Sõna "laser" on akronüüm, mis tuleb ingliskeelsetest sõnadest light amplification by stimulated emission of radiation, mis otsetõlkes tähendab valguse võimendamist stimuleeritud kiirguse kaudu[1][2]. Pakutud on ka eestipärast sarnassõna "kõssa" ehk kiirguse õhutamine sunnitud siirete abil, kuid seda pole omaks võetud.[3]
Laserikiirgust eristab muudest valgusallikatest tugev ajaline ja ruumiline koherentsus. Ruumiline koherentsus väljendub selles, et laserikiir saab olla väga väikese läbimõõduga. Seetõttu saab laseri kiirgust fokuseerida punktiks, et saavutada väga suuri kiiritustihedusi. Ruumiline koherentsus tähendab ka seda, et laserikiir on väga väikese hajuvusega, mistõttu seda saab kasutada pika vahemaa tagant.[viide?]
Ajalise koherentsuse tõttu on laserikiirel (erinevalt teistest valgusallikatest) suhteliselt pikk koherentsuse teepikkus, mis tähendab, et piki kiirt on valguse laine faas korreleeritud üsna pika vahemaa taha (~30 cm).[4]
Enamikust laseritest ei välju puhas ühe lainepikkusega valgus, vaid väljuvas valguses on mitu "moodi", millest igaühel on oma lainepikkus. Tihti on moodid ka erineva polarisatsiooniga. Ja kuigi ajaline koherentsus tähendab ka monokromaatsust, on olemas lasereid, mis kiirgavad korraga mitmel lainepikkusel või lausa laias spektrivahemikus.[viide?]
Laseri tööks on vaja aines (seda nimetatakse töötavaks aineks) luua olukord, kus suuremale energiale vastavatel tasemetel on rohkem elektrone kui väiksemale energiale vastavatel tasemetel. Elektronide niisugust jaotust nimetatakse pööratud jaotuseks. Ergastatud aatomite indutseeritud üleminekul kõrgemalt energiatasemelt madalamale tekib kiirgus, mis on indutseeriva kiirgusega identne nii lainepikkuse, levimissuuna, polarisatsiooni kui ka faasi poolest. Sellepärast on tekkiv kiirgus ergastamisviisist sõltumatult koherentne.[1]
Põhiosad: 1. Optiliselt aktiivne keskkond 2. Energia pöördhõive loomiseks 3. Peegel 4. Poolpeegel 5. Laserikiir
Laseri põhiosa on peeglite vahele paigutatud pöördhõive seisundis keskkond. Lihtsaimal juhul liigub valgus optiliselt aktiivses keskkonnas edasi-tagasi, kusjuures üks peeglitest on osaliselt läbipaistev, mille kaudu laserikiir laserist väljubki.[viide?]
Sobiva lainepikkusega valgus võimendub optiliselt aktiivses keskkonnas. Peeglite tõttu läbib valgus võimendavat keskkonda korduvalt ja seetõttu võimendub mitu korda. Osa valgusest läbib poolpeeglit ning väljub laserikiirena.[viide?]
Selleks, et võimendavas keskkonnas püsiks pöördhõive, on sinna vaja pidevalt energiat juurde anda. Seda protsessi nimetatakse pumpamiseks. Põhiliselt kasutatakse pumpamiseks elektrivoolu või mingi muu lainepikkusega valgust (mis võib tulla ka teisest laserist).[viide?]
Ajalugu
1917 avaldas Albert Einstein artikli "Zur Quantentheorie der Strahlung", millega loodi laserite teoreetiline alus.[viide?]
1928 kinnitas Rudolf Ladenburg katseliselt stimuleeritud kiirguse ja negatiivse neeldumise olemasolu[5].
1939 ennustas Valentin Fabrikant stimuleeritud kiirguse kasutamist lühikese lainepikkusega kiirguste jaoks[6].
1950 pakkus Alfred Kastler välja võimaluse optiliseks pumpamiseks, mille Brossel, Kastler ja Winter 1952 katseliselt tõestasid.[7]
Laserite liigid
Töötav laserLaseri suurus võib suurtes piirides varieeruda. Üleval mikroskoopiline dioodlaser (pooljuhtlaser), all teaduseksperimentideks kasutatav jalgpalliväljakusuurune neodüümklaaslaser
Lasereid liigitatakse pumpamise viisi, töötava aine, resonaatori ehituse ja töörežiimi järgi. Pumpamise viisiks võib olla optiline pumpamine, elektronergastus ja keemilised reaktsioonid, aga leidub muidki võimalusi. Töörežiimi järgi eristatakse alalis- ja impulsslaserit. Töötava aine põhjal eristatakse gaas-, vedelik-, pooljuht- ja dielektriklasereid.[1]
Selles artiklis käsitletakse põhiliselt liigitust töötava aine põhjal.[viide?]
Gaaslaser
Gaaslaserile on omane kiirguse suur monokromaatilisus, lainepikkuse stabiilsus ja kiirtekimbu väike hajumisnurk. Gaaslaserid saavad töötada nii pidevas kui impulssrežiimis.[1]
Kõige võimsamate gaaslaserite hulka kuulub gaaslahenduslaser. Selles töötav aine on süsinikdioksiidi ja lämmastiku segu ning pööratud jaotuse tekitab gaaslahendus. Sellise laseri võimsus on pidevrežiimis kuni 10 kW, aga impulssrežiimis kuni 10 GW.[1]
Gaasidünaamilises laseris on töötavaks aineks süsinikdioksiid ja pööratud jaotuse tekitab soojuse juurdevool. Pidevrežiimis töötava gaasidünaamilise laseri kasutegur on umbes 1% ja võimsus umbes 100 kW.[1]
Gaaslaserites saab olenevalt laseri eesmärgist kasutada paljusid gaase. Heelium-neoonlaser saab töötada paljudel lainepikkustel, aga enamasti kasutatakse lainepikkust 633 nm. Heelium-neoonlaser on odavuse ja hea koherentsuse tõttu populaarne teaduseksperimentides. Süsinikdioksiidlaserid suudavad infrapunastel lainepikkustel koondada ühte punkti sadu vatte energiat. Seetõttu kasutatakse neid tööstuses laserlõikamises ja -keevitamisel. Süsinikdioksiidlaseri kasutegur on tavatult suur: üle 10%. Argoon-ioonlaser suudab töötada mitmel lainepikkusel vahemikus 351–528,7 nm, kusjuures ta võib kiirata mitmel lainepikkusel korraga.[viide?]
Dielektriklaser
Dielektriklaseri ehk tahkislaseri keskne komponent on kristall või klaas, mida on ioonidega rikastatud, et keskkonnas oleks vajalikud energiatasemed. Näiteks esimene toimiv laser oligi rubiinlaser, kus kasutati rubiini, mis olemuselt on kroomiga rikastatud korund. Pöördhõive tekib sel juhul lisandis, rubiini korral kroomis. Selleks, et tahkislaseris saavutada pöördhõivet, pumbatakse kristalli valgusega, mille lainepikkus on lühem laseri lainepikkusest.[viide?]
Tahkislaseriks loetakse kristalli või klaasi kasutavad laserid, aga pooljuhtlasereid (laserdioode) tahkislaseriks ei loeta, sest neid pumbatakse elektrivoolu abil.[viide?]
Dielektriklaseritele on iseloomulik impulsside ülilühike kestus (1–10 ps), nende väike kordumissagedus ja ülisuur võimsus (maksimaalselt 1–10 TW). Selliste laserite kasutegur on väga pisike, umbes 1, aga impulsi erienergia võib olla mõni J/cm³.[1]
Laseri täpid (650, 532, 405 nm)
Neodüüm on levinud lisand mitmes laserkristallis, näiteks Nd:YVO4, Nd:YLG ja Nd:YAG. Kõik need laserid annavad võimsat infrapunakiirgust lainepikkusega 1064 nm. Seetõttu kasutatakse neid laserkeevituses ja -lõikamises, spektroskoopias ja värvlaserite pumpamiseks.[viide?]
Kõige rohkem kasutatakse rubiin- ja neodüümklaaslasereid. Viimaste võimsus on kuni 10 ps kestva impulsi korral kuni 1 TW.[1]
Tahkislaserites kasutatakse tihti sageduse kordistamist. Teise, kolmanda või neljanda harmooniku tekitamisega on võimalik saada 532 nm (rohelist), 355 nm või 266 nm (ultravioletset) valgust. Eredates laserosutusseadmetes kasutataksegi seda tüüpi rohelist tahkislaserit.[viide?]
Üterbium, holmium, tuulium ja erbium on ülejäänud levinud lisandid. Üterbiumi kasutatakse näiteks sellistes kristallides nagu Yb:YAG, Yb:KGW, Yb:KYW, Yb:SYS, Yb:BOYS ja Yb:CaF2, mis töötavad enamasti lainepikkustel 1020–1050 nm. Yb:YAG laseritega saab saavutada suuri võimsusi ülilühikestes impulssides. Holmiumiga rikastatud YAG kristallid kiirgavad 2097 nm lainepikkusel, mis neeldub tugevalt kudedes. Ho-YAG laserid töötavad enamasti impulssrežiimis ning neid kasutatakse peamiselt meditsiinis, näiteks vähirakkude või neerukivide lõhkumiseks.[viide?]
Titaaniga rikastatud safiiriga töötavad laserid annavad hästi reguleeritavat infrapunast valgust, mida kasutatakse spektroskoopias.[viide?]
Tahkislaserites tuleb arvestada, et kõik pumpamisenergia ei lähe pöördhõive hoidmiseks (osa sellest läheb soojuseks). Kui kristallil on suur soojusoptiline koefitsient (dn/dT), siis tekib seal muutuva murdumisnäitaja tõttu efektiivsuse langus, samuti väheneb kvantsaagis. Nende probleemide lahendamiseks kasutatakse erilist tüüpi laserit, dioodpumpamisega (õhukest) ketaslaserit. Soojuslike efektide vältimiseks on võimendava keskkonna diameeter palju väiksem pumpava kiire diameetrist. Nõnda on temperatuuri gradient materjalis ühtlasem. Sellist tüüpi laseritega on saavutatud võimsusi kilovati suurusjärgus.[8]
Kiudlaserid
Tahkislaserit või laservõimendit, kus valgust juhitakse mööda ühemoodilist kiudu, nimetatakse kiudlaseriks. Valguse kius hoidmine võimaldab teha väga pikki võimendavaid keskkondi, kus on paremad tingimused jahutamiseks, kuna kiul on pindala ja ruumala suhe tunduvalt suurem. Lisaks sellele vähendavad kiud soojuslikke häireid. Sellistes laserites kasutatakse lisanditena enamasti erbiumi ja üterbiumi ioone.[viide?]
Kiudlasereid tehakse enamasti topeltkattega kiududega. Seda tüüpi kiududel on südamik ja selle peal kaks katet. Materjalide murdumisnäitajad on valitud nii, et kiu südamik käitub ühemoodilise kiuna, mille kaudu laserikiir väljub, ja välimine kattekiht käitub mitmemoodilise kiuna pumpava laseri jaoks.[viide?]
Kiudlaserite võimsusele seavad piiri optilised mittelineaarsused, mis hakkavad esile tulema, kui valguse elektriväli piisavalt suureks muutub. Mittelineaarsed mõjud võivad segada laseri tööd ja isegi kiudu kahjustada.[viide?]
Pooljuhtlaserid
Laser
Pooljuhtlaserid on dioodid, mida pumbatakse elektriliselt. Aukude ja elektronide rekombinatsioon tekitab optilise võimenduse. Peegeldumine kristalli otstelt tekitab kristallist optilise resonaatori (samas võib resonaator olla kristallist väljaspool).[viide?]
Injektorlaseris tekib pööratud jaotus pn-siirdel. Tema võimsus on temperatuuril 4 K pidevrežiimis kuni 10 W, aga toatemperatuuril impulssrežiimis 100–150 W.[1]
Elektronikimbuga ergastatava pooljuhtlaseri keskmine võimsus on umbes 1 W, aga tippvõimsus võib olla isegi 1 MW.[1]
Pooljuhtlaserid võimaldavad tekitada kiirgust peaaegu kogu nähtavas ja sellele lähedases infrapunases spektriosas[1] lainepikkustel 375–1800 nm[9] . Samas on suudetud teha laserdioode lainepikkusega üle 3 µm. Nõrku laserdioode kasutatakse näiteks laserprinterites ja CD/DVD-lugerites. Laserdioode kasutatakse ka teiste laserite optiliseks pumpamiseks. Suure võimsusega laserdioode kasutatakse tööstuses lõikamiseks ja keevitamiseks.[viide?]
Ränilaserite arendamine on oluline optiliste arvutite loomiseks. Kuna räni on integraallülituste põhimaterjal, siis ränilaserid lubaksid ehitada optilisi ja elektroonilisi ühendusi samale kiibile. Räni ebasoodsate omaduste tõttu on ränilaseritega aga palju probleeme. Samas on viimasel ajal loodud ränihübriidlasereid, kus laseris kasutatakse nii räni kui ka mingit muud pooljuhti, näiteks indium(III)fosfiidi või gallium(III)arseniidi. Mõlema materjali abil on ränist võimalik saada koherentset valgust. Teine võimalus ränilaserite saamise jaoks on raamanlaser, mis kasutab raamanhajumist.[viide?]
Pooljuhtlaseritel on väga suur kasutegur, mis läheneb 100%-le. Nad on väikeste mõõtmetega ja häälestatavad ning nende kiirgus on moduleeritav. Nende väljundsignaali spekter on aga võrdlemisi lai ja kiirtekimbu hajumisnurk küllalt suur. Peale selle vajavad nad jahutamist.[1]
Vedeliklaserid
Vedeliklaseritel on kitsas kiirguse lainepikkuse vahemik. Nende eelis on asjaolu, et töötavat ainet jahutab konvektsioonist põhjustatud ringlus. See võimaldab vedeliklaseri impulsienergiat tunduvalt suurendada.[1]
Laseri kasutusalad
Katsetused laseriga
Teadus
Teaduses leitakse laseritele palju kasutust:[viide?]
kosmose uurimisel, näiteks Cassini-Huygensi missioon
astronoomias kasutatakse tehislikku laserjuhttähte võrdluspunktina
Spektroskoopia
Enamik lasereid on loomupäraselt puhta valguse allikad. Nad suudavad tekitada väga ühevärvilist (s.o. ühesuguse sagedusega) ja spetsiifilise lainepikkusega valgust. Just selle omaduse tõttu on laserid väga kasulikud spektroskoopias. Suure intensiivsusega valgust väikese kollimeeritud kiirena saab kasutada mittelineaarse optilise efekti tekitamiseks, mis võimaldab kasutada tehnikaid nagu näiteks Ramani spektroskoopia. Lisaks saab laserite põhjal luua ekstreemselt tundlikke molekulaardetektoreid, mis võimaldavad mõõta kontsentratsioone ppt-tasemel (parts per trillion, ’osakest triljoni kohta’). Laseritel saavutatavate suurte võimsustiheduste tõttu on võimalik osa aine proovist aurustada ja sellest tekkinud plasma spektroskoopilisel mõõtmisel aine koostisosi tuvastada. Seda tehnikat nimetatakse laserindutseeritud plasma spektroskoopiaks.[10][11]
Fotokeemia
Mõned laserisüsteemid võimaldavad tekitada ekstreemselt lühikesi valgusimpulsse, mille pikkus ulatub piko- või isegi femtosekunditeni(10−12 – 10−15sekundit).[12] Selliseid impulsse saab kasutada keemiliste reaktsioonide alustamiseks ja analüüsimiseks. Seda tehnikat nimetatakse fotokeemiaks. Lühikeste impulsside abil saab jälgida reaktsiooni väga suure ajalise resolutsiooniga, mis võimaldab avastada lühikese elueaga vahepealseid molekule. Sellest meetodist on eriti kasu biokeemiasvalkude funktsiooni ja ehituse analüüsimisel.[13]
Interferomeetria
Laserite omadust väljastada kitsast, koherentset valguskiirt kasutatakse paljudes interferomeetria tehnikates. Kasutades poolläbipaistvat reflektorit, saab kiire jaotada kaheks osaks ning nende hilisemal kokkuviimisel analüüsida nende teekondade erinevusi. See tehnika võimaldab mõõta eriti täpselt vahepikkuste või keskkondade erinevusi.[14]
Termotuumareaktsioon
Kasutades väga kompleksseid ja võimsaid laserite ja optiliste võimendite süsteeme, on võimalik tekitada ülilühikesi väga suure energiaga valgusimpulsse. Nende impulsside abil kiiritatakse triitium-deuteerium haavlit kõigist võimalikest suundadest, lootes, et sissepoole suunatud jõud suudavad käima lükata termotuumareaktsiooni. Seda tehnikat nimetatakse inertsiaalselt alal hoitud termotuumareaktsiooniks. Tänaseni pole suudetud veel reaktsioonist saada rohkem energiat kui selle alustamiseks kulub, kuid uurimine jätkub.[15]
Militaartehnoloogia
Sõjaotstarbel kasutatakse lasereid kauguste või sihtmärgi määramiseks, kaitsemeetmeteks, kommunikatsiooniks ja suunatud energia relvadeks.[viide?]
USA mereväe laserrelvasüsteem – KTM prototüüp
Energiarelv
18. märtsil 2009 teatas Northrop Grumman, et nende insenerid Redondo Beachis on valmistanud elektril töötava laseri ning seda edukalt testinud. See on võimeline tekitama 100-kilovatise valguskiire, mis on piisavalt võimas, et hävitada tiibrakette või suurtükimürske. Brian Strickland, Ameerika Ühendriikide armee Joint High Power Solid State Laser programmi juht, väidab, et elektril põhinevat laserit on võimalik paigaldada lennukile, laevale või sõidukile, kuna see vajab palju vähem ruumi kui keemiline laser.[16][17]
6. aprillil 2011 testis Ameerika Ühendriikide merevägi Northrop Grummani valmistatud laserrelva, mis oli paigaldatud laevale USS Paul Foster, mida praegu kasutatakse mereväe katselaevana. Vaikse Ookeani katsealas California ranniku lähedal toimunud katserünnakus dokumenteeriti relval olevat hävituslikku mõju kiiresti liikuvale sihtmärgile.[18]
19. juulil 2010 Farnborough Airshow'l avaldati õhutõrjelaser CIWS (Close-In Weapon System).
2011. aastal alustas Ameerika Ühendriikide merevägi sõjalaevadele paigaldamiseks mõeldud laserrelva MLD (Maritime Laser Demonstrator) testimist. 2013 teatati, et see laserrelv võetakse kasutusele 2014. aastal.[19]
Kaitsemeetmed
Kaitsemeetme süsteemid ulatuvad kompaktsetest väikese võimsusega infrapuna vastumeetmetest suure võimsusega lennukitele paigaldatud laseriteni. Infrapuna vastumeetme süsteemid kasutavad lasereid, et soojust jälitavate õhutõrje rakettide sensorisüsteeme segadusse ajada. Suure võimsusega laserisüsteeme kasutatakse kaugmaarakettide hävitamiseks kiirendusfaasis. Sellistes süsteemides kasutatakse tavaliselt keemilisel reaktsioonil põhinevat laserit. Üheks näiteks on arendatav MTHEL (Mobile Tactical High-Energy Laser), millest oodatakse välipaigaldatavat süsteemi, mis suudab radariga jälitada suurtükituld ja tiibrakette ning need hävitada võimsa deuteeriumfluoriidlaseriga.[20]
Teiseks laseri kaitseks kasutamise näiteks oleks SDI (Strategic Defense Initiative) projekt hüüdnimega "Tähesõdade programm" ("Star Wars") ja sellele järgnevad projektid. Projekti eesmärgiks oli kasutada maapealseid või kosmoses paiknevaid laserisüsteeme, et hävitada kaugmaarakette. Sellise süsteemi kasutamise ja juhtimisega tekkis aga mitmeid probleeme, eriti rakettide hävitamisega just kiirendusfaasis, mis oleks kõige sobivam hetk. See eeldaks laseri pikka teekonda läbi atmosfääri, mille korral tekib suuri probleeme optilise murdumise ja hajumisega, mis muudavad laseri sihtimist palju keerulisemaks ja vähendavad selle efektiivsust.[20]
SDI projektist tulenes idee kasutada tuumapumbatud röntgenilaserit. See koosneb orbiidil asuvast tuumapommist, mida ümbritseb klaaspulkade kujul laserisüsteem. Pommi plahvatamisel lendab pulkade poole suure energiaga gammakiirguse voog, mis tekitab nendes röntgeniosakeste laserefekti. Toimuks röntgenifootonite optiline võimendumine, mis tekitaks atmosfäärist vähe mõjutatava röntgenilaserikiire, mis oleks võimeline lennus olevaid rakette hävitama. Taoline süsteem oleks vaid ühekordse kasutusega ja hävineks täielikult esimesel lasul. Sooritati mõned esialgsed katsetused, kuid ei saadud häid tulemusi, mistõttu pärast SDI programmi lõppu pole seda enam uuritud. See-eest informatsioon röntgenilaserite kohta aitas kaasa arengule teistes valdkondades.[21][22]
Lasersihik sõduri relval
Sihtimine
Väikese võimsusega laserit kasutatakse tarkade relvasüsteemide juhtsüsteemides. Kas lennukist või jalaväe poolt suunatakse sihtmärgi poole laserikiir, mille peegeldunud kiirguse poole lendav lõhkepea ennast suunab. Taolised laserid kasutavad tavaliselt silmale nähtamatut valgust, et vastastele mitte teada anda oma sihtmärgist. Lisaks töötab laser mingi kindla impulsikombinatsiooniga, et ümbritsevas keskkonnas leiduv kiirgus ei segaks süsteemi tööd.[23]
Ka käsirelvade puhul on vahel kasutusel lasersihik. Sel juhul on laseriks väike nähtavas spektris töötav laser, mis on paigaldatud lasketoruga paralleelselt. Kuna laserikiir on väga väikese hajuvusega, siis paistab see heleda täpina seal, kuhu relv sihitud on, ja seeläbi lihtsustab sõduril sihtimist. Siiski pole see täiesti täpne, kuna valguskiir ei arvesta kuuli langemise, tuule jms. Kuigi meedias on lasersihikud tavaliselt kujutatud punasena, kasutatakse tänapäeval rohelisi lasereid, kuna sama võimsuse korral on rohelist valgust inimsilmaga paremini näha.[24]
Laserid visuaalefekti saavutamiseks kontserdil
Tööstus ja äri
Laserid on muutunud osaks inimeste igapäevaelust. Kasutatakse ära nii laseri täpsust ja võimsust kui ka laserite visuaalset efekti.[viide?]
Laserlõikus seisneb materjalist teatud osa väljapõletamises, -aurustamises või -sulatamises, kasutades selleks suure võimsusega fokuseeritud laserikiirt. Laserlõikus omab mitmeid eeliseid mehaanilise lõikamise ees: materjali on lihtsam paigal hoida ja töökoht püsib puhtana, kuna puudub lõiketera, lõike täpsus on suurem, kuna laserikiir ei kulu lõikamise jooksul ja ülejäänud materjal ei paindu. Peamiseks puuduseks on aga suur voolutarve ja kulukas mehhanism.[25]
Ohutus
Laseri hoiatusmärkKaitseprillid
Tuleb arvestada, et isegi nõrga võimsusega laserid (mõni millivatt) võivad silmale ohtlikud olla. Laserikiirgus on väikese hajumisega ja kui see on sellise lainepikkusega, mida silm suudab fokuseerida, siis võib silm kiirguse energia koondada väga väiksesse punkti. See tähendab, et isegi nõrk laser võib lühikese ajaga põhjustada silmale püsivat kahju.[viide?]
Lasereid jagatakse üldiselt ohutusklassi järgi:[viide?]
Klass I/1 on loomupäraselt ohutu, üldiselt seetõttu, et laseri valgus seadmest välja ei pääse, näiteks CD-mängijates.
Klass II/2 on ohutu tavalise kasutamise korral. Silmalaud jõuavad valguse silma sattumise korral sulguda enne, kui laserikiir silma vigastaks. Selle klassi seadmed on üldiselt alla 1 mW, näiteks laserosutusseadmed.
Klassi IIIa/3R laserid on harilikult kuni 5 mW ning nendega kaasneb mõningane vigastuse risk. Kui kiirt vaadata mitmeid sekundeid, siis on vigastus tõenäoline.
Klass IIIb/3B võib põhjustada kohese vigastuse juba hetkelisel kiire silma langemisel.
Klassi IV/4 laserid võivad kahjustada nahka. Mõnikord piisab lausa hajunud kiirest, et nahka või silma vigastada. Paljud tööstuslikud laserid kuuluvad sellesse klassi.
Eelpool nimetatud võimsuspiirangud kehtivad nähtava valguse, pidevalt töötavate laserite jaoks. Impulsslaserite või nähtamatute lainepikkuste jaoks kehtivad teised piirangud. Inimesed, kes töötavad klassi 3B või klassi 4 laseritega, saavad oma silmi kaitsta spetsiaalsete prillidega.[viide?]
Teatud tüüpi infrapunalasereid, kus lainepikkus on suurem kui 1,4 µm, nimetatakse silmale ohututeks. Seda tüüpi laserid on ohutumad, kuna vesi silma klaaskehas neelab sellist lainepikkust väga tugevalt. Samas on need laserid ohutud vaid suhteliselt nõrkade kiirte jaoks. Suure võimsusega laserid suudavad endiselt silma võrkkesta vigastada.[viide?]
↑Gould, R. Gordon (1959). "The LASER, Light Amplification by Stimulated Emission of Radiation". Franken, P.A. and Sands, R.H. (Eds.) (toim). The Ann Arbor Conference on Optical Pumping, the University of Michigan, 15. kuni 18. juuni 1959. Lk 128. OCLC02460155.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
↑C. Stewen, M. Larionov, and A. Giesen, "Yb:YAG thin disk laser with 1 kW output power," in OSA Trends in Optics and Photonics, Advanced Solid-State Lasers, H. Injeyan, U. Keller, and C. Marshall, ed. (Optical Society of America, Washington, DC., 2000) lk. 35–41.
↑Kiisk, Valter (10.05.2012). "Spektroskoopia alused"(PDF). Tartu: Tartu Ülikooli Füüsika Instituut. Originaali(pdf) arhiivikoopia seisuga 28.10.2014.
↑Radziemski, Leon J.; Cremers, David A. (2006). Handbook of laser-induced breakdown spectroscopy. New York: John Wiley.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2013. Vaadatud 28. oktoobril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
.jpg)
