Ta on lõpetanud Liège'i Ülikooli õigusteaduse alal ja asus 1981. aastal tööle advokaadina. Aastatel 1986–1991 oli ta Belgia riikliku raudteeettevõtte juht.
2004. aastal sai Didier Reyndersist Guy Verhofstadti valitsuses Belgia asepeaminister. Seda rolli täitis ta kuni 30. novembrini 2019.
Belgia 2007. aasta üldvalimistel viis Didier Reynders MRi võiduni. Seejuures sai MRist Belgia suurim prantsuskeelne partei. Kuningas Albert II tegi talle ülesandeks hakata vahendama uue valitsuse moodustamiseks mitteametlikke koalitsioonikõnelusi.
Belgia 2010. aasta üldvalimistele järgnes tupik. Kuningas määras alates 2010. aasta juunist koalitsiooniläbirääkimisi vahendama rea inimesi, kuid kellelgi ei õnnestunud seitsme kuu jooksul uut valitsust moodustada. 2. veebruaril 2011 andis kuningas selle ülesande Reyndersile. 16. veebruaril 2011 pikendati tema volitusi 1. märtsini 2011.
Pärast valitsuskoalitsiooni lagunemist vastutas Reynders alates 9. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2019 ka kaitseministri portfelli eest. Pärast ebaselgeid valimisi 2019. aasta mais palus kuningas Philippe Reyndersil ja Johan Vande Lanottel uurida võimalusi koalitsioonivalitsuse moodustamiseks.
2019. aasta suvel esitas Belgia peaminister Charles Michel Reyndersi Belgia kandidaadiks Euroopa Komisjoni voliniku kohale. Valitud president Ursula von der Leyen esitas ta õigusküsimuste voliniku kandidaadiks. Reyndersi ärakuulamine Euroopa Parlamendis toimus 2019. aasta septembris ja tema kandidatuur kiideti suure häälteenamusega heaks. Ta astus ametisse 1. detsembril 2019.
2020. aastal teatas Reynders kavatsusest töötada 2021. aastaks välja seadusandlik ettepanek, mis nõuab ettevõtetelt hoolsuskohustust seoses nende tegevuse ja tarneahela võimalike mõjudega inimõigustele ja keskkonnale.
Didier Reynders on mänginud tähtsat rolli ka Euroopa Liidu ja Poola vahelistes erimeelsustes. Ta lubas kasutada kõiki vahendeid, et tagada Poolas Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus.
2022. aastal väideti, et Reynders oli üks vähemalt viiest ELi kõrgest ametnikust, kes olid 2021. aastal Iisraeli nuhkvara sihtmärgiks.[2]
2015. aastal pälvis Reynders kriitikat selle eest, et ta värvis Brüsselis traditsioonilisel festivalil näo mustaks.
2017. aasta aprillis hääletas Belgia ÜRO naiste staatuse komisjonis Saudi Araabia liitumise poolt, olgugi et Saudi Araabiat peetakse naiste õiguste küsimuses üheks tagurlikumaks riigiks. See otsus tekitas vaidlusi ja küsimusi Reyndersi rolli kohta.
Kriminaaluurimine
2019. aasta septembris uuris Belgia politsei Reyndersi korruptsiooni- ja rahapesusüüdistusi seoses Belgia saatkonnahoone ehitamisega Kinshasas, föderaalpolitsei peakorteri rentimise jms. Uurimine lõpetati, kuid 2024. aasta detsembris algatati uus uurimine. 30. novembril 2024, vaid mõni päev pärast Didier Reyndersi ametiaja lõppu, otsis Belgia politsei läbi tema eluruumid seoses kahtlustusega "võimalikus rahapesus" ajal, mil Reynders oli Belgia valitsuse minister. Katlustus puudutab "võimalikku rahapesu" uurimine. Ajalehe Le Soir andmetel leidis politsei tema kodust sularaha, leitud summa jäi alla 10 000 euro.[4][5]
.jpg)
