Esinema hakkas Brühl juba lapsepõlves ning kaheksa-aastaselt võitis ta lugemisvõistluse, mille kaudu sai ta kuuldemängu- ja dubleerimisrolle Lääne-Saksa ringhäälingus. Sellele järgnesid esimesed ülesastumised televisioonis. 1994. aastal mängis Brühl telefilmis "Svens Geheimnis" ("Sveni saladus"). Samuti mängis ta mõnda aega telekanali ARD seebiooperis "Verbotene Liebe" ("Keelatud armastus") tänavalaps Benji rolli.
Rahvusvahelise läbimurde saavutas Brühl 2003. aastal filmiga "Good Bye, Lenin!" ("Hüvasti, Lenin!"), mis kandideeris Kuldgloobuse auhinnale ning mida vaatas üle maailma umbes 6 miljonit kinokülastajat. Filmis mängitud Alex Kerneri rolli eest võitis Brühl Euroopa filmiauhindade jagamisel parima meesnäitleja preemia.
Debüüdi ingliskeelses filmis tegi Brühl 2004. aastal, mängides koos Judi Denchi ja Maggie Smithiga filmis "Ladies in Lavender". Samal aastal sai ta publikupreemia oma rolli eest filmis "Was nützt die Liebe in Gedanken" ning oli nomineeritud kriitikute auhinnale osatäitmise eest filmis "Die fetten Jahre sind vorbei". 2005. aastal tõestas Brühl kinolinal oma suurepärast keelteoskust, kasutades nii prantsuse, saksa kui inglise keelt leitnant Horstmayeri rollis filmis "Joyeux Noël", mis räägib Prantsuse, Saksa ja Briti sõduritest Esimese maailmasõja aegse jõulurahu ajal 1914. aastal.
2006. aastal osales Brühl Cannes'i filmifestivali lühifilmide ja Cinéfondationi žüriide tegevuses. Samal aastal tegi ta kaasa romantilises komöödias "2 Days in Paris" ja Hispaania filmis "Salvador", kus ta kehastas nimitegelast, kindral Franco võimuperioodil tegutsenud Katalaani anarhisti Salvador Puig Atichi. 2007. aastal oli Brühilil väike roll filmis "Bourne'i ultimaatum". 2009. aastal mängis ta Quentin Tarantino filmis "Vääritud tõprad" Natsi-Saksa sõjakangelase Frederik Zolleri osa.
2009. mais asutas Brühl koos Film1-ga produktsioonifirma Fouronfilm.
Filmid
1994 – Svens Geheimnis
1995 – Verbotene Liebe
1996 – Der Pakt – Wenn Kinder töten
1997 – Blutiger Ernst
1997 – Polizeiruf 110: Der Sohn der Kommissarin (TV)
1999 – Schlaraffenland
1999 – Hin und weg
2000 – Deeply
2000 – Stundenhotel
2000 – Eine Hand voll Gras
2000 – Ein mörderischer Plan
2000 – Schule
2001 – Das weisse Rauschen
2001 – Honolulu
2001 – Nichts bereuen
2002 – Elefantenherz
2002 – Vaya con Dios
2003 – Good Bye, Lenin!
2003 – Die Klasse von ’99 – Schule war gestern, Leben ist jetzt
2003 – Der letzte Flug
2004 – Was nützt die Liebe in Gedanken
2004 – Ladies in Lavender
2004 – Farland
2004 – Die fetten Jahre sind vorbei
2005 – Merry Christmas (Joyeux Noël)
2006 – Cargo
2006 – Salvador
2006 – Ein Freund von mir
2007 – 2 Days in Paris
2007 – The Bourne Ultimatum
2008 – In Tranzit
2008 – Krabat
2008 – Un poco de chocolate
2008 – Las Madres de Elna
2009 – John Rabe
2009 – The Countess
2009 – Inglourious Basterds
2009 – Lila, Lila
2009 – Dinosaurier
2010 – Kóngavegur
2010 – Die kommenden Tage
2011 – Eva
2011 – Der ganz große Traum
Auhinnad
Baieri filmiauhind (Beyerischer Filmpreis) – parim noor näitleja
Saksa filmiauhind (Deutscher Filmpreis) (2002) – parim näitleja
Barcelona filmiauhind (2006) – parim näitleja (kriitikute auhind)
Seattle’i Rahvusvaheline Filmifestival (2007) – parim näitleja (publiku auhind)
Isiklikku
Brühl sündis Arenys de Muntis Kataloonias Hispaanias. Tema isa oli Saksa telerežissöörHanno Brühl ning ema Kataloonia päritolu õpetaja. Veidi pärast tema sündi kolis pere Hispaaniast Saksamaale Kölni. Mitmekeelses perekonnas kasvanuna räägib Daniel Brühl nii saksa, hispaania, inglise, prantsuse kui ka katalaani keelt. Brühl on läbinud Saksa sõjaväeteenistuse tsiviilteenistujana. Ta on olnud kihlatud Saksa näitleja Jessica Schwarziga.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
