Dmitri Uljanov lõpetas 1893. aastal Samaaras gümnaasiumi ja asus õppima Moskva Ülikooli arstiteaduskonnas. Ta alustas revolutsioonilist tegevust 1894. aastal üliõpilaste marksistlikes ringides. 1897. aasta novembris ta vahistati ja ta viibis kuni 1898. aasta sügiseni vangistuses. Seejärel elas ta politseijärelevalve all PodolskisMoskva kubermangus. Alates 1900. aastast oli ta ajalehe Iskra korrespondent. 1900. aastal astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna viimasele kursusele ja lõpetas ülikooli 1901. aastal. Aastatel 1902–1914 töötas ta arstina ja osales samal ajal ka revolutsioonilises tegevuses. 1914. aastal mobiliseeriti ta sõjaväkke ning ta teenis kuni 1917. aastani sõjaväearstina Sevastopolis ja Odessas. 1917. aastal osales Uljanov Nõukogude võimu kehtestamisel Krimmis. 1918–1919 osales põrandaaluses revolutsioonilises võitluses. 1919–1921 oli ta Jevpatorija bolševike komitee ja Revolutsioonikomitee liige, Krimmi Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees ja VK(b)P Krimmi oblastikomitee liige. Alates 1921. aasta lõpust töötas ta Moskvas Tervise Rahvakomissariaadis juhtival ametikohal. 1925–1933 töötas ta Jakov Sverdlovi nim. Kommunistlikus Ülikoolis ja Ida Töötajate Kommunistlikus Ülikoolis. Alates 1933. aastast töötas Uljanov Kremli Sanitaarvalitsuse polikliiniku teadusosakonnas. Ta osales ka Vladimir Lenini Keskmuuseumi töös. 1941–1942 elas ta Uljanovskis.[1],[2]
Tartus tegutses 1982–1988 Dmitri Iljitš Uljanovi kortermuuseum, mis 1989. aastast reorganiseeriti tudengimuuseumiks. Moskva edelaringkonnas asub tänini ligikaudu 3 km pikkune Dmitri Uljanovi tänav, kus on olnud ka hotell Dmitri Uljanov.
