Arvo Tuominen

Arvo Tuominen (1950. aastatel)

Arvo Tuominen, hüüdnimega Poika (5. september 1894 Hämeenkyrö – 27. mai 1981 Tampere), oli soome vasakpoliitik ja ajakirjanik.

Ta sündis Hämeenkyrös 17-lapselises peres, tema isa Oskari Tuominen oli puusepp. Hüüdnime Poika, mis tähendab poissi, sai ta aastal 1920 oma noorusliku väljanägemise tõttu.

1912 kolis ta Tamperre ja hakkas puusepa õpipoisiks. Peatselt astus ta Soome Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1918 ühines ta Punakaardiga ja toimetas ajalehte "Kansan lehti", mis oli Tamperes asunud tollal radikaalse vasakpoolse suunitlusega ajaleht. Kui Valgekaart linna aprillis vallutas, siis Tuominen vahistati, kuid mitte kauaks.

Pärast seda, kui Punakaart Soome kodusõjas mais 1918 lüüa sai, põgenesid paljud sotsiaaldemokraatide radikaalsed liidrid Nõukogude Venemaale, kus nad lõid Soome Sotsiaaldemokraatlikust Parteist lahku ja asutasid Petrogradis augustis-septembris Soome Kommunistliku Partei. Tuomisest sai Otto Wille Kuusise toetaja. 1921 sõitis ta Petrogradi, kus Kuusise toetajad, keda toetas Kominterni juhatus, järgmisel partei kongressil kukutasid senise erakonna esimehe Kullervo Manneri.

Tuominen tuli tagasi Soome, kus ta 26. jaanuaril 1922 vahistati üleskutse avaldamise eest Soome töölistele toetada Venemaa ja Soome vahelises konfliktis Karjala pärast Venemaad. Teda hoiti Tammisaari vangilaagris kuni vabastamiseni 1926. aasta kevadel. Ta valiti Soome Ametiühingute Föderatsiooni sekretäriks. Tuominen vahistati uuesti aprillis 1928 sidemete pidamise eest NSV Liidu ja keelustatud kommunistliku parteiga.

1932 vabastati Tuominen tingimisi. Siis sai ta kirja Kuusiselt, kes oli tollal üks Kominterni sekretäridest ja kutsus teda Nõukogude Liitu. Tuominen läks algul salaja Rootsi ja siis aprillis 1933 NSV Liitu, kus elas algul Kuusise korteris. Ta läbis lühikursuse Moskvas Rahvusvahelises Lenini Koolis. Seejärel määrati ta Soome KP peasekretäriks ja ühtlasi sai ta Kominterni täitevkomitee presiidiumi liikmeks.

Tuominen elas Moskvas suure terrori ajal kuni 1938. aasta alguseni, mil tal õnnestus Stockholmi lahkuda. 23. novembril 1939 kästi tal Moskvasse naasta. Tuominen ise väitis, et ta kavatseti panna loodava Soome Demokraatliku Vabariigi juhiks (selleks sai Kuusinen). Tuomise sõnul keeldus ta käsku täitmast, katkestas NSV Liiduga kõik sidemed ning kutsus Soome Kommunistlikku Parteid üles Talvesõjas mitte NSV Liitu abistama, vaid selle asemel sõdima Soome eest.

Soome ajaloolane Kimmo Rentola on näidanud pisut teistsugust pilti. Kui Talvesõda algas, oli Tuominen esialgu väga optimistlik, oodates NSV Liidu kiiret võitu. Alles pärast Punaarmee edasitungi takerdumist hakkasid temas kahtlused tekkima. Ta hakkas vältima kontakte Moskvaga ja selle asemel võttis ühendust Soome sotsiaaldemokraatidega. Alles pärast Talvesõda katkestas ta NSV Liiduga sidemed ja hakkas avaldama antikommunistlikke pamflette, mida Soomes laialdaselt levitati. Tuominen läks Rootsis põranda alla ja Moskval kulus aega väljaselgitamiseks, mis õieti toimunud oli. Soome Kommunistlikus Parteis sai Tuominen ülima reeturi sünonüümiks.

Tuominen jäi Rootsi kuni 1956. aastani, mil tuli lõpuks Soome tagasi ja avaldas kolmeköitelised memuaarid "Kremli kellad" (1956–58), mis sai Soomes müüvikuks. See oli kriitiline kirjeldus ja sisevaade NSV Liidust Stalini ajal endise tippkommunisti poolt, kes oli kohtunud nii Lenini kui Staliniga. Ta astus jälle sotsiaaldemokraatlikku parteisse, toimetas 5 aastat nende ajalehte "Kansan lehti" ja sai Soome parlamendi liikmeks üheks koosseisuks (1958–62).

Tuominen suri Tamperes 1981. Ta oli Kominterni presiidiumi viimane elusolev endine liige.