Bornhövedi lahing (1227)

See artikkel räägib 1227. aasta lahingust. 798. aasta lahingu kohta vaata artiklit Bornhövedi lahing (798). 1813. aasta lahingu kohta vaata artiklit Bornhövedi lahing (1813).

---

Bornhövedi lahing
Osa Taani–Saksa sõda
Bornhövedi lahing, nagu seda kuvab Sächsische Weltchronik
Toimumisaeg	22. juuli 1227
Toimumiskoht	Bornhöved, Holstein
Tulemus	Otsustav Taani kaotus. Holstein taastas iseseisvuse, Taani sunniti lahkuma Põhja-Saksamaalt.
Osalised
Holsteini krahvkond Hansa Liit Taani Otto Laps Welfide vürstkonna eest Otto I Braunschweig-Lüneburgi hertsog
Väejuhid või liidrid
Adolf IV, Schauenburgi ja Holsteini krahv Valdemar II, Taani kuningas

(Teine) Bornhövedi lahing toimus 22. juulil 1227 Bornhövedi lähedal Holsteinis. Schauenburgi ja Holsteini krahv Adolf IV — juhtides armeed, mis koosnes Lübecki ja Hamburgi linnade vägedest, umbes 1000 ditmaršlasest ning Holsteini ja erinevate Põhja-Saksa aadlike ühendvägedest — võitis Taani kuningat Valdemar II ja Welf Otto Last.

Taust

Skandinaavia 1219. aastal — Taani poolt okupeeritud alad on helerohelisega

Valdemar ja tema eelkäija kuningas Knud VI olid eelnevalt vallutanud Holsteini, Mecklenburgi, Hamburgi, Lübecki (1202), Ratzeburgi ja Pommeri ranniku, sealhulgas Rügeni saare.

Lahing

Võitlust hoiti mõlemal poolel väga kindlalt ja see jätkus ebatavaliselt kaua ning tapatalgud olid nii suured, et väidetavalt olid selle võitlejad võidelnud põlvini veres. Taani kuningas jäi ühest silmast ilma ja tema all tapeti mitu hobust, kuid tema väed ja nende liitlased võitlesid nii vapralt, et võit oleks olnud nende, kui vaid sakside etnilise rühma Dithmarscheni kontingent poleks deserteerunud. Lahingu kõige kriitilisemal hetkel läksid need väed vaenlase poole üle ja taanlased olid kohustatud järele andma. Järgnenud segaduses võeti Otto Laps ja Ribe piiskop vangi. Otto saadeti Mecklenburgi isandkonna pealinna Rostocki, kus ta suleti kindlusesse. Kuid Taani kuningas, kes lahinguväljalt põgenes, tegeles selle katastroofi parandamisega, moodustades uue armee, millega ta vaenlast vaos hoidis.

Tulemused

Lahingu tagajärjel viidi Taani piir Saksa-Rooma riigiga Elbe jõest taas põhja poole Eideri jõeni, Schleswigi hertsogkonna lõunapiirini. See piir jäi jõusse 1806. aastani. Võidukas Adolf IV taastas Holsteini krahvkonna ja tema kaasvõitleja Saksi hertsog Albrecht I kinnitas end taas Schauenburgi ja Holsteini krahvide lääniisandana Welfide nõude vastu. Dithmarschen tõrjus Taani ülemvõimu ja naasis Bremeni peapiiskopkonna väga lõdva ülemvõimu alla, sillutades teed selle talurahva vabariigi de facto autonoomiale aastani 1559. Rügeni vürstkond oli ainus valdus Saksa-Rooma riigis, mis jäi pärast lahingut Valdemarile.