Auguste Rodin püüdis rakendada skulptuuris uusi põhimõtteid, millest maalikunstis lähtusid impressionistid.
Elukäik ja loominguline tegevus
Rodin, 1898
Lapsepõlv ja noorus
Auguste Rodin sündis 12. novembril1840Pariisis. Tema isa Jean-Baptiste Rodin oli kohalik politseiametnik, ema nimi oli Marie Cheffer. Auguste oli pere teine laps. Õde Maria oli temast kaks aastat vanem.[1]
14-aastaselt asus ta õppima Petite École'i, kus tema kunstiõpetaja oli Horace Lecoq de Boisbaudran. Ta lõpetas kooli 1857. aastal ning tegi selleks ajaks juba kolmandad sisseastumiskatsed tollal prestiižikasse kunstikooli École des Beaux-Arts. Ka sel korral ei võetud teda kooli vastu.[1] Ta hakkas elatist teenima skulptoriabilisena, viljeldes graafikat ja ornamentikat.[2]
1862. aastal suri Rodini õde Maria ning ta lõpetas mõneks ajaks skulptuuriga tegelemise. Ta liitus pühitsetud sakramendi kogudusega (prantsuse Les Pères du Saint-Sacrément) ning temast sai vend Augustin.[2][1] Tema annet märkas koguduse vaimulik Pierre Julien Eymard, kes keelitas Rodini kunstiga edasi tegelema.[1]
1864. aastal tärkas uuesti Rodini skulptuurihuvi ning ta hakkas Antoine Louis Barye tunde külastama.[2] Aastail 1864–1870 töötas ta skulptor Albert-Ernest Carrier-Belleuse'i juures.[3] Koos tegutseti näiteks Théâtre des Gobelinsi hoone kallal. Selle töö juures tutvus Rodin 1864. aastal õmblejanna Rose Beuret'ga, kellest sai tema elukaaslane ja modell.[3][1]18. jaanuaril1866 sündis neil poeg Auguste-Eugène Beuret.[2] Auguste Rodin ja Rose Beuret abiellusid 1917. aastal, pärast 53 aastat kestnud kooselu ning paar kuud enne naise surma.[3]
1865. aastal esitles Rodin skulptuuri "Mees murtud ninaga". Ta pakkus oma teost Pariisi Salongile (prantsuse Salon de Paris), kes lükkas selle esialgu tagasi.[1]
Töö Carrier-Belleuse'i abilisena tõi Rodini Brüsselisse. Seal valmistas ta pisiskulptuure Brüsseli börsihoonele ja Akadeemiale. Õhtuti tegi ta dekoratiivskulptuure, mida Carrier-Belleuse oma nime all maha müüs. Kord signeeris Rodin oma teosed ise ning sai sellega Carrier-Belleuse'i pahameele osaliseks. Nende koostöö lõppes ja 1871. aastal lahkus Carrier-Belleuse Brüsselist.[1] Rodin jäi Brüsselisse ja asus tööle Belgia skulptori Antoine van Rasbourgi juures.[1]
1870. aastal algas Prantsuse-Preisi sõda ja Rodin värvati sõjaväkke. Õige pea sai ta halva nägemise tõttu sõjaväest vabaks.[1]
Pärast Brüsselisse naasmist valmis Rodinil skulptuur "Pronksiaeg". Teos pidi sümboliseerima Prantsusmaa võitu Preisi sõjas ning selle algne pealkiri oli "Võidetu". Skulptuuri modell oli Belgia sõdur Auguste Neyt.[2]
Esmakordselt eksponeeris Rodin "Võidetut", kellel tollal oli vasakus käes oda, Brüsselis. 1877. aastal eksponeeriti "Pronksiaega" Pariisi Salongis ilma odata.[1] Teos oli nii realistlik, et põhjustas suure skandaali. Kriitikud kahtlustasid, et Rodin on kuju valuvormi tegemiseks kasutanud elavat modelli. Skandaal tõi tuntuse ning tellimuse luua dekoratiivne värav dekoratiivkunsti muuseumile.
1880. aastal sai Rodin valitsuselt tellimuse valmistada dekoratiivne värav tulevasele Dekoratiivkunstimuuseumile. Töö tuli valmis saada 1885. aastal. Kuigi see ei valminud tähtajaks ning ehitamata jäi ka muuseum, jätkas Rodin selle kallal töötamist. "Põrguväravatest" sai Rodini elutöö, millele tal kulus 40 aastat ning mis jäigi lõpetamata.[3]
Rodin sai "Põrguväravate" idee Dante poeemist "Jumalik komöödia"[1] ning imetlusest gooti arhitektuuri, eriti gooti katedraalide vastu. Väravate algne kontseptsioon sarnanes 15. sajandi Itaalia skulptori Lorenzo Ghiberti loodud Firenze toomkirikubaptisteeriumi idapoolse ukse, nn Paradiisi värava omaga.[4]
"Põrguväravate" kompositsioonis on ligi 200 inimfiguuri, millest paljud on kujunenud iseseisvateks skulptuurideks. Näiteks väravas kesksel kohal olevast mõtisklevast mehest (esialgu mõeldud Dantena) kujunes hiljem välja iseseisev skulptuur "Mõtleja".
Marmorist skulptuur "Suudlus", mis kujutab Dante "Jumalikust komöödiast" tuntud armastajapaari Paolo Malatestat ja Francesca da Riminit, oli samuti esialgu loodud just "Põrguväravate" jaoks.
Põrguväravad ja sellest kompositsioonist välja kasvanud eraldi skulptuurid Vasakult paremale: "Põrguväravad", "Mõtleja", "Suudlus", "Kolm varju"
1881. aastal külastas Rodin esmakordselt Londonit, kus sel ajal elas tema hea sõber Alphonse Legros. Legros õpetas Rodinile oforditehnikat. Kuid sel külaskäigul tutvus Rodin muuhulgas ka luuletaja ja kriitiku William Ernest Henleyga, kes vaimustus Rodini teostest ning hakkas teda tutvustama kunstiringkondades.[1] Henley juhitud kunstiajakirjas Magazine of Art hakkas regulaarselt ilmuma artikleid Rodini teoste ja tegemiste kohta. Tema tuntus kasvas ning 1882. aastal eksponeeriti Rodini Ristija Johannese büsti Kuninglikus Kunstiakadeemias.[1]
1883. aastal sai Rodin loa luua Victor Hugo büst. 80-aastane Hugo ise polnud sellest ideest vaimustuses ja leidis, et parim büst, mida temast luua saab, on juba loodud paarkümmend aastat varem David d'Angersi poolt. Büsti loomist raskendas ka tõik, et Hugo keeldus Rodinile poseerimast ning viimane oli sunnitud tegema visandeid, jälgides Hugod tavaelus. Büst valmis aasta lõpus ja 1884. aastal eksponeeriti seda Pariisi Salongis.
1884. aastal sai ta tellimuse teha monument "Calais' kodanikud".[1] Monument kujutab Calais' linna kodanikke viimas paljajalu võtmeid linna piiravale Inglise kuningale Edward III-le, et päästa linna hävitamisest.
1886. aastal tehti Rodinile ettepanek teha Hugo ja Honoré de Balzacimonumendid. Hugo mälestusmärk pidi paigaldatama Panthéoni ette, kuhu kirjanik aasta varem oli maetud. Rodin kujutas kirjanikku kaljule toetuva alasti titaanina, keda ümbritsevad kolm muusat. Alasti kuju viimse puhkepaiga ees peeti kohatuks ning teos lükati tagasi.[2][5]
1890. aastal tegi Rodin Hugo skulptuuri ümber ja eemaldas muusad. Aastatel 1909–1933 seisis monument Palais Royali pargis.[5]
1891. aastal telliti Rodinilt Honoré de Balzaci monument. Teos pidi valmima kahe aasta jooksul.[6]
Et Balzac suri juba 1850. aastal, siis Rodin, et saada aimu ning osata edasi anda kirjaniku olemust ja välimust, uuris palju kirjanikust tehtud pilte ning külastas temaga kunagi tihedalt suhelnud lähedasi inimesi, kes teda kirjeldasid. Nende mälestuste põhjal sai Rodin teada, et Balzac oli elu viimastel aastatel väga palju kaalus juurde võtnud ning eelistas kanda dominiiklaste mungarüüd.[6]
Camille Claudel
1883. aastal tutvus Rodin noore kunstitudengi Camille Claudeliga. 1885. aastal asus tollal 19-aastane Camille tööle Rodini ateljees. Temast sai Rodini abiline, modell ja armuke. Nende tormiline suhe kestis pea 15 aastat ning lõppes Camille'ile traagiliselt.[1] Ta kannatas raske depressiooni ja pettekujutluste all ning 1913. aastal paigutasid tema ema ja vend, kuulus kirjanik Paul Claudel, ta vaimuhaiglasse. Seal elas ta kuni oma surmani, üle 30 aasta. Rodin aga ei lõpetanud oma pikaajalist suhet Rose Beuret'ga.
Barbara Krause, "Camille Claudel – elu kivis" (Camille Claudel – ein Leben in Stein; romaan; Rodini armukese elulugu). Saksa keelest tõlkinud Ülle Holm. Sari Kunstiromaan, Kunst, Tallinn 1996, 272 lk.
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Auguste Rodin
