidest. Seda peetakse tema parimaks teoseks.
Arvamused Satie' kohta lahknevad. Praegugi nimetavad ühed teda geeniuseks, teised šarlataniks. Satie heitis publikule, kultuurile ja eriti kriitikutele, keda ta välja naeris, ühe väljakutse teise järel.
Satie' varajased teosed, eriti "Kolm gümnopeediat" klaverile (1888), põhinevad nonakordide järgnevuste vabal kasutamisel, kuid sarnane võte leidub ka César Franckil ja Emmanuel Chabrier'l. Satie võttis esimesena kasutusele kvartide järgi üles ehitatud akordijärgnevused. See võte esines esimest korda tema teoses "Tähtede poeg" (1891). Seda laadi avastused võtsid üle praktiliselt kõik prantsuse heliloojad. Võib öelda, et Satie ennetas paljut sellest, mis on iseloomulik prantsuse modernistlikule muusikale.
Teosed
Trois Gymnopédies (Kolm gümnopeediat; 1888), klaver
Louis Malle'i filmis "Virvatuli" (Le feu follet; 1963) ja Lars von Trieri filmis "Orchidégartneren" (Orhideeaednik; 1977) on kasutatud Satie' muusikat.
