Bjarni Benediktsson (30. aprill 1908 Reykjavík – 10. juuli 1970 Þingvellir) oli Islandi poliitik ja jurist, kes oli Islandi peaminister aastatel 1963–1970.
Bjarni Benediktsson lõpetas gümnaasiumi 1926. aastal. Õigusteaduse kandidaadikraadi sai Islandi Ülikoolist 1930. aastal, 1930–1932 oli riigiteaduste magistriõpingutel Berliinis. Õigusteaduse audoktori kraadi sai 1961. aastal Islandi Ülikoolis.
1932–1940 oli ta Islandi Ülikooli õigusteaduse professor.
1940–1947 oli ta Reykjavíki linnapea. Aastatel 1934–1942 ja 1946–1949 Reykjavíki linnavolikogu liige. 1942–1970 oli ta Alþingi liige. 1959. aastal oli ta Alþingi esimees. 1956–1959 oli ta ajalehe Morgunblaðið peatoimetaja.
Ta oli välis- ja justiitsminister 1947–1949 ja 1950–1953, välis-, justiits- ja haridusminister 1949–1950, justiits- ja haridusminister 1953–1956, justiits-, kiriku-, tervishoiu- ja tööstusminister 1959–1961 ja 1962–1963, peaminister 1961 ja 1963–1970. Aastatel 1961–1970 oli ta Iseseisvuspartei esimees.[1]
Bjarni Benediktssoni isa oli Islandi iseseisvusliikumise tegelane ja Alþingi liige Benedikt Sveinsson (1877–1954).[2]
Aastatel 1935–1936 oli Bjarni Benediktsson abielus Valgerður Tómasdóttiriga (1913–1936) ja aastatel 1943–1970 Sigríður Björnsdóttiriga (1919–1970).[3]
Poliitikud Björn Bjarnason ja Valgerður Bjarnadóttir on Bjarni Benediktssoni lapsed. Bjarni Benediktsson oli samanimelise poliitiku Bjarni Benediktssoni (sünd. 1970) vanaonu.[4]
Bjarni Benediktsson hukkus tulekahjus Islandi valitsuse suveresidentsis 10. juulil 1970.[5] Tulekahjus hukkusid ka ta naine Sigríður Björnsdóttir ja nende lapselaps Benedikt Vilmundarson.[6]