Edward Grey, esimene vikont Grey of Fallodon (25. aprill 1862 – 7. september 1933) oli Suurbritannia poliitik. Ta kuulus Liberaalsesse Parteisse ning juhtis esimese maailmasõja ajastul Suurbritannia välispoliitikat.
Grey pooldas sotsiaalliberalismi ning oli aastatel 1905–1916 Suurbritannia välisminister (rekordiliselt pikk ametiaeg).[1] Ta uuendas 1902. aastal sõlmitud Briti-Jaapani liitu 1911. aastal. Tema poliitika põhimõte oli kaitsta Prantsusmaad Saksa agressiooni eest, samas sõlmimata prantslastega siduvat liitu. Ta toetas Prantsusmaad esimese Maroko kriisi (1905–1906) ja Agadiri kriisi ajal (1911). Tema saavutus oli ka 1907. aasta Briti-Vene konventsioon. Aastal 1913 lahendas ta tüli Saksamaaga Bagdadi raudtee asjus. Tema suurim tegu oli pärast juulikriisi kui ta viis Suurbritannia Saksamaa vastu esimesse maailmasõtta. Ta veenis liberaalide valitsust, et Suurbritannial oli moraalne kohustus kaitsta Prantsusmaad ning hoida ära Saksamaa domineerimine Lääne-Euroopas. Pärast sõja algust tema karjäär enam kaua ei kestnud, ta oli välisminister detsembrini 1916. Aastal 1919 oli ta juhtiv Rahvasteliidu pooldaja Suurbritannias.
Ta on tuntud, kuna oskas juba 3. augustil 1914 hinnata esimese maailmasõja tulevast mõju ja ulatust.[2] Mais 1916 allkirjastas ta Sykesi-Picot' lepingu.[3] Aastal 1916 kaotas ta aadlikutiitlid, enne seda oli ta kolmas baronet Grey of Fallodon. Pärast seda oli ta 1919–1920 suursaadik Ameerika Ühendriikides ja 1923–1924 Liberaalne Partei juht lordide kojas.
Vaata ka
Viited
Allikad
