Aleksei Jelissejevitš Kulakovski (jakuudi keeles Алексей Елисеевич Кулаковский; kirjanduslik pseudonüüm jakuudi keeles Өксөкүлээх Өлөксөй ja vene keeles Ексекулээх Елексей; 16. märts (vkj 4. märts) 1877 Jakuudi oblast – 6. juuni 1926 Moskva) oli jakuudi kirjanik, jakuudi kirjanduse rajajaid.
Ta lõpetas 1897. aastal reaalkooli Jakutskis. Ta reisis palju mööda Jakuutiat, uuris loodust, tegeles etnograafia ja ökonoomikaga. Kirjandustegevusega alustas ta 1897. aastal vene keeles. 1900. aastal kirjutas ta jakuudikeelse luuleteose "Байанай алгыһа".[1] Ta kirjutas rohkesti Tsaari-Venemaad kritiseerivaid kirjutisi, kuid need avaldati alles 1920. aasta esimesel poolel. Tema kirjanduslikuks peateoseks loetakse 1910. aastal[1] avaldatud poeemi "Ойуун түүлэ" ('Šamaani unenägu').
Vastuseis ladina tähestikule
1917. aastal esitas Semjon Novgorodov enda loodud IPA-le tugineva jakuudi tähestiku, mis 1921. aastal ametlikuks tunnistati ja kooliprogrammi kaasati. Sellisele lahendusele seisis vastu grupp jakuudi kultuuritegelasi Aleksei Kulakovskiga eesotsas, kes kaitses kirillitsa baasil loodud jakuudi kirja.
Mälestuse jäädvustamine
Tema auks asutati 1992. aastal Sahha (Jakuutia) Vabariigi Kulakovski-nimeline riiklik preemia.
Viited
