Ajalukku on Constantius läinud eelkõige arianismi peamise kaitsja ja soosijana.
Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas Bütsantsi kaitsesõda Pärsia impeeriumi vastu aastatel 337–350 ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel 350–353.
Elulugu
Keisri isa Constantinus Suur
Sarnaselt oma vendade ja õdedega sai ta kristliku kasvatuse. Novembris 324 nimetas isa seitsmeaastase Constantiuse tseesariks ehk alamkeisriks, määrates tema valitsemisalaks impeeriumi idaosa. Täpse kuupäeva üle on palju vaieldud; hilisemad kirjalikud allikad viitavad valdavalt 8. novembrile, varasemad epigraafilised allikad aga peaasjalikult 13. novembrile.[1]
Muud märkimisväärset tema lapsepõlvest ja varasest noorusest teada ei ole.
335. aastal abiellus Constantius oma onu Flavius Julius Constantiuse tütrega, kelle nimi ei ole teada. Pärast oma esimese abikaasa surma naitus ta Eusebiaga, kes suri 360. aastal. Nii jõudis Constantius elu kestel ka kolmandat korda abielluda, tema viimane naine oli Faustina.
Teadaolevalt sündis nendest abieludest ainult üks laps, tütar Flavia Maxima Constantia, kes nägi ilmavalgust alles pärast oma isa surma ja kellest sai hiljem Lääne-Rooma keisri Gratianuse abikaasa. Tema ema oli Constantiuse viimane abikaasa Faustina.
Keisriks saamine
Kui Constantinus Suur337. aastal suri, korraldas Constantius koos oma vendadega ja armee toetusel veresauna, milles tapeti peaaegu kõik need meessoost sugulased, kes oleksid võinud troonile pretendeerida. Kokku mõrvati umbes kakskümmend ülikut. On arvatud, et just Constantius mängis selles verises episoodis kolme venna seas juhtivat rolli. Ainsana jäeti ellu Constantius Gallus ja Claudius Julianus, kellest sai pärast Constantiuse surma 361. aastal uus keiser.
Seejärel jagasid vennad impeeriumi omavahel vastavalt isa testamendile ja sellele, milliseid alasid nad alamkeisrina olid valitsenud. Constantiuse valitseda jäi impeeriumi idaosa, mis oli territoriaalselt suurim ja kultuuriliselt arenenuim, ent ohustatud tugevatest välisvaenlastest ja lõhestatud sisemistest usutülidest. Lääneosa jagasid omavahel Constantinus ja Constans, kuid pärast Constantinuse ebaõnnestunud sõjaretke Constansi vastu 340. aastal, kus ta ise hukkus, jäi impeeriumi lääneosa ainuvalitsejaks Constans.
Kaasvalitsuse aastad
Keisri vend Constans
Constantiuse valitsusaja kaks peamist probleemi olid kristliku kiriku suutmatus jõuda ühisele seisukohale Jumal Isa ja Jumal Poja vahekorra küsimuses ning impeeriumi idapiiri ründavate pärslaste tagasitõrjumine, mis hoidis tema sõjaväe suure osa ajast seotuna riigi piiridel. Viimane asjaolu sundis teda tegema järeleandmisi oma venna Constansi poolt toetatud usulistele vastastele, sest ta ei saanud riskeerida sõjaga kahel rindel.
Usuküsimus
Constantiuse peamiseks vaimulikuks nõuandjaks oli piiskop Eusebios Nikomeediast. Ilmselt tema mõjul toetas keiser seisukohta, mille kohaselt ei olnud Jeesus Kristus täiesti jumalik ja paiknes seega taevases hierarhias Jumal Isast madalamal astmel. See traditsioonilise kolmainuõpetusega vastuolus olev teooria, mis on ajaloos tuntud arianismi nime all, oli Constantiuse valitsusajal impeeriumi idaosa vaimulikkonna hulgas valdav; selle peamisteks vastasteks kujunesid impeeriumi lääneosa piiskopid ning mõned üksikud, kuid mõjukad idast pärit teoloogid nagu Markellos Ankyrast ja Athanasios Aleksandriast. Viimaste toetajaks kujunes Constantiuse vend Constans ja see asjaolu pingestas kahe venna vahelisi suhteid kogu nende ühise valitsemisaja.
Talvel 338–339 osales Constantius Antiookia kirikukogul, mis mõistis Athanasiose hukka ja vabastas ta Aleksandria piiskopi ametist. Sama kirikukogu tagandas ametist Konstantinoopoli piiskopi Paulos I ja valis sellele ametikohale Constantiuse nõuandja Eusebiose. Mõlemad tagandatud piiskopid leidsid varjupaiga läänes Constansi juures, algul Roomas, seejärel Trieris.
Aastast 342 õhutasid need piiskopid koos oma lääne kolleegidega üha aktiivsemalt Constansit enda kaitseks välja astuma ja Constans ka seda tegi, ähvardades oma venda muuhulgas sõjalise jõuga. Nii oli Pärsia sõdadega seotud Constantius sunnitud saatma oma piiskopid 343. aastal Constansi poolt kokku kutsutud ja fiaskoga lõppenud Sardica kirikukogule ning ennistama aastatel 344–346 ametisse nii Athanasiose kui ka Paulose.
Sõda Pärsiaga
Pärsias 4. sajandil valitsenud Sassaniidide dünastia elas sel ajal läbi oma kuldaega ja kuningas Šapur II oli aastatel 337–350 Roomaga püsivalt sõjajalal. See tähendas, et Constantius pidi enamuse ajast oma armeega viibima riigi idapiiridel. Tema sõjaväe peakorteriks oli Antiookia, kus ta veetis rohkem aega kui ametlikus pealinnas Konstantinoopolis.
Põhiline sõjategevus leidis aset Mesopotaamia aladel, kus pärslased piirasid korduvalt Amida ja Nisibise kindlusi, suutmata neid küll vallutada. Aastal 344 õnnestus Constantius II murda pärslaste piiramisrõngas Singara kindluse ümber, kuid see ei peatanud idast lähtuvaid rünnakuid. Ajutine kergendus saabus alles 349. aastal kui pärslased olid sunnitud katkestama putukaparvede rünnaku tõttu järjekordse Nisibise piiramise. 350. aastate alguses langes aga Pärsia impeerium ise idapoolsete rändrahvaste rünnakute alla.
Kodusõda
Usurpaator Magnentiust kujutav münt
Hiljemalt 349. aastaks oli Constantius hästi teadlik oma venna Constansi üha nõrgenevast positsioonist. Kas ta ise oma noorema venna vastu sepitsetavatele vandenõudele kaasa aitas või mitte, ei ole teada, kuid seda on nende pingelisi suhteid arvestades peetud tõenäoliseks.
Jaanuaris 350 alustas sõjavägi Gallias Constansi vastu mässu ja kuulutas uueks keisriks väepealik Magnentiuse. Sõjaväe toetuseta jäänud Constans üritas põgeneda, kuid mõrvati Magnentiuse meeste poolt sama aasta veebruaris. Kuna Constans ei olnud abielus ja tal puudusid meessoost järeltulijad, kuulus impeeriumi lääneosa troon nüüd samuti Constantiusele, kuid sellele asumise nimel tuli tal esmalt Magnentiusega sõtta astuda. Magnentius oli küll pöördunud Constantiuse poole palvega tunnustada teda Lääne-Rooma valitsejana, kuid Constantius seda nõusolekut ei andnud.
Samaaegselt asus ta arveid õiendama Constansi poolt toetatud arianismivastaste vaimulikega. Selle kampaania esimeseks ohvriks sai Konstantinoopoli piiskop Paulos I, kelle järjekordne kirikukogu ametist tagandas ja saatis asumisele Tauruse mägedesse. Vangistuse ajal suhtles piiskop usurpaator Magnentiuse esindajatega, mis sai peatselt teatavaks ka keisrile. Constantius lasi Paulose mõrvata.
Hoidmaks ära Balkani poolsaare alade langemist Magnentiuse kätte, oli Constantiuse poolõde Constantina lasknud seal sõjaväel keisriks kuulutada Constantiusele ustava kindrali Vetranio. Kui Constantiuse armee sisenes 351. aastal Balkani aladele, loobus Vetranio troonist tema kasuks ja andis oma leegionid tema käsutusse. Constantius asus seejärel laagrisse Sirmiumi linna juures ja saatis oma üksused edasi lääne poole Magnentiuse vastu.
28. septembril351 toimus PannooniasDrava jõe orus Mursa Majori lahing. Enne lahingut saatis Constantius oma pretoriaanideprefektiFlavius Philippuse Magnentiusega läbi rääkima, nõudes viimase taganemist Galliasse. Magnentius keeldus, kuid osa tema meestest väejuht Claudius Silvanuse juhtimisel läksid Constantiuse poole üle. Kokku oli Magnentiusel umbes 36 000 ja Constantiusel umbes 60 000 sõdurit. Lahing ise lõppes Constantiuse jaoks täieliku võiduga, kuid kaotused olid kohutavad mõlemal poolel – Magnentius kaotas umbes 24 000 ja Constantius 30 000 meest.
Sõda jätkus siiski veel kaks aastat. 352. aastal saavutas Constantius kontrolli Itaalia üle ja tungis suvel 353 üle Alpide Galliasse. Mons Seleucuse lahingus said Magnentiuse väed lõplikult lüüa. Usurpaator ise põgenes ja sooritas 11. augustil353 enesetapu.
Constantiusest oli saanud Rooma riigi ainuvalitseja.
Rooma ainuvalitseja
Probleemid, millega Constantiusel kogu Rooma keisririigi valitsejana tuli silmitsi seista, olid samad, mis ka kaasvalitsuse aastatel. Endiselt olid lahendamata kristliku kiriku õpetuslikud küsimused. Lisaks pärslaste rünnakutele idas tuli Constantiusel nüüd asuda tagasi tõrjuma ka rändrahvaste rünnakuid keisririigi põhja- ja läänepiiridel.
Impeeriumi tohutu ulatuse tõttu tuli tal ametisse nimetada alamkeisrid ehk tseesarid, kellena ta kasutas oma kahte 337. aasta veresaunas ellu jäetud noort sugulast.
Aastatel 351–354 oli tseesariks impeeriumi idaaladel Constantius Gallus ja aastatel 355–361 impeeriumi läänealadel Claudius Julianus. Mõlemad tseesarid valmistasid keiser Constantiusele pettumuse, üritades ise võimu haarata. Lähemalt saab sellest lugeda impeeriumi sisetülisid kajastavast peatükist.
359 tunnistas Constantius Konstantinoopoli võrdväärseks Roomaga. Selle otsuse, õukonnatseremooniate ja teokraatliku valitsusvormi tõttu on teda nimetatud esimeseks bütsantslikuks keisriks.
Usuküsimus
Kirikliku ühtsuse saavutamine ja ariaanliku õpetuse ainuõigeks tunnistamine oli endiselt Constantiuse üks prioriteete.
Ta keelustas paganlikud tseremooniad, kuid ei karistanud nende järgijaid.
Ta kutsus kokku arvukalt kirikukogusid, kus üritati välja töötada sellist versiooni usutunnistusest, millega kõik piiskopid võiksid nõustuda. Constantius osales aktiivselt ka ise nende kirikukogude töös ja avaldas teatud määral survet ariaanliku positsiooni toetuseks, pagendades tema seisukohtadele vastuseisu avaldanud piiskoppe. Samas ei olnud selles midagi erilist, sest samu võtteid olid omakorda ariaanlike piiskoppide suhtes kasutanud nii tema isa kui ka vend ja kasutasid veel tema arvukad järeltulijad keisritroonil, kes Constantiuse usulisi veendumusi ei jaganud.
Kirikukogud, kus Constantius ise osales, toimusid:
357. aastal võeti Constantiuse heakskiidul Sirmiumis vastu niinimetatud teine Sirmiumi usutunnistus, mille sõnastus väljendas kõigist senistest usutunnistustest selgemalt ariaanlikku arusaama Jumal Isa ja Jeesus Kristuse vahekorrast. Sealt oli välja jäetud Nikaia usutunnistuse sõnad, mis kõnelesid nende kahe isiku "ühest olemusest" ja "olemuslikust võrdsusest". Selgelt oli lahti kirjutatud, et Jumal Isa on igas aspektis Poja suhtes ülimuslik.
Ühtsuse asemel tekitas uus sõnastus veelgi enam lahkhelisid, sest nüüd ei nõustunud sellega enam ka konservatiivsed ariaanid, kes pidasid uut sõnastust liiga radikaalseks. Constantius kutsus vastusena kokku teoloogide komisjoni, mis redigeeris usutunnistust üldsõnalisemaks ja lühemaks. Isa ja Poja vahekorra kohta nenditi nüüd vaid, et "Poeg on igas suhtes Isa sarnane".
Aleksandria piiskop Athanasios
359. aastal sundis keiser Rimini-Seleukia kirikukogule tulnud 160 ida piiskoppi ja 400 lääne piiskoppi uuele usutunnistusele alla kirjutama. Maha tõmmati ainult fraas "igas suhtes". Need, kes keeldusid, vabastati ametist ja pagendati. Täiendavalt kinnitati see ariaanlik usutunnistus 360. aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogul.
Kirikuajaloos on need kirikukogud ja usutunnistused kuni kaasajani suures osas tähelepanuta jäetud, sest 4. sajandi lõpuks kinnistus kirikus tänaseks traditsiooniline kolmainuõpetus ja arianism tunnistati väärõpetuseks.
Samal põhjusel on kannatanud ka Constantiuse maine: nii mitmed tema kaasaegsed kui ka hilisemad kristlikud autorid on keisrit süüdistanud kuritegudes "õigele usule" truuks jäänud piiskoppide vastu, millest paljusid keiser ilmselt kunagi toime ei pannud. Eriti teravalt on Constantiust kritiseerinud Aleksandria piiskop Athanasios, kes oma vaadete tõttu 356. aastal uuesti piiskopitoolilt lahkuma sunniti.
Tuntud on Athanasiose ja Constantiuse vastastikused süüdistused, mida nad teineteise aadressil avalikes kirjades vahetasid. Pärast Athanasiose tagandamist kirjutas keiser Aleksandria elanikele kirja, milles nimetas Athanasiost madalaima ühiskondliku staatusega inimeseks, kes pettis inimesi, rikkus riigi ja rüvetas kiriku. Athanasios vastas kirjadega, milles nimetas Constantiust antikristuse eelkäijaks ja kõigi aegade kõige hullemaks kristlaste tagakiusajaks, kelle teod ületavad kuningas Sauli, Ahabi, Pontius Pilatuse ja Kristuse risti löönud juutide süütegusid.[2]
Sõjad Euroopas
Olles saanud kogu impeeriumi valitsejaks, seisis Constantius II silmitsi ohtudega riigi lääneosas, kus selle piirid olid pidevalt germaani hõimude rünnakute all.
Kodusõja aastatel 350–353 tungisid frangid üle Reini jõe, sest usurpaator Magnentius oli sealsetele piiridele paigutatud eliitüksused Constantiuse vastu sõtta viinud. Samuti tungisid 352. aastal Rooma piiridesse alemannid. Sisuliselt vallutasid germaanlased kogu Reini läänekalda ja korraldasid enam kui aasta jooksul Galliasse ulatuslikke rüüsteretki.
Aastatel 354–356 korraldas Constantius germaanlaste vastu mitu sõjaretke, rünnates neid peamiselt tänase Breisgau ja Bodensee piirkonnas. Nende sõjakäikudega saavutati küll ajutist edu, kuid hiljem tuli alamkeiser Claudius Julianusel võitlust germaanlastega jätkata. Alles tema juhtimisel saavutati 357. aastal Argentoratumi lahingus oluline võit seitsme alemanni hõimupealiku üle ja taaskindlustati piir Reini jõe läänekaldal.
Aastatel 350–358 oli olukord Rooma riigi idapiiridel suhteliselt rahulik, sest pärslaste kuningas Šapur II pidi kaitsma oma piire ida poolt peale tungivate rändrahvaste eest. Kui pärslased olid edukalt selle ohu kõrvaldanud, alustasid nad uue sõjaretke kavandamist Rooma vastu. Šapur nõudis 358. aastal Constantiuselt, et Rooma loovutaks talle Mesopotaamia ja Armeenia provintsid, kuid keiser keeldus. Nii algas 359. aastal uus pärslaste pealetung.
Seekord ei suutnud Constantius II pärslastele piisavat vastupanu osutada. Samal aastal langes Šapur II vägede kätte pärast 73 päeva kestnud piiramist strateegilise tähtsusega Amida kindlus. Järgmisel aastal vallutasid pärslased veel mitu kindlust, millest kõige olulisem oli Singara.
361. aastal oli Constantius impeeriumi läänealal esile kerkinud siseohu tõttu sunnitud idapiirilt lahkuma ja sõda pärslastega jätkus tema järglase Julianus Apostata ajal, kes saavutas esialgu ka mõningast edu.
Sisetülid
Constantiusel tuli oma valitsusaja kestel kaitsta oma trooni mitmete oletatavate ja tegelike usurpaatorite eest.
15. märtsil351 kodusõja ajal Sirmiumis viibides ja kavandades Magnentiuse vastaseid sõjakäike läänes, nimetas Constantius alamkeisriks impeeriumi idaosas Constantius Galluse, vanema kahest 337. aasta veresaunas säästetud sugulasest. Ta andis Gallusele abikaasaks oma õe Constantina.
Gallus resideeris peamiselt Antiookias. Seal läks ta kiiresti vastuollu kohalike ülikutega, sest eiras oma tahte läbisurumiseks Senati otsuseid ja lasi mitmed aristokraadid süüdi mõista maagia praktiseerimises, mis võimaldas tal nende vara konfiskeerida. Galluse poliitika viis selleni, et kohalikud aristokraadid korraldasid vandenõu ja üritasid asendada ta endale vastuvõetava valitsejaga. Vandenõu aga paljastati ja Gallus vastas veriste kohtuprotsessidega, lastes hukata kõik vandenõulased.
Constantius oli ruttu aru saanud, et Gallus ei ole piisavalt usaldusväärne ega võimekas. Kõigeüealt oli ta vähendanud Gallusele alluvate leegionide hulka, 354. aastal pärast vandenõud otsustas aga kutsuda Galluse läände enda juurde aru andma. Kui Gallus keeldus tulemast, meelitas Constantius teda lubadusega ülendada ta Augustuseks. See meelitus toimis. Teel Constantiuse juurde Milanosse tegi ta aga veel ühe saatusliku vea – korraldas Konstantinoopolihipodroomil kaarikute võiduajamise ja kroonis selle võitja; õigus seda teha oli aga ainult ülemkeisril ehk augustusel, kelleks Gallust veel polnud nimetatud. See süvendas veelgi Constantiuse kahtlusi Galluse suhtes ja ta lasi tema teele jäävatest linnadest isegi garnisonid ära viia, et Galluse mõju sõjaväe üle vähendada.
Tänase Sloveenia aladele jäävas Poetovio linnas Gallus arreteeriti ja viidi Pola linna, kus Constantiuse ametnikud ta üle kuulasid. Constantius mõistis oma alamkeisri surma, muutes küll hiljem oma meelt. Kahjuks ei jõudnud keisri uus korraldus õigeaegselt pärale ja Gallus hukati.
11. augustil355 tõusis Gallias väidetavalt keisri vastu üles väejuht Claudius Silvanus, kes oli alates 353. aastast juhtinud Gallia piiride kaitsmist germaanlaste rünnakute eest. Tegemist oli sama Silvanusega, kes reetis 351. aastal kodusõjas Mursa Majori lahingu eel usurpaator Magnentiuse ja tuli oma meestega Constantiuse poole üle.
Õukonnas ei sallinud paljud mõjukad aristokraadid Silvanust ja pidasid teda potentsiaalseks ohuks. Hilisemad ajaloolased on arvanud, et Silvanus ei üritanudki 355. aastal võimu haarata, vaid teave olematust mässust söödeti keisrile ette õukondlaste poolt, kes soovisid kindralist vabaneda.
Igal juhul saatis sel ajal Milanos viibinud Constantius Galliasse täiendavad väed ratsaväekindral (magister equitum) Ursicinuse juhtimisel, kellel oli ühtlasi kaasas keisri kiri Silvanuse tagasikutsumiseks. Kirjas ei sisaldunud ühtegi viidet väidetavale mässule. Ei ole teada, kas Silvanus oleks keisri korraldustele allunud või mitte, sest peatselt pärast kirja üleandmist lasi Ursicinus väidetava usurpaatori mõrvata.
Pöördudes sõjakäikudelt läänes tagasi oma valdustesse idas, vajas Constantius nüüd esindajat läänes. 6. novembril355 nimetas ta Milanos uueks tseesariks noorema 337. aasta veresaunas säästetud sugulastest, Constantius Galluse poolvenna Claudius Julianuse, ja naitis ta oma õe Helenaga.
Erinevalt oma poolvennast oli Julianus võimekas valitseja ja väejuht, kes tõrjus edukalt tagasi germaani hõimude rünnakud keisririigi piiridele. Tema kasvav populaarsus hakkas siiski peatselt Constantiust häirima ja keiser asus otsima võimalusi noore tseesari positsiooni nõrgendamiseks. Veebruaris 360 pöördus idapiiril pärslaste rünnakute all vankuv Constantius II Julianuse poole nõudega saata osa Gallia vägedest talle Mesopotaamiasse appi. Julianuse väeüksused, keda sõdimine kaugel kodumaast ja kohutavates ilmastikutingimustes ei paelunud, tõstsid mässu ja kuulutasid Julianuse Pariisis uueks keisriks.
Juunis 360 vallutasid Constantius II ustavad väed Julianuselt Aquileia linna, kuid Julianuse väed piirasid selle peatselt uuesti sisse. Kevadeks 361 jõudsid Julianuse väed Doonau jõeni. Constantiusel ei jäänud üle muud kui pärslastega idapiiril rahu sõlmida ja suunduda läände, et usurpaator alistada. Seda õnnestus tal teha alles 361. aasta teisel poolel. Impeerium seisis uue kodusõja lävel, kuid sõjalise kampaania keskel Constantius haigestus ja suri.
Constantius II mõistis, et surm ilma seadusliku troonipärijata paiskaks keisririigi aastateks võimuvõitluse keeristesse ja tunnistas seetõttu mässulise tseesari Julianuse vahetult enne surma oma seaduslikuks järeltulijaks.
Rubenstein, Richard. When Jesus Became God : The Struggle to Define Christianity during the Last Days of Rome. Orlando : Harcourt, 1999. ISBN 0-15-601315-0
