Aleksander Põrk, (kuni 1920. aastate alguseni Aleksander Põrkov; 3. aprill (vkj) / 15. aprill 1873 Võisiku vald, Kolga-Jaani kihelkond, Viljandimaa – 11. aprill 1933 Türi) oli eesti vanavarakoguja ja kultuuriloolane.[1]
Elulugu
Aleksander Põrk oli talupidaja poeg.[1]
Ta lõpetas 1894 Riia Vaimuliku Seminari ning õppis 1895–1897 Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonnas ja 1897–1903 Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas 1904 cand. hist. kraadiga.
Ta oli 1903–1913 Moskva Ülikooli kunstikabineti konservaator ja kunstiajaloo kateedri assistent ning Aleksander III nimelise Kunstimuuseumi direktori abi, 1904–1920 ka Moskva keskkoolides ajaloo ja saksa keele õpetaja.
1920 opteerus ta Eesti kodakondsusesse ja tuli Eestisse, oli 1920–1931 ajaloo õpetaja Tallinna Õhtu Eragümnaasiumis ja veel mõnes koolis, 1923–1927 ka Sõjakooli lektor, 1931–1932 Türi Majandusgümnaasiumi õpetaja.[1]
Teadustöö
Juba üliõpilasena alustas ta vanavara kogumist ja jätkas seda muuseumitöötajana, kogudes oma rännakutel Eestis, Soomes, Ingerimaal ja Venemaal peamiselt soome-ugri rahvaste tekstiili, etnograafilisi esemeid ja muud, mille Eestisse toodud osa (üle 2700 eseme) säilitatakse 1937. aastast Eesti Rahva Muuseumis.
Ta oli üks Eesti Kultuurajaloo Seltsi asutajaid (1925) ja esimees kuni surmani.
Ta oli ka taarausu liikumise üks algatajaid ja propageerijaid (abiellus taarausu, kuid maeti apostliku õigeusu kommete kohaselt).[2]
Oli jüriöö ülestõusu mälestamise traditsiooni algataja (1928).[1]
Teoseid
- Систематический курс немецкой грамматики. Moskva 1910
- Историческая хрестоматия древненемецких текстов. Moskva 1911
- Eesti ajalugu I, II. Tallinn 1927
Viited
Kirjandus
- Eesti avalikud tegelased. Tartu 1932. Lk 252
- EE 14. Tallinn 2000. Lk 390
Välislingid
