Chauchat (prantsuskeelne hääldus "šouša", [ʃoʃa]) on Prantsusmaa kergekuulipilduja. See oli esimeses maailmasõjas Prantsuse armee standardne kergekuulipilduja või "automaatvintpüss". Selle ametlik indeks oli Fusil Mitrailleur Modele 1915 CSRG ('Automaatvintpüss Mudel 1915 CSRG'). Alates 1916. aasta juunist hakati seda Prantsuse jalaväeüksuste teenistusse tooma ning sõdurite seas sai see tuntuks nime FM Chauchat järgi, kuna selle konstruktsiooni eestvedaja oli kolonel Louis Chauchat. Padrunile 8×50 mm R Lebel ehitatud Chauchat oli aastatel 1917–1918 laialdaselt kasutuses ka Ameerika Ekspeditsioonijõududes. Detsembrist 1915 novembrini 1918 toodeti kokku 262 000 Chauchat' kuulipildujat, see tegi Chauchat'st esimese maailmasõja toodetuima automaatrelva. Esimese maailmasõja ajal ning pärast seda kasutasid kuulipildujat Chauchat laialdaselt veel kaheksa riiki: Belgia, Soome, Kreeka, Itaalia, Poola, Rumeenia, Serbia ja Venemaa.
Chauchat oli esimesi kergeid automaatseid vintpüssi kaliibriga relvi, mis oli mõeldud ühele laskjale ning tema abile ning mille opereerimiseks ei olnud vaja tervet meeskonda ega rasket harkjalga. See oli eeskujuks mitmetele hilisematele 20. sajandi projektidele, kuna see on mobiilne, kuid siiski võimas ning automaatne ning seda oli odav väga suurtes kogustes toota. Chauchat'l on püstolkäepide, laad, eemaldatav salv ning valikulise tulerežiimi võimekus, kuid see on siiski ühele sõdurile kandmiseks jõukohane (9 kg). Peale selle on seda võimalik lasta puusalt või kõndides (marsituli).
Põhja-Prantsusmaa mudased kaevikud paljastasid Chauchat' ehituses mitmeid nõrkusi. Konstruktsiooni oli lihtsustatud, et võimaldada paremat masstootmist, kuid see viis metallosade madala kvaliteedini. Suureks murekohaks olid salved, mis põhjustasid umbes 75% relva tõrgetest, need olid valmistatud õhukesest metallist ning ühelt poolt lahti nii et muda ja tolm pääsesid salve sisse. Relva oli ülekuumenenuna võimatu kasutada. Selle tulemusel hakkasid Prantsusmaal tegutsevad Ameerika Ekspeditsioonijõud Chauchat' kuulipildujaid juba kaks kuud enne sõja lõppu M1918 BAR-idega asendama. Pärast esimest maailmasõda asendas Prantsuse armee Chauchat' kuulipildujaga Mle 1924. Chauchat'd tootsid esimese maailmasõja ajal kaks ümberehitatud tsiviiltehast: Gladiator ja Sidarme. Peale 8 mm Lebel padruni versiooni toodeti Chauchat' kuulipildujaid ka padrunitele .30-06 Springfield ja 7.65×53 mm Mauser (vastavalt Ameerika Ekspeditsioonijõudude ja Belgia armee tarbeks). Belgia armee variandil nii palju tõrkeid ei olnud ning see jäi teenistusse 1930. aastate alguseni, sama oli Poola sõjaväe relvadega. Vastupidi sellele olid USA-le tehasest Gladiator tarnitud relvad fundamentaalselt defektsed ning need eemaldati teenistusest kiiresti. Relval oli nii mõneski ringkonnas halb maine ja mõned eksperdid hindavad seda sõjanduse ajaloo halvimaks kuulipildujaks.[1][2][3] Siiski, kui relv tuua kaevikute mudastest tingimustest eemale, on seda lihtne käsitleda, sellel on selge sihikupilt ning kui tulistada puhastes tingimustes, on see üldiselt üsna töökindel.[4]
Kasutajad
Vaata ka
Viited
Välislingid
