Eesti riigikaitse

Eesti Õhuväe lennuk Aero L-39

Eesti riigikaitse on korraldatud Riigikaitseseadusega.[1]

Eesti riigikaitse 21. sajandil

Eesti riigikaitse rajaneb[2] (KEHTETU) Eesti kaitsejõududel, vabatahtlikel ühendustel ning välislepingutega sätestatud sõjalisel koostööl, mis toimib eelkõige Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) raames.

Eesti kaitsejõud põhinevad Eesti Kaitseväel, mis koosneb:

Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe Peastaap.

Peastaabi peamine ülesanne on tagada kaitsejõude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.

Ajateenistus Eestis on kohustuslik 17–27-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on kaheksa kuni üheteistkümne kuu pikkune olenevalt väeliigist ja teenistuse iseloomust. Riiki kaitsevad Eesti kodanikud üldise põhiseadusliku kohustuse alusel. Kaitseväeteenistuskohustus koosneb kahest osast: väljaõppekohustuse ning kohustus asuda sõjaseisukorra ajal mobilisatsioonikava alusel kaitseväeteenistusse sõjapidamiseks. Kaitseväeteenistuse kõrval on kodanikele riigikaitseliste sundkoormiste seaduse alusel pandud ka töö- ja veokohustus.[3]

Pärast Eesti ühinemist NATOga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning organisatsiooni põhikirja artikli 5 alusel on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.

Eesti riigikaitsestruktuuride hulka kuuluvad:

Ajalugu

Eesti riigikaitse 1918. aastal

24. veebruaril 1918. aastal väljakuulutatud Eesti Vabariigi aluseks oli Venemaa keisririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse ajal moodustatud Venemaa keiserliku armee ja Venemaa armee Eesti rahvusväeosad ning Omakaitse.

Aastatel 1914–1918 toimunud Esimeses maailmasõjas, 1918. aasta kevadel alanud Saksa keisririigi vägede pealetungil Idarindel, Läänemaal Virtsus paiknenud 1. Eesti jalaväediviisi 1. Eesti jalaväepolk, pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ei avaldanud vastupanu pealetungivatele Saksa vägedele. 20. veebruaril anti 1. Eesti jalaväepolgu ülemale Ernst Põdderile käsk 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni tulemusel võimu võtnud bolševike väejuhatuselt, enda vägedega sakslaste edasitungi Ristil peatada, millest viimane keeldus.

24. veebruaril 1918. aasta Eestimaa Päästekomitee poolt moodustatud Eesti Ajutine Valitsuses määrati sõjaministriks Andres Larka. 25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väeüksused. Saksa väed ei tunnustanud Eesti iseseisvust.

11. kuni 14. novembril 1918. aastal andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitilise võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 11. november 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus.

Sisejulgeoleku tagamiseks moodustati Omakaitsest 11. novembril 1918. aastal Eesti Kaitse Liit, mille ülemaks määrati kindralmajor Ernst Põdder.

Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril 1918 teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli pea- ja siseminister. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua ka Eesti sõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Andres Larka juhtimisel.

16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon.

Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse korraldusega 21. novembrist 1918 moodustati Eesti Rahvavägi ja sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Aleksander Tõnisson. 26. novembril võttis peaminister Konstantin Päts enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. 29. novembril, päev pärast Punaarmee rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon.

Eesti riigikaitse Vabadussõjas

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda, Eesti Rahvavägi, Eesti Merejõud, Eesti kaitsejõudude ajalugu

Eesti riigikaitse enne Teist maailmasõda

Eesti riigikaitse ülesehituse aluseks oli 1938. aasta "Riigikaitse rahuaegse korralduse seadus"[5], mille § 5 kohaselt olid Eesti riigi relvastatud jõududeks:

  1. Eesti sõjavägi;
  2. Sõjaministeeriumi üksused ja asutised, mis allusid Sõjaministrile;
  3. Eesti piirivalve, mis allus Siseministrile;
  4. Kaitseliit (sh Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonid) ― riigi sisemise ja välise julgeoleku kaitse alal.
 Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939)

Riigikaitse eelarve

Selleks, et tagada kõikide võimete olemasolu, mis on vajalikud NATO liikmesriikide elanikkonna turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks ning heidutuseks, lähtub NATO sõjaliste võimete planeerimisel põhimõttest, et liikmesriikide kaitsekulutused moodustavad vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kahe protsendi põhimõte on riigikaitse püsiva arengu alus, selle eiramine viib lünkadeni sõjalistes võimetes ning ohustab alliansis kokku lepitud eesmärke.

Iga-aastane kaitse-eelarve koostatakse riigi eelarvestrateegia järgi. Kaitse-eelarve koostamisel ja liigendamisel lähtutakse nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt kindlaks määratud suhtarvudest. Alates 2012. aastast on Eesti kaitsekulud olnud NATO riikide nõutaval tasemel ehk moodustanud 2% sisemajanduse kogutoodangust. 2012. aasta eelarves moodustasid kaitsekulud 340,88 miljonit eurot ja 2013. aasta eelarves 361,36 miljonit eurot.

Kaitsekulutused moodustasid NATOga liitumise aastal (2004) 1,51% SKPst. Pärast seda suurenes küll oluliselt eelarve maht, kuid osakaaluna SKPs vähenes see kuni 2007. aastani. 2006. aastal moodustasid kaitsekulutused 1,41% SKPst. Alates 2007. aastast hakkas kaitsekulutuste osakaal SKPs tõusma. 2008. aasta kaitsekulutuste osakaal SKPs moodustas 1,81%. 2009. aastal võeti vastu kaks negatiivset lisaeelarvet. Kolmas kärbe kinnitati valitsuse tasandil, kuid lisaeelarve seadusena seda vastu ei võetud. Pärast kolmandat kärbet olid kaitsekulud 2009. aastal 256,02 miljonit eurot, moodustades 1,86% SKPst. Võrreldes 2008. aastaga vähenes kaitse-eelarve 37,63 miljonit eurot. 2010. aastal vähenesid kaitsekulud 248,86 miljoni eurole, osakaal SKPs langes 1,74%-ni. 2011. aasta kaitsekulud olid 279,95 miljonit eurot, mis oli võrreldes eelmise aastaga 31,08 miljoni euro võrra suurem. Osakaal SKPs moodustas 1,75%. Kaitseministeeriumi valitsemisala 2012. aasta eelarve suurenemine oli seotud SKP kasvuga.

Aastatel 2004–2007 vähenes kaitsekuludest suhtarvuliselt nii personalikulude kui ka majandamiskulude osakaal. Kaitseotstarbelise erivarustuse hanked suurenesid samas nii suht- kui ka absoluutarvudes. 2008. aastal moodustasid Kaitseministeeriumi peamistest kululiikidest personalikulud 25%, mis on võrreldes teiste NATO-riikidega suhtarvuliselt üks väiksemaid kuluartikleid. Kaitseotstarbelise erivarustuse hangeteks eraldas Eesti aastatel 2004–2008 keskmiselt veidi enam kui viiendiku kaitse-eelarvest. Investeeringud infrastruktuuri arendamisse moodustasid keskmiselt ligi kuuendiku kaitse-eelarvest.

2011. aastal moodustasid personalikulud 24,9% kaitsekuludest, majandamiskulud 20,8%, investeeringud ja kaitseotstarbelise erivarustuse hanked 34,7%, eraldised 14,7%, muud kulud ja finantseerimistehingud 4,9%. 2012. aasta eelarves moodustasid personalikulud 22,4%, majandamiskulud 20,2%, investeeringud ja kaitseotstarbelise erivarustuse hanked 39,5%, eraldised 13,1%, muud kulud ja finantseerimistehingud 4,8%. 2013. aasta eelarves on vastavad näitajad 24,8%, 18,2%, 40,1%, 12,9% ja 4%.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Riigikaitseseadus (RiKS), Riigi Teataja,
  2. ↑ Rahuaja riigikaitse seadus, RT I 2002, 57, 354
  3. ↑ Riigikaitse[alaline kõdulink], Eesti.ee
  4. ↑ "Eesti riigikaitsestruktuurid". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2012. Vaadatud 13. septembril 2012.
  5. ↑ Riigikaitse rahuaegse korralduse seadus, RT 1938, 29, 234.

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!