Erich Friedrich Wilhelm Ludendorff (9. aprill 1865 – 20 .detsember 1937) oli Saksamaa kindral Esimeses maailmasõjas, Liège'i lahingu ja Tannenbergi lahingu võitja. Ta oli Idarinde staabiülem. Augustis 1916 määrati ta esimese peakortermeisteri (Erster Generalquartiermeister) ametikohale, mis tegi temast (koos Paul von Hindenburgiga) Saksa vägede strateegilise juhi kuni oktoobrini 1918, mil ta vahetult enne sõja lõppu lahkus ametist.[1][2]
Pärast sõda sai Ludendorffist, Weimari vabariigi perioodil tuntud rahvuslik juht ja noa selga löömise müüdi kultiveerija, mille kohaselt kaotas Saksamaa sõja tagalas tegutsenud marksistide ja kommunistide (kelle juhtidest paljud olid juudid) tõttu, kes vastutavad ka Saksamaale ebasoodsa Versailles' rahulepingu eest.
Ta võttis osa ebaõnnestunud riigipööretest: Wolfgang Kappi Kappi putšist 1920. aastal ja Adolf Hitleri Õllesaali putšist 1923. aastal. 1925 kandideeris ta Saksamaa presidendi ametikohale oma endise ülemuse Hindemburgi vastu, kes tema väitel korjas kuulsust tema Venemaa üle saadud võitude arvelt.[3]
1924–1928 esindas ta Saksa Rahva Vabadusparteid Saksa parlamendis. Juhindudes oma täielikust sõjalisest mõtlemisest, juurutas ta pärast sõda teooriat "totaalsest sõjast", millest ta kirjutas 1935. aastal raamatus "Der Totale Krieg" ("Totaalne sõda"). Selles ta kirjutab, et rahva kogu füüsiline ja moraalne jõud tuleb mobiliseerida, sest rahu on üksnes paus sõdade vahel. [4]
Ludendorff oli Raudristi suurristi ja Pour le Mérite kavaler.
Tsitaat
Baltikumi kohta:
„Ma otsustasin okupeeritud territooriumil jätkata seda valgustuslikku missiooni, mida sakslased olid neil aladel teostanud juba mitu sajandit. Sealne elanikkond, mis on tegelikult üks suur rasside segu, pole kunagi olnud suuteline looma mingit oma kultuuri ja võiks omapead jäetuna langeda Poola mõju alla."[5]
Viited
.svg){kind=small}
