Anna isa Johann Georg (Ivan) Mons oli Saksamaalt pärit kullassepp (teistel andmetel veinikaupmees, kes abiellus kullassepa tütrega). Enne Moskvasse kolimist tegeles Anna isa Mindenis veinikaubandusega (teistel andmetel mängis kaarte). Nähtavasti oli ta Vestfaali päritolu. Anna oli tema noorem tütar. Isa suri 1703.
Annal oli õde Matrjona (Modesta Margareta), kes oli abielus baltisaksa päritolu hilisema Riia ja Moskva kuberneri Fjodor von Balkiga, ning vend Villim Mons (William Mons), kes hukati keiser Peeter I käsul, altkäemaksude võtmise pärast[2].
Perekonnanimi oli käibel ka kujudel Monet (Монет) ja Munst (Мунст). Johann Georg Korb nimetas teda domicella Monsiana. Hiljem püüdis perekond oma suguvõsa õilistada ja otsis oma juuri Flandriast, kasutades perekonnanime Моэнс де ла Кроа või von Monsterber.
Peeter tutvus MoskvaNemetskaja slobodas elava Monside perekonnaga Franz Leforti vahendusel. Anna oli algul Leforti armuke. Annale on omistatud teisigi armukesi.
Alates 1691. või 1692. aastast oli Anna rohkem kui kümne aasta jooksul Peetri favoriit, tema alaline ja poolametlik armuke.[3].
Tsaar oli temasse väga kiindunud ning ignoreeris oma abikaasat Jevdokija Lopuhhinat. Anna saatis tsaari kõikjal ning oli tema kõrval isegi pidulikel koosolekutel. Teistel andmetel oli Anna kohal kõikidel pidudel, kuid nende suhet varjati range karistuse ähvardusel.
Anna oli üks Nemetskaja sloboda ilusamaid neide. Nikolai Kostomarovi hinnangul erines ta vene naistest välise lihvi ja koketsuse poolest. Eri autorid on teda kirjeldanud väga erinevalt. Ühe kaasaegse hinnangul oli ta tark ja elegantne, teise meelest keskpärase vaimukuse ja mõistusega. Igal juhul oli ta lõbus, leidlik, nalja- ning tantsuhimuline ja alati valmis seltskondlikuks vestluseks. Ta erines tsaari abikaasast, kes oli piiratud, alandlik ja vanamoodne.
Saksa ajaloolane Helbig kirjutas: "See isik oli naiselike täiuste eeskuju, ebatavalise iluga ühendas ta kõige kütkestavama iseloomu; ta oli tundlik, ei teeselnud kannatajat; tal oli kõige võluvam loomus, mida ei häirinud kapriisid, ta ei tundnud koketsust, köitis mehi seda ise soovimata, oli tark ja ülimalt heasüdamlik." Anna olevat olnud nii neitsilik, et vastas Peetri pealekäimistele otsustava keeldumisega.
19. sajandi ajaloolane Mihhail Semevski, kes uuris köidete kaupa Peetri-aegseid dokumente, kirjutas: "Ütleme tema kohta lõpliku arvamuse: see järeldub esitatud materjalidest. Neid on piisavalt, et näha Anna Monsis kohutavat egoisti, iharat, peaaegu liiderlikku külma südamega sakslannat, ihnsuseni kokkuhoidlikku, kasuhimuliselt ahnet sakslannat, kõige selle juures ebausklikku, ilma igasuguse hariduseta, isegi poolkirjaoskamatut (sellest annavad tunnistust tema kirjad). Peale kütkestava ilu ei olnud selles avantüristis teisi voorusi."
Arvatakse, et Anna ei armastanud Peetrit ning jutustas oma kõnelustest tsaariga Lefortile.
25. augustil 1698 jõudis Peeter I tagasi välismaareisilt ning külastas kohe Anna Ivanovna maja. 3. septembril 1698 saatis ta oma abikaasa Jevdokija Fjodorovna SuzdaliPokrovski kloostrisse. 26. jaanuaril 1699 oli Peeter I kohal Anna sünnipäeval, mida peeti Anna ema juures.
Pärast lahkuminekut Lopuhhinast teatas tsaar kavatsusest Annaga abielluda ning laskis Annale riigikassa raha eest ehitada Nemetskaja Slobodasse uue luteri kiriku lähedale luksusliku sisustusega kivimaja. Arhiivis on säilinud teade saksa rätsepa Flanki imestusest magamistoa sisustuse luksuslikkuse üle. Peetri kavatsus Annaga abielluda oli tõsine, kuigi tal samal ajal olid suhted ka Anna sõbratari Jelena Fademrehhiga.
On säilinud Anna kirju, mida ta kirjutas saksa, harvem hollandi keeles. Venekeelsed kirjad dikteeris ta sekretärile ning kirjutas saksa keeles alla. Näiteks palvet endale mõisa kinkida seostas ta isatunnetele apelleerides troonipärija Aleksei Petrovitšiga. Peeter ei suutnud tema palvetele vastu tulemata jätta. Üks paljudest kingitustest oli tsaari miniatuurportree, mille küljes oli 1000 rubla eest vääriskive. Anna hakkas saama ka iga-aastast elatisraha 708 rubla, mis oli määratud talle ja emale. Altkäemaksu eest toetas ta tsaari ees mitut inimest (nende seas oli nii sakslasi kui ka venelasi).
On teada ka mõni juhtum, kus Anna tegi Peetrile kingitusi. Kord saatis ta tsaarile neli sidrunit ja neli apelsini.
Koduarest
Aastal 1704 pani tsaar Anna rangesse koduaresti. Ta ei tohtinud isegi kirikus käia. Ühe versiooni järgi solvus Peeter sellest, et MoskvasPreisimaa saadikuks olnud Kuramaa Saliena (Sallenen)[4] mõisaomanik Georg Johann von Keyserling[5] tahtis Annaga abielluda ning Anna oli varjanud oma suhet temaga. Teise versiooni järgi oli too suhe hoopis hilisem, aga äsja saabunud ning Nöteborgi (Schlüsselburgi) piiramise ajal hilja õhtul purjuspäi oma telgi poole suundudes õnnetult purdelt ojja kukkunud ja külmas vees uppunud noore Saksimaa saadiku F. Königsecki taskust leiti Anna Monsi portree ning Anna armastuskirjad Königseckile. Peeter olevat tahtnud esimesena saadiku paberitega tutvuda, lootes leida diplomaatilisi saladusi. Peetril läks aastaid sellest loost toibumiseks. Koos Annaga oli koduarestis tema õde Matrjona. Nad olid Vene tsaaririigi salapolitsei Preobraženski prikaasi ülema Fjodor Romodanovski järelevalve all. Alles 3. aprillil 1706 lubas tsaar neil "luterikirikusse sõita", millega nad vabanesid koduarestist. Nad vabanesid saadik Keyserlingi eestkostel, kes tahtis Annaga abielluda. Anna oli vahepeal energiliselt enda vabastamise eest võidelnud. (Ühe versiooni järgi tekkis suhe Keyserlingiga Anna algatusel pärast koduarestist vabanemist.)
Aastal 1706 süüdistati Annat nõiduses, mille eesmärk oli tsaari tähelepanu tagasi võita. Peeter laskis seoses asja uurimisega vangi panna 30 Annaga seotud isikut mitmesuguste üleastumiste ettekäändel. Paljud ei teadnudki, miks nad vangis on. (Teistel andmetel toimusid need arreteerimised 1704. aastal.) Tsaari kingitud maja konfiskeeriti riigikassa kasuks. Sellest sai anatoomikum. Uurimine lõpetati 1707.
Ühe versiooni järgi andis Peeter Annale andeks, kuid Anna eelistas Keyserlingi. Teise versiooni järgi oli Peetril siis juba suhe tulevase Katariina I-ga.
Anna keeldus tagastamast Peetri portreed. Arvatakse, et asi oli briljantides.
Preisimaa saadiku abikaasa
Keyserlingil läks abiellumisloa saamisega palju aega. Ta sai selle 1710 ning pulmad peeti 18. juunil 1711Moskvas Nemetskaja slobodas. 11. detsembril (teistel andmetel 5. septembril) 1711 Georg Johann von Keyserling suri PommerisStolpis, olles teel Berliini.[1]
Annal jäi Keyserlingilt maha poeg ja tütar (teistel andmetel kaks tütart) ning ta oli haige.
Kolm aastat käis Anna kohut oma lahkunud abikaasa, Preisi õukonna maamarssaliga mehe Kuramaa mõisa ning oma asjade pärast, mis jäid mehe kätte (sealhulgas Peeter I vääriskividega portree). Ühes kirjas oma asjadeajajale annab ta üksikasjalikke juhiseid, mis ja kui suure summa eest on tarvis kiiresti müüa, ning seejärel küsib: "Kas minu mehe keha tuuakse Kuramaale?" Kiri lõpeb nii: "Jumala eest, hoia laegast paberitega, et midagi kaotsi ei läheks, aga minu vanemale mehevennale ütle, et ta saadaks mulle Tema Kõrgeaususe portree vääriskividega." Märtsis 1714 lahenes kohtuasi Anna Ivanovna kasuks.
Anekdoot Anna vennale ametikoha küsimisest
Kord püüdis Keyserling Lublini lähedal pärast õhtusööki poola pani juures Peetrilt küsida ametikohta Anna vennale Villim Monsile. Tsaar olevat vastanud: "Mina hoidsin sinu Monsi enda juures, et temaga abielluda, aga kui sa ta juba võtsid, siis hoia endale ja ära tiku minu juurde temaga ega tema sugulastega." Aleksandr Menšikov olevat öelnud: "Tean teie Monsi! Ta käis ka minu juures, ja läheb igaühe juurde. Olge parem temaga vait!". Peeter ja Menšikov viskasid Keyserlingi trepist alla. Ta esitas kaebuse, kuid süüdistati teda ja ta pidi vabandama.
Suhe Rootsi kapteniga
Aastal 1713 tekkis tal suhe Nemetskaja slobodas elava vangi võetud ilusa Rootsi kapteni Karl von Milleriga, keda ta ülal pidas ja kellega ta kihlus, kuid suri enne, kui jõudis abielluda. Ta suri oma haige ema ja pastori käte vahel kopsutuberkuloosi.
Ta maeti luteri kalmistule.
Anna pärandus moodustas umbes 5740 rubla, mis oli tolle aja kohta hiigelsumma. Suurema osa päris Miller.
Anna laste saatus on teadmata.
Viited
↑ 1,01,1Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 3,1: Kurland, Bd.:1, Görlitz, 1939 lk.126
