Allveeakustika

Allveeakustika on akustika haru, mis uurib helilainetega seotud nähtusi vees. Seejuures uuritakse heliallikaid, helilainete levimist, lainete omavahelist vastasmõju, peegeldumist ja murdumist veekihtidel ning vee piirikihtidel (näiteks vee ja õhu piirikiht, vee ja merepõhja piirikiht). Peamiselt käsitletakse allveeakustikas helinähtusi veekogudes ja enamasti looduslikes veekogudes nagu ookeanid, mered, järved ja jõed. Allveeakustika rakenduslikuma taustaga allharusid nimetatakse mõnikord ka hüdroakustikaks.

Allveeakustika rakendused

Helilaineid kasutatakse peamiselt^[1]

• veealuste sihtmärkide või takistuste avastamiseks, tuvastamiseks ja nende asukoha määramiseks. Selline sihtmärkide avastamine on oluline allveesõjas, aga leiab laialdast rakendust ka laevade navigeerimisel, kalapüügis ja allveearheoloogias;
• merekeskkonna omaduste mõõtmiseks. Näiteks merepõhja topograafia, mereloomade uurimine, hoovuste ja teiste hüdroloogiliste nähtuste mõõtmine;
• informatsiooni edastuseks vee all. Näiteks allveelaevade kommunikatsioon pealveelaevadega, meres olevate mõõteseadmete andmeedastus veepinnal olevale saatjale;
• mereloomi kahjustava inimtekkelise allveemüra mõju hindamine ja selle mõju vähendamine.

Ajalugu

Vees helikiiruse mõõtmine

Tinglikult võib allveeakustika alguseks pidada aastat 1826. Sel aastal mõõtsid teadaolevalt esmakordselt helikiirust Genfi järves prantsuse matemaatik Charles Sturm ja šveitsi füüsik Daniel Colladon. Nende mõõteseadmestik koosnes paadilt vette lastud kellast ja sellest 13–14 km kaugusel vee alla ulatuvast kuuldetorust. Kellalöömise aja fikseerimiseks kasutati põlevast pulbrist tekkinud välgatust. Helikiiruseks 8 °C vees määrati c = 1435 m/s, mis on väga lähedane sarnastes oludes tänapäevaste seadmetega mõõdetuga c = 1439 m/s.^[2][3]

Reginald Fessenden ja Fessendeni ostsillaator (foto 1914)

Areng esimese maailmasõja lõpuni

Allveeakustika ajalugu oli oma algusaastatel seotud suuresti selle peamise rakenduse – sonarite valdkonna arenguga. Sonar on meetod, milles enamasti allveekeskkonnas kasutatakse heli levimist navigatsiooniks, kommunikatsiooniks või veealuste/veepealsete objektide (laevade) leidmiseks/tuvastamiseks. Esimesteks allveeakustika rakendusteks peetakse navigeerimise abivahenditeks mõeldud veealuseid kellasid Ameerika Ühendriikides tuletornide juures. Veealused kellad olid odavamad ja töökindlamad, kui seni kasutusel olnud udupasunad ja -viled.^[4] Veealuste kellade kasutamine levis ka Läänemere idarannikule ning teadaolevalt paigaldati neid 1910. aastal Hiiu madalal paiknenud Nekmansgrundi tulelaevale ning tänase Ventspilsi läheduses oleve Oviši majaka juurde.^[5] Lisaks hakati 20. sajandi alguses merevägedes üha enam allveelaevu kasutama. Allveelaevadega seonduvalt tekkis ka vajaduse allveeakustika alaste uuringute jaoks. Laienenud allveelaevade kasutusele võtmist kinnitab ka Noblessneri laevatehase loomine 1913. aastal Emanuel Nobeli ja Gustav Lessneri poolt Tallinnas. Asutatud tööstusettevõtte põhitegevuseks oli Bars-tüüpi allveelaevade tootmine Venemaa keiserliku mereväe tarbeks.^[6]

1913. aastal leiutati kellahelistamise asemel kasutamiseks Reginald Fessendeni poolt elektrotehniline seade (Fessendeni ostsillaator), mis võimaldas edastada morsekoodis sõnumeid isegi ligi 50 km kaugusele.^[7] Esimesed kajaloodide patendid võtsid pärast Titanicu uppumist 1912 Lewis Fry Richardson ja 1914 Fessenden jäämägede kaugtuvastamiseks. Esimesed kajalokatsioonil põhinevad veesügavuse mõõtmised viis läbi 1916 prantsuse uurimisrühm Paul Langevini juhtimisel. Esimese maailmasõja ajal olid Ameerika laevadel ja allveelaevadel kasutusel kuulamisseadmed, mida nimetati SC torudeks. Need kujutasid endast põhimõtteliselt mehaaniliselt suunatavat vette ulatuvate kummiotsadega stetoskoopi.^[8]

Sõdade vaheline periood

Üheks esimeseks oluliseks allveeakustika alaseks teadusartikliks peetakse Saksamaa füüsiku Hugo Lichte 1919. aastal ilmunud artiklit.^[9] Antud artiklis esitas Lichte enne sõda tehtud mõõtmistele põhinevaid tähelepanekuid vee temperatuuri, soolsuse ja sügavuse mõjudest helikiirusele vees. Lisaks jõudis ta arusaamisele, et heli levib vees refraktsiooni tõttu talvekuudel kaugemale, kui suvel. Sellised uuringud tõid omakorda kaasa sonarite tehnoloogia arenemise. Tehnoloogia arengu näiteks enne teist maailmasõda võib tuua hüdroakustiliste seadmete võimekuse Eesti merejõudude Kalev-klassi allveelaevadel. Vastavalt Arto Ollile^[10] olid Kalev ja Lembit varustatud Atlas Werke AG 500 W veealuse akustilise saatjaga, mille tööulatus oli 5–7 meremiili, hüdrofonidega (ümbrushelide kuulamiseks ja sihtmärkide positsioneerimiseks) tööulatusega 2–2,5 meremiili ja kajaloodiga, mis võimaldas mõõta veesügavusi vahemikes 0–100 m ja 0–500 m.

Esimesed tsiviilotstarbelised laevadele mõeldud kajaloodid tulid Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias müügile 1925. Enne teist maailmasõda tegi allveeakustika suuri samme. 1930. aastate alguses selgitas Marcel Minnaert õhumullide mõju allveehelide levile. Minnaert tegi kindlaks monopoolse heliallikana toimiva õhumulli vabavõnkesageduse vees.^[11] Meredes helilevi modelleerimisel mõisteti laialdasemalt helikiiruste (vee temperatuuri ja soolsuse) stratifikatsiooni suurt mõju helilainete murdumisele. Esimesed batütermograafid vee temperatuuri stratifikatsiooni mõõtmiseks ehitati seejuures alles 1930. aastate lõpus. Nende vajalikkust allveeakustika jaoks illustreerib fakt, et teise maailmasõja alguseks olid kõik USA mereväe allveetõrjelaevad nendega varustatud.^[12]

Teine maailmasõda ja Soome laht

USA oli teise maailmasõja alguseks arendanud peamiselt kõrgsageduslikke aktiivsonareid. Saksamaa kasutas aga hea võimekusega hüdrofonide võredel põhinevaid passiivseid sonareid. Sonarite võimekuse ennustamiseks vajalikud süsteemsed ümbrushelide uuringud ookeanides said alguse 1940. aastatel. Erilise põhjalikkusega uuriti sagedusriba 20–50 000 Hz Vern Knudseni juhitud uurimisrühma poolt. Sõjaaegseid uuringuid kokkuvõtvaid logaritmilises skaalas olevaid kõveraid hakati hiljem nimetama Knudseni kõverateks.^[13]

Üks esimesi teadaolevaid allveehelide mõõtmisi Soome lahes toimus varjatud jälgimise eesmärgil teise maailmasõja ajal. Sakslastel oli Porkkala saarestikus, Suursaarel ja Vaindlool allveehelide kuulamiseks kohandatud Atlas-Werke AG (Unterwasserschall-Gruppenhorchanlagen für Kustenhorchstationen) toodetud GHC allveehelide seire süsteem^[14]. Antud süsteem koosnes kahest üksteisest 3–6 km kaugusel kümnest ringjalt võres paiknevast hüdrofonist, mis olid paigutatud mere põhja 8–12 km kaugusele kaldast^[15].

Aastal 1986 kaldale kinni jäänud vaalad Flindersi lahes

Pärast teist maailmasõda, Hara laht

Pärast teist maailmasõda leidis allveeakustika taas rakendusi väljaspool militaarvaldkonda. Akustiline merepõhja kujutamine sai 1960. aastatel võimalikuks külgvaatesonarite ja 1970. aastatel lehviksonarite esiletulekuga. Kajaloodide rakendused laienesid kalandusse kalaparvede lokaliseerimiseks kalaloodide kujul. Lisaks arendati meregeoloogia jaoks akustilisi profileerijaid merepõhja setete ja mere aluspõhja uuringuteks. Veealuseid akustilisi sideühendus- ja positsioneerimissüsteeme kasutatakse tänapäeval mitmesuguste rakenduste tarbeks laialdaselt. Akustilised Doppleri nihkel põhinevad hoovuste profileerijad olid füüsikalises okeanograafias laialt levinud mõõteriistaks juba 1980. aastate lõpust^[1].

Samas tingis külma sõja puhkemine merevägedes allveeakustika alase uurimistöö jätkumise, kuna mõlemad osapooled soovisid saavutada allveesõjas vastase üle otsustavat tehnoloogilist ülekaalu. Antud põhjustel ehitati 1950. aastate lõpus ka NSV Liidu mereväe poolt Hara lahte Suurpea mereväebaas laevade füüsikaliste väljade uurimiseks. Antud baasis oli ka pealvee- ja allveelaevadelt kiirguva ja peegelduva heli mõõtmiseks kolm merepõhja paigutatud mõõteplatvormi, millel igaühel asetses viis hüdrofoni koos eelvõimenditega, veealuste kaablitega ja kaldal paiknevate seadmetega. Mõõtesüsteemi kutsuti nimega Altair ja see koostati Teadusuuringute Keskinstituudis Morfizpribor (Morfizpribor Central Research Institute).^[16]

Inimtekkeliste allveehelide võimalikest halbadest keskkonnamõjudest saadi USA-s teadlikuks 1970. aastate lõpus, pärast esimesi nafta- ja gaasipuurtornide põhjustatud helidest tulenevate arktiliste mereimetajate häiringu reaktsioonide uurimisi^[17]. Madalsageduslike aktiivsonarite mõju mereimetajatele on uuritud alates 1990. aastate keskpaigast, kui esimesi suurearvulisi vaalade kaldale kinnijäämisi hakati seostama militaarsonarite kasutamisega.

Allveeheliallikad

Veealuseid heliallikaid jagatakse analoogselt maapealsete helimaastike korral kolme rühma:

• looduslikud eluta looduse heliallikad (geofoonia) – tuuletekkelised protsessid, sademed, maavärinad, müristamine, jääkattega seotud helid;
• bioloogilised ehk eluslooduse heliallikad (biofoonia) – mereloomade tekitatud helid: vaalad, delfiinid, naksurkrevetlased, hülged;
• inimtekkelised heliallikad (antropofoonia) – peamiselt laevade tekitatud helid, vesiehitus, meretuulepargid, lõhkamised, sonarid.

Erinevate heliallikate tekitatud helide kogu võib kuulata siin: [1].

Hüdrofoniga Soome lahe keskel merepõhjas (75 m sügavusel) tehtud salvestis, kus on lindistatud reisilaeva möödasõitu.

Inimtekkelised heliallikad

Inimtekkelisteks heliallikateks on kõik objektid, mis inimtegevustega seotult vee alla helisid edastavad. Inimtekkelisi allveehelid võib tinglikult jagada tahtlikeks ja mittetahtlikeks helideks. Mittetahtlike puhul tekib helid inimtegevuste kõrvaltulemina ja tahtlike helide korral on heli tekitamine oluline ja/või vältimatu osa tegevusest. Tahtlike hulka kuuluvad näiteks lõhkamised, merepõhja seismilised uuringud, sonarid ja akustilised peletajad. Tahtmatult tekkinud helisid tekitavad näiteks laevad ja merelised tööstuslikud tegevused nagu nafta puurimine, vaiade rammimine ja meretuuleparkide töötamine. Lisaks antud jaotusele on levinud ka jaotus helide kestvuse ja intensiivsuse alusel. Eristatakse impulss- ja pidevheliallikaid, kus impulssheliallikad on lühikese ajalise kestvusega, kuid suure intensiivsusega. Impulssheliallikateks on näiteks lõhkamised, seismilised uuringud ja vaiade rammimine ehitustöödel meres. Pidevmüra allikateks on näiteks tiheda liiklusega laevateed, meretuulepargid ja merepõhja süvendustööd^[18].

Eluta looduse heliallikad

Veepinnal või selle läheduses olevad eluta looduse heliallikatest peamised on tuuletekkelised ja sademetega seotud. Seejuures neist laialdasem on tuuletekkeline vee pinnalainetus. Väga madalatel sagedustel 0,1–5 Hz peetakse helitekitajaks pinnalainete omavahelist mittelineaarne vastasmõju.^[19] Sagedustest alates 5 Hz tekitab heli lainetuse tekitatav turbulents, murduva laine langemine veepinnale ja veealuste õhumullide laienemine/implosioon/ostsilleerumine.^[1] Seejuures on tuuletekkeliste allveehelide intensiivsus otseses sõltuvuses tuule kiirusest. Sademed nagu vihm, rahe ja lumi tekitavad samuti allveehelisid. Sademetest tekib heli kokkupõrkest veepinnaga ja veealuste õhumullide omavõnkumistest/implosioonist. Kogu veesamba ulatuses on alates 100 000 Hz oluliseks heli tekitajaks vees olevate vabade laengukandjate korrapäratu liikumine, mille tekitatud heli nimetatakse soojusmüraks. Allveehelisid tekitavad ka näiteks veealused vulkaanid, seismiline aktiivsus, settetransport merepõhjas ja maalihked. Külmemas kliimas on oluliseks helitekitajaks veekogude jääkate. Jää tekkega, liikumisega ja sulamisega on seotud palju erinevaid helisid. Samuti tekitab lainetus jää-äärel kindlaid iseloomulikke helisid.

Sinivaala tekitatud väga madala sagedusega helid

Elus looduse heliallikad

Allveehelisid tekitavad oma elutegevuse käigus ka erinevad veeloomad. Nende hulgas on nii mereimetajaid, kalu kui ka selgrootuid. Helisid kasutavad veeloomad omavahelises suhtluses, aga ka saagi leidmiseks ja püüdmiseks. Kõige paremini teatakse oma veealuste laulude poolest erinevaid vaalalisi. Üheks merede kõige valjemaks loomaks on aga peamiselt soojades meredes elavad naksurkrevettlased. Läänemeres teevad vee all helisid pringlid, loivalised (hallhüljes, randal ja viigerhüljes) ja mitut liiki kalad (näiteks tursk, heeringas ja räim)^[20].

Allvee helilevi

Vees levivad helilained pea viis korda kiiremini, kui õhus. Kuivas õhus temperatuuril 20 °C on helikiirus ligikaudu 343 m/s ehk 1235 km/h. Samas on magevees helikiirus 1 atm rõhu korral ligikaudu 1450 m/s ehk 5220 km/h. Eesti päritolu teadlastest on Ants Tõnis Piip uurinud helikiirusi ja sellega seotud "helikanaleid" ookeanides.^[21][22]

Helikiirus vees

Magevees (tihedus 1000 kg/m${\displaystyle ^{3}}$) ja merevees (tihedus 1030 kg/m${\displaystyle ^{3}}$) on helikiiruse ligikaudsed väärtused atmosfääri rõhu tingimustel vastavalt 1450 m/s ja 1500 m/s. Helikiirus vees suureneb rõhu, temperatuuri ja soolsuse kasvamisega. Destilleeritud vees on maksimaalne helikiirus temperatuuril 74 °C. Temperatuuri suurenedes hakkab sellest temperatuurist alates helikiirus vähenema. Antud maksimaalse helikiiruse temperatuuri väärtus tõuseb rõhu kasvamisega.

Meredes ja ookeanides on helikiiruse arvutamiseks kasutusel lihtsustatud empiirilised valemid. Ühe sellistest laialt levinud valemitest on välja pakkunud Wayne D. Wilson^[23] ja see annab helikiiruse ${\displaystyle c}$ leidmiseks järgmise valemi:

${\displaystyle c=1449+4,6\,T+0,055\,T^{2}+0,003\,T^{3}+(1,39-0,012\,T)(S-35)+0,017\,d(8-11)}$,

kus

• ${\displaystyle T}$ on veetemperatuur kraadides Celsiuse skaalal;
• ${\displaystyle S}$ on vee soolsus promillides;
• ${\displaystyle d}$ on vee sügavus meetrites.

See empiiriline valem annab õigete temperatuuride, soolsuste ja sügavuste korral helikiiruse tulemuse, mis erineb 96 protsendil kordadest tegelikust väärtusest vähem kui 0,6 m/s.

Helilainete levimine vees

Nähtav optiline analoog helikanalile meres ehk laserkiire täielik sisepeegeldus valguskaablis

Helilainete levimist vees mõjutavad erinevad tegurid. Helilevi suuna määrab helikiiruste muutlikkus vees. Veekogudes on levinud, et vertikaalsihis erinevad helikiirused omavahel oluliselt rohkem, kui horisontaalsihis ehk veekogudes esineb helikiiruste osas stratifikatsioon. Teatud levinud helikiiruste stratifikatsioonid toovad esile helilevis just veekeskkonnale tüüpilisi iseärasusi. Üks sellistest iseärasustest on näiteks teatud tingimustel väikeste edastamise kadudega helilainejuhtide ehk helikanalite tekkimine meredes ja ookeanides. Selline lainejuht tekib näiteks termokliini ja sügavusega suureneva rõhu koostoimel. Termokliini tõttu on helikiirus kõrgeima temperatuuri tõttu suurim veepinnale lähemates kihtides. Seejärel helikiirus sügavusega väheneb vee temperatuuri languse tõttu. Samas helikiirus suureneb koos sügavusega rõhu suurenemise tõttu. Viimase kahe koosmõjul leidub veesambas helikiiruse sügavussõltuvuse miinimum, kus tekibki väikese edastamise kaoga helilainejuht. Helikanali lihtsustatud analoog optikast on valguse levimine täieliku sisepeegelduse korral.

Allveehelilevi modelleerimine

Allveehelilevi nagu helilevi üldiselt kirjeldab helilainevõrrand koos vastavate rajatingimustega. Samas on veealuse helilevi hõlpsamaks kirjeldamiseks välja pakutud erinevaid mudeleid. Kõige enam levinud on seejuures kiirte teooria, normaalmoodide lahendid ja lainevõrrandi paraboolse võrrandi lihtsustus. Kiirte teoorial on analoogia valguskiirte kasutamisel valguse levimise kirjeldamiseks optikas. Kiirte teooria võimaldab suhteliselt täpselt kirjeldada kõrgsageduslike helilainete levi, kuid selle täpsus langeb madalsageduslike helilainete korral.

Heli taju ja mõõtmine vees

Inimeste kuulmine vees

Kõige madalam helirõhutase, mida inimene sukeldudes võib tajuda, on ligikaudu 67 dB re 1 μPa, kõige tundlikum ollakse seejuures sagedusribas, mis jääb 1 kHz ümbrusse.^[24] Nagu õhus, võivad ka vees kõrged helirõhutasemed olla sukeldujatele ohtlikud.^[25] Vastavad allvee helitasemetega seotud eeskirjad on sukeldujatele esitatud NATO Allvee Uurimiskeskuse poolt projektis SOLMAR.^[26] On täheldatud sukelduja pulsi ja hingamissageduse tõusu, kui ta on veekeskkonnas mille helirõhutase ületab 154 dB re 1 μPa sagedusribas 0,6–2,5 kHz. Ebameeldivustunde tekkimine madalamatel sagedustel sõltub helirõhutasemest ja sagedusribast.^[27]

Heli mõõtmine vees

Allveehelide autonoomne salvestusseade mõõtmas helisid hüdrotermilise lõõri juures. See salvestusseade koosneb titaansilindrist, mis kaitseb toidet (patareid) ja helide talletamiseks vajalikku elektroonikat. Helirõhku mõõdab seejuures silindri põhja ühendatud hüdrofon

Kõige laialdasemalt kasutatakse vees helide mõõtmiseks hüdrofoni. Hüdrofon võimaldab mõõta helirõhku, millest arvututakse helirõhutase. Võrreldes õhuga, kasutatakse vees mõõdetud akustiliste suuruste arvutamisel teisi kontrollväärtusi. Vees mõõdetud helirõhutaseme arvutamisel on kontrollväärtuseks 1 μPa. Seetõttu märgitakse seal, kus vees ja õhus mõõdetud helirõhutasemete eristamine on oluline täpsustuseks juurde ka kontrollväärtus näiteks dB re 1 μPa. Allvee helirõhu mõõtmistulemusi esitatakse enamasti sarnaselt õhuakustikaga järgmistes vormides:

• helirõhu ruutkeskmine mikropaskalites (μPa) või helirõhutase (helirõhu ruutkeskmise tase) detsibellides dB re 1 μPa;
• helirõhu ruutkeskmine sagedusribas mikropaskalites μPa või sagedusriba helirõhutase ( ) dB re 1 μPa. Tavajuhtudel on sagedusribaks oktav- või tertsriba;
• helirõhu ruutude keskmise spektraaltihedus (rõhk ühikulise laiusega sagedusriba kohta) ruudus mikropaskalites hertsi kohta (dB re 1 μPa²/Hz)

Kuna helirõhutase vees erineb helirõhutasemest õhus kontrollväärtuste tõttu, siis on sama numbrilise helirõhutaseme väärtuse korral heliintensiivsus (mõeldud tasalaine helivõimsust ühikpindala kohta) õhus 20²×3600 = 1 440 000 korda suurem kui vees. Teisiti öeldes heliintensiivsus õhus olema 61,6 dB suurem, kui samaväärne heliintensiivsus vees.

Lisaks helirõhule mõõdetakse vees ka akustiliste lainetega seotud osakeste (heliosakese) liikumist kirjeldavaid suuruseid (osakese siire, osakese kiirus, osakese kiirendus). Osakeste liikumist kirjeldavaid suurusi saab leida hüdrofonidega mõõdetud rõhuvälja mõõtmistest, aga ka seadmete abil, mis võimaldavad osakeste liikumist mõõta vahetult.^[28] Mereloomade helitaju uuringud on tuvastanud, et helirõhu asemel või lisaks helirõhule tajuvad akustilise laine levimisel tekkivat osakeste liikumist ka veeloomad (näiteks kalad).^[29]

Veeloomade helitaju

Vees elavate loomade helitaju uurimisega tegelev teadusharu on allvee bioakustika (underwater bioacoustics). Seejuures on teadaolevate helide suhtes tundlike liikide hulk pidevalt suurenenud. Uuritud on mereimetajate, kalade, mõnede vähilaadsete, sukelduvate veelindude (näiteks kormoranid) ja selgrootute loomade helitaju.

Kaladel on helide tajumiseks kaks elundit: lisaks kõrvale ka küljejooneelund. Küljejoone abil on kalad võimelised tajuma veeosakese liikumist. Veeosakese liikumine annab helirõhu tajumisega võrreldes ka informatsiooni teiste kalade/loomade liikumisest ja paiknemisest vees.

Kalu jaotatakse helide tajumisvõime alusel kuulmisgeneralistideks ja kuulmisspetsialistideks.

• Kuulmisgeneralistideks liigitatakse kalad, kellel enamasti ujupõis puudub ja kui neil on ujupõis, siis ei ole see ühendatud sisekõrvaga. Seega tajuvad kuulmisgeneralistid vaid helirõhu muutuseid. Kuulmisgeneralistide hulka kuuluvad Eesti kalaliikidest näiteks haug, ahven, angerjas, lest, lõhe ja forell.
• Kuulmisspetsialistideks liigitatakse kalad, kellel on ujupõis ja see on ühendatud sisekõrvaga. See teeb nende kuulmise "teravamaks". Kuulmisspetsialistide hulka kuuluvad näiteks kilu ja räim.

Vaata ka

• Sonar
• Vaalalised
• Kommunikatsioon allveelaevadega
• Ants Tõnis Piip
• Aleksander Klauson
• Jaan Metsaveer

Viited

1. Lurton, Xavier. An introduction to underwater acoustics: principles and applications. Springer Science & Business Media, (2002)
2. R. B. Lindsay, Dowden, Hutchinson & Ross (1972). ACOUSTICS: Historical and philosophical development.
3. Rayleigh J. W. S. (1945). The Theory of Sound. Dover. Lk 3.
4. Marvin Lasky. Review of undersea acoustics to 1950. The Journal of the Acoustical Society of America, 61(2):283–297, February 1977. Publisher: Acoustical Society of America.
5. YA S. Karlik, VA Semendyaev, and YU F. Tarasyuk. A Brief History of Russian Hydroacoustics. In History of Russian Underwater Acoustics, pages 19–68. World Scientific Publishing Co., 2008.
6. J. N. Westwood. Submarine Construction. In Russian Naval Construction, 1905–45, leheküljed 106–125. Springer, 1994.
7. M. Lasky, Review of undersea acoustics to 1950, J. Acoust. Soc. Am., vol. 61, no. 2, pp. 283-297, (1977)
8. M. Klein, Underwater sound and naval acoustical research before 1939, J. Acoust. Soc. Am., vol. 43, no. 5, pp. 931-947, (1968)
9. H. Lichte. On the influence of horizontal temperature layers in sea water on the range of underwater sound signals. Physikalische Zeitschrift, 17:385–389, September 1919.
10. Arto Oll (2017). Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu. ARGO.
11. M. Minnaert, On musical air bubbles and the sound of running water, Philos. Mag., vol. 16, pp. 235-248 (1933)
12. R.J. Urick (1983.). Principles of underwater sound, 3 rd ed. Los Altos, CA: Peninsula. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
13. V.O. Knudsen, R.S., Alford, and J.W. Emling, Underwater ambient noise, J. Mar. Res., vol. 7, pp. 410-429 (1948)
14. P.O. Ekman, Sukellusvenesotaa Itämerellä, Merikustannus Oy, Helsinki, (1983)
15. O. Knaapi, Vesikuuntelulaitteet, teknilliset ominaisuudet ja taktillinen käyttö, Sotakorkeakoulu VO1 (National Defence University), unpublished diploma thesis, (1948)
16. NN Fedorov ja RI Eikhenfeld (2008). The History of Development of Hydroacoustic Measurements at the CRI Morfizpribor. In History Of Russian Underwater Acoustics. World Scientific Publishing Co. Lk 987–1007.
17. W.J. Richardson, C.R Greene Jr., C.I. Malme, and D.H. Thompson, Marine mammals and noise, Academic Press, San Diego, CA, (1995)
18. JA Hildebrand, Anthropogenic and natural sources of ambient noise in the ocean, Marine Ecology Progress Series, (2009)
19. Kibblewhite, A.C. and Wu, C.Y., The theoretical description of wave–wave interactions as a noise source in the ocean. The Journal of the Acoustical Society of America, 89(5), pp.2241-2252. (1991)
20. Aleksander Klauson, Janek Laanearu, Mirko Mustonen (2. aprill 2018). "Läviväärtuste kehtestamine Eesti mereala hindamiseks MSRD 11. tunnuse (veealuse müra) kriteeriumite järgi" (PDF). Vaadatud 2018 detsember. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= (juhend)^{[alaline kõdulink]}
21. Piip, A.T., Fine structure and stability of the sound channel in the ocean. The Journal of the Acoustical Society of America, 36(10), lk 1948-1953 (1964)
22. Piip, A.T., Precision sound velocity profiles in the ocean, Vol. Canary Island-Gibraltar-Bay of Biscay sound speed, temperature, etc., Tech. Rep, 6. (1968)
23. Wilson, W. D. Equation for the speed of sound in sea water. The Journal of the Acoustical Society of America, köide 32(10), lk 1357-1357, 1960
24. S. J. Parvin, E. A. Cudahy & D. M. Fothergill, Guidance for diver exposure to underwater sound in the frequency range 500 to 2500 Hz, Underwater Defence Technology (2002).
25. Steevens CC, Russell KL, Knafelc ME, Smith PF, Hopkins EW, Clark JB (1999). "Noise-induced neurologic disturbances in divers exposed to intense water-borne sound: two case reports". Undersea Hyperb Med. 26 (4): 261–5. PMID 10642074. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.07.2011. Vaadatud 31.03.2009.
26. NATO Undersea Research Centre Human Diver and Marine Mammal Risk Mitigation Rules and Procedures, NURC Special Publication NURC-SP-2006-008, September 2006
27. Fothergill DM, Sims JR, Curley MD (2001). "Recreational scuba divers' aversion to low-frequency underwater sound". Undersea Hyperb Med. 28 (1): 9–18. PMID 11732884. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.07.2011. Vaadatud 31.03.2009.
28. Gardner, D.L., Gabrielson, T.B. and Garrett, S.L., A simple sensor for direct measurement of particle velocity in water. The Journal of the Acoustical Society of America, 93(4), pp.2323-2323. (1993)
29. Lu, Z., Popper, A.N. and Fay, R.R., Behavioral detection of acoustic particle motion by a teleost fish (Astronotus ocellatus): sensitivity and directionality. Journal of Comparative Physiology A, 179(2), pp.227-233. (1996)