Gastroderm vooderdab ainuõõssete ainsat kehaõõnt "magu", mida nimetatakse ühisõõneks või gastraalõõneks. Sellel on üksainus ava (suuava), mille kaudu võetakse sisse toitu ja väljutatakse jääksaadusi. Peale selle funktsioneerib ta nagu vahehüüvendki hüdrostaatilise kaitsetoesena. Kõva lubitoes esineb ainult polüüpidel (näiteks kaheksikkorallid).
Ehtsat vereringet ainuõõssetel ei esine. Gaasivahetus toimub difusiooni abil, peale selle osaleb toitainete eeltöötluses ja ühtlasi jaotamises ning ainevahetuse lõppsaaduste äraviimises gastrovaskulaarsüsteem, mis koosneb ühisõõnest ning selle sopistustest polüüpide kombitsatesse. Gastrovaskulaarsüsteemil on niisiis nii seedimise kui ka ainetranspordi funktsioon. Toiduosakesed võtavad vastu eeskätt gastrodermi toitelihasrakkudesse.
Ainuõõssetel on ehtsad närvirakud, mis moodustavad hajusa võrgu (hajusa närvisüsteemi), mis on vähetsentraliseeritud. Närvirakud on kontsentreerunud suuvälja (hüpostoomi), kombitsatele ja pedunculus'ele, meduusidel on sageli kummiku ümber närvirõngas. Ka spetsialiseerunud signaalitranspordisuund ei ole veel välja kujunenud, närvide lülitamine aukliiduste kaudu võimaldab mõnel liigil siiski suurt erutusjuhtekiirust, hulk neuropeptiide võimaldab erutuste modulatsiooni.
Kaua arvati, et ainuõõssed on diploblastid, kahe lootelehega loomad. Uuemad tulemused viitavad aga sellele, et ainuõõssetel on peale ektodermi ja entodermi ka mesoderm. Mesodermist areneb muu hulgas meduuside lihastik[1].
Ainuõõssete keha koosneb ekto- ja entodermist. Ekto- ja entodermi katavad epiteelrakud ja kinnituvad lihasjätked. Nende vahele jääb vahehüüvend ehk mesoglöa.
Ainuõõssete kehasein koosneb kahest epiteel- ja lihasrakkude kihist, millest sissepoole jääb ruumikas kehaõõs ehk gastraalõõs. Ühe kehaõõne järgi ongi hõimkond nime saanud. Sisemine rakukiht ehk entoderm koosneb näärme- ja epiteel-lihasrakkudest.
Magevetes on ainuõõssete liike vähe ja nende produktiivsus on veekogus enamasti väike[viide?].
Mageveeainuõõssete areng on eriti kiire kevadel ja nende suurim arvukus esineb enamasti vara- või hilissuvel[viide?]. Mõnikord võivad arvukad pärishüdra liikide (Hydra spp) populatsioonid süüa olulise osa veekogu zooplanktonist või põhjustada kalamaimude suurenenud suremust[viide?].
Nomenklatuur ja süstemaatika
Nimi Cnidaria pärineb Berthold Hatschekilt (1888). See on tuletatud vanakreeka sõnast κνίδη (knidē 'nõges').
Tänapäeval moodustavad ainuõõssed omaette hõimkonna, kuhu arvatakse järgmised klassid:
Varem käsitleti ainuõõsseid koos kammloomadega hõimkonnas Coelenterata. "Loomade elu" (1981) käsitles ainuõõsseid kammloomadest eraldi, kuid nimetas ainuõõsseid endiselt nimega Coelenterata. See hõimkond jagunes "Loomade elu" põhjal 3 klassi, 5 alamklassi ja 18 seltsi[3]:
↑ Marymegan Daly, Mercer R. Brugler, Paulyn Cartwright, Allen G. Collin, Michael N. Dawson, Daphne G. Fautin, Scott C. France, Catherine S. McFadden, Dennis M. Opresko, Estefania Rodriguez, Sandra L. Romano & Joel L. Stake. The phylum Cnidaria: A review of phylogenetic patterns and diversity 300 years after Linnaeus. – Zootaxa, 1668, lk 127–182, Wellington 2007 ISSN 1175-5326. Veebiversioon.
.jpg)
.jpg)
