Erich Karl Wilhelm Schoenberg

Erich Karl Wilhelm Schoenberg (27. detsember 1882 Varssavi – 23. jaanuar 1965 Brannenburg) oli astronoom.

Erich Schoenberg oli Varssavi gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja poeg. Ta õppis Tartu Ülikoolis 1905–1907, enne seda tudeeris ka Varssavi ja Strasbourgi ülikoolis astronoomiat ja matemaatikat. 1907–1913 töötas ta Tartu Ülikoolis tähetorni assistendina, kaitses 1912. aastal Kieli ülikoolis doktoritöö ja töötas seejärel Tartu tähetorni astronoom-vaatlejana 1913–1918, 1915–1918 ühtlasi direktori kohusetäitjana (direktor Konstantin Pokrovski evakueerus Esimese maailmasõja eest Permi).

1918. aasta sügisel osales Schoenberg Landesuniversitäti organiseerimisel. Pärast selle sulgemist sai Schoenbergist Eesti sõjaväe peastaabi topograafiaosakonna astronoom-geodeet. 1919. aasta maist kuni 1920. aasta augustini juhatas ta Tallinna mereobservatooriumi ja lahkus seejärel Soome, kus juhatas geodeetilisi töid Eesti põhjarannikul. 1925–1926 oli ta professor ja tähetorni juhataja Greifswaldi ülikoolis, 1934–1945 Breslau Ülikoolis ja kuni 1955 Müncheni Ülikoolis.

E. Schoenberg uuris Tartu perioodil seniitteleskoobi abil geograafiliste laiuskraadide muutumist ja mõõtis selleks otstarbeks spetsiaalselt konstrueeritud mikrofotomeetri abil ühe esimesena maailmas heleduse jaotust Saturni rõngastel. Sellealane töö ilmus Esimese maailmasõja tõttu alles 1922.^[1]

Viited

1. Suomalaisen Tiedeakademia Toimituksia. Annales Academiae Scientiarum Fennicae. Sarja A. T. XVI. Helsinki. 1922.