Maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, igapäevaseid küsimusi lahendas rüütelkonna peamees. Uued maanõunikud valitigi tihti endiste rüütelkonna peameeste hulgast.
Eestimaa maanõunikud valiti eluajaks ametisse Eestimaa Maapäeval. Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa seisusliku omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõunike kolleegium koosnes 12 liikmest, esialgu 6 Harjust, 6 Virust, hiljem igast maakonnast 3. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Maanõunike kolleegium, mis tekkis 1282. aasta Harju-Viru rüütelkonna baasil, ei vajanud ametisse astumisel riigivõimu kinnitamist. Maanõunike kolleegiumil olid järgmised funktsioonid: ta esitas maapäevale küsimusi arutamiseks (deliberanda), avaldas arutusel olevate küsimuste kohta arvamust, temale kuulus otsustav hääl, nn votum decisivum, kui Eestimaa Maapäeval arutatud küsimustes hääled pooleks langesid. Kolleegium tema esitas ka rüütelkonna peamehe kandidaadid ja kolleegium oli tihedas koostöös rüütelkonna komiteega (Ritterschaftsausschuss), mis eksisteeris juba 16. sajandi lõpust alates ja koosnes maapäeva poolt valitud kreisi deputaatidest (2–3 igast kreisist). Maanõunike kolleegiumile allusid vahetult veel rüütelkonna kantselei.
Maanõunike Kolleegium moodustas kindralkuberneri/kuberneri eesistumisel kuni 20. novembrini 1889 Eestimaa kõrgeima kohtuinstantsi – Eestimaa ülemmaakohtu. Rüütelkonna seast valitud ülemmaakohus oli kõrgeimaks kohtuks kogu provintsi üle, Eestimaal rüütelkond aga rüütelkonnasisestes asjades (sh eratalupojad) seadusandja. Ülemmaakohus ehk maanõunike kolleegium nimetas ametisse ka Eestimaa meeskohtud.[3].
Maapäevade istungite ajal, kui ka vaheaegadel kutsuti tähtsamate asjade otsustamiseks kokku Rüütelkonna komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid rüütelkonna peamees, maanõunikud ja 12 kreisisaadikut[4]. Rüütelkonna komitee koos maanõunike kolleegiumiga lahendas rüütelkonna peamehe juhtimisel kõik need küsimused, mis maapäev oli vajalikuks pidanud või mis rüütelkonna ette kerkisid maapäeva vaheaegadel ja mille üle otsustamiseks maapäeva koosolekut vaja ei olnud. Rüütelkonna komitee koosolekuid juhtis rüütelkonna peamees.
