Haridust annavad gümnaasium ja algkool. Ariogalas on ka kultuurimaja ja raamatukogu. Tööstusettevõtetes valmistatakse raudbetoondetaile (Ariogalos gelžbetonis), tekstiili (Camira), toodetakse aknaid (Hronas) ja laevu (Skorgenes).
Vaatamisväärsusteks on kohalik kalmistu ja aastal 1939 valminud katoliku kirik.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Ariogala elanikest leedulasi 98,88%, venelasi 0,31% ja teiste rahvaste esindajaid 0,81%.[2]
Ajalugu
Esimest korda mainiti 1253. aastal (Eregalle). XIV sajandil rajati sinna puidust linnus, mille ristisõdijad aastal 1382 maha põletasid. Vytautase ajal rajati sinna lähedale Ariogala mõis.
Esimene kirik ehitati Ariogalasse aastal 1416. Aastal 1529 ja 1592 nimetati asulat aleviks. XVII sajandil rajati sinna turg, asula sai mitmeid kaubandusprivileege. Ariogala sai linnaõigused 1792. aastal, ent aastal 1795 need kaotati.
Aastal 1842 on mainitud sealset algkooli, aastal 1852 asutati sinna kihelkonnakool, mis tegutses aastani 1863. Aastal 1847 rajati sinna ka luteri kirik, mis tegutses aastani 1944. Tol perioodil kasutati asula kohta vene keeles nimekujusid Ерагола ja Эйрагола.[3]Esimese maailmasõja ajal põles asula maha. Taas laastas tuli alevit aastal 1944, mil see süttis Nõukogude vägede pealetungi käigus. Aastal 1941 tapsid Saksa okupatsiooniväed ligi 700 sealset elanikku, põhiosa ohvreist olid juudid. Pärast sõda tegutsesid alevi ümbruses Leedu metsavennad. Taas sai Ariogalast linn aastal 1956.
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. august 2015. Vaadatud 18. veebruaril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑Эйрагола. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 5 (Таарджалъ — Яя). СПб, 1885, 848 lk.
Välislingid
Ariogala – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis