Erich Carl Altosaar (1. august (vkj)/ 14. august 1908 Tallinn – 11. oktoober 1941 Kirovi vangla, Vene NFSV) oli Eesti korv- ja võrkpallur.[1] Lisaks teenis ta Eesti politseis ja Kaitsepolitseis.
Sportlikud saavutused
Noorena mängis ta seltsis Võitleja jalg-, võrk- ja korvpalli. 1927. aastal siirdus Altosaar spordiseltsi Kalev, oli aastast 1931 oli ta seltsi korv- ja võrkpallimeeskonna kapten, treener ja mängujuht.[1]
Ta tuli 9 korda võrkpallis (1927, 1929, 1931, 1933, 1935–39), 4 korda korvpallis (1927, 1930–31, 1941) ja 1 kord jalgpallis (1930) Eesti meistriks.[2] Tema pikkus oli 187 cm.[1]
Eesti korvpalli rahvusmeeskonna eest pidas 29 mängu - neist esimese Lätiga 25.02.1928, kui Eesti võitis 26:25 (resultatiivseim Altosaar 9 punktiga) ja viimase samuti Lätiga 26.04.1941, mil Eesti kaotas 28:46.[3] 17 mängus oli ta koondise kapten, sai 1939. aasta Euroopa meistrivõistlustel 5. koha.
Ta osales Berliini olümpiamängudel ja ühtlasi kandis nende olümpiamängude avatseremoonial Eesti lippu. Altosaar avaldas Eesti Spordilehes korvpalliprobleeme analüüsivaid kirjutisi ning saatis välisreisidelt päevalehtedele spordisõnumeid.[1]
1944. aastal, kui Eestis möödus veerand sajandit korv- ja võrkpalli harrastamise algusest, hinnati teda Eesti korvpalli esimese 25 aasta (1919-1944) parimaks mängijaks (postuumselt). Erich Altosaar valiti 2020. aastal Eesti korvpalli kuulsuste halli.[4]
Teenistus välispolitseis ja poliitilises politseis
Ta määrati 27. oktoobril 1934 politseikordniku kohusetäitjaks, 19. aprillil 1935 kinnitati kordnikuks, 6. novembril 1936 vabastati teenistusest ja samas asus teenistusse poliitilisse politseisse. Ta lahkus teenistusest 1. aprillil 1940 ning ta arreteeriti Nõukogude võimu poolt ja hukati Venemaal.
Viited
Kirjandus
Välislingid
