PROFILBARU.COM

Šveitsi haridussüsteem on väga mitmekesine, sest Šveits jaotub keeleliselt kolmeks suureks osaks – saksa, prantsuse ja itaalia –, jättes välja väikese osa retoromaani keele rääkijaid.^[1] Need kolm jagunevad omakorda 26 kantoniks,^[2] mis sarnanevad Eesti maakondadega, kuid omavad palju suuremat autonoomiat.

Šveitsil pole haridusministrit, riigi poolt määratakse vaid õppeaasta ja koolikohustuse pikkus.^[3] Kool algab Šveitsis tavaliselt augusti alguses ja suvevaheajale minnakse juuni lõpus. Lisaks suvevaheajale on neli kahenädalast vaheaega: sügis-, jõulu-, suusa- ja kevadvaheaeg. Kõigil lastel on kohustus lõpetada põhikool.^[4]

Kõigil kantonitel on võimalik kasutusele võtta endale meelepärane haridussüsteem, mis muudab keeruliseks lapse üleviimise ühest kohast teise. Peamine erinevus on laste vanus kooliminemisel ja kooli kestus aastates. Kõigist riigisisestest erinevustest hoolimata peetakse Šveitsi haridussüsteemi üheks maailma parimaks.^[4]

Eelkool

Kõigis kantonites ei pea vanemad lapsi eelkooli saatma, kuid rohkem kui pooltes on see kohustuslik^[5] ja seega enamik siiski läbib selle etapi. Seal ei õpetata lapsi lugema, kirjutama, laulma ega mängita, vaid eesmärgiks on neid ette valmistada kooliks ehk arendatakse sotsiaalseid oskusi ja hoolitsetakse, et nad oleksid kooli minnes võimelised õpetajat vaikselt kuulama ja kaasa töötama. Eelkooli pikkus on Šveitsis üks kuni kaks aastat, seega alustatakse viie- või kuueaastaselt.^[4]

Erivajadustega laste puhul on igal lapsel juba varakult oma hooldaja, kes tegeleb individuaalsete probleemidega, arendab lapse oskusi ja suurendab teadmisi. Selline teenus on võimalik lapse sünnist kuni teise kooliaastani, seejärel peab hooldaja oma osa lapse elus vähendama, et hoolealune saaks iseseisvaks.^[6]

1. augustil 2009 jõustus mitme kantoni vaheline koostööleping HarmoS, mille abil üritatakse riigisisest haridussüsteemi ühtlustada. Paika on pandud kindlad plaanid, mida lepingule alla kirjutanud kantonid kooliaastaks 2015/2016 muutma peavad. Eelkool peab kõigis lepinguga liitunud kantonites kestma kaks aastat ja lapsed asuvad sinna nelja-aastaselt. Samuti on eelkoolis lastele ette nähtud mõned koolitunnid päevas,^[5] kus tegeletakse peamiselt lugemise, kirjutamise ja matemaatikaga.

Põhiharidus

Põhikoolid jagunevad riiklikeks ja erakoolideks. Enamus õpib riiklikes koolides, erakoolid on väga kallid ja põhiliselt omandavad neis haridust privilegeeritud või puudega noored. Põhihariduse omandamine algab kuuendast (kohati sarnaselt Eestiga seitsmendast) eluaastast ja kestab vähemalt kaheksa, enamjaolt üheksa aastat.^[4] Algharidus omandatakse kuue ning põhiharidus kolme aastaga.^[5] Mõnes koolis on õpilastel, kes pole otsustanud, mida oma eluga edasi teha, võimalus veel aasta põhikoolis käia.^[4]

Pärast alghariduse omandamist moodustatakse õpitulemuste põhjal kolm (mõnes üksikus kantonis neli) gruppi – madal, keskmine ja kõrge tase –, millest tulenevad uued klassikomplektid. Mõnikord kasutatakse süsteemi, kus iga aine jaoks on tehtud klassid vastavalt tasemele ja nii ei tekigi üht kindlat klassikomplekti. Samas eksisteerib ka kõige klassikalisem mudel, kus eri tasemega lapsed jäävad ühte klassi ning ainult mõne aine jaoks jagatakse klass omakorda rühmadeks^[7] nagu on kombeks Eestis keeleõppe puhul.

Järjest rohkem on koole, kus eel-, alg- ja põhikool on tihedalt seotud, lastel toimub sujuv üleminek ühest õppetasemest teise, seetõttu osatakse lapsi individuaalselt suunata ning nende võimed arenevad pidevalt.^[8] Samuti ei pea lapsed korraga harjuma uute ruumide, klassikaaslaste ja õpetajatega.

Kuna põhiharidus on kõigile kohustuslik, peavad koolis käima ka erivajadustega lapsed. Olenevalt vajadusest võivad nad õppida tavalises koolis, kuid on olemas spetsiaalsed koolid, kus hoolitsetakse puuetega laste eest. Mõni õpilane vajab tavalises koolis hakkamasaamiseks logopeedi või nõustaja abi, seetõttu on igas koolis vastavad töötajad olemas.^[6]

HarmoS koostöölepingu allkirjastanud kantonites omandatakse tulevikus algharidus kuue ning põhiharidus kolme aastaga. Kohustuslikus korras peab õppima nelja ainet: üht riigikeeltest, võõrkeelt, matemaatikat ja loodusteadusi. Kohustuslik on omandada kaks võõrkeelt – alates kolmandast põhikooli aastast õpitakse üht Šveitsi riigikeeltest, mis on õpilasele võõrkeel, ning viiendal põhikooli aastal lisandub inglise keel. Samuti tehakse eraldi õppeplaan saksa- ja prantsuskeelsetele kantonitele.^[5]

Keskaste

Keskharidus on ei ole kohustuslik, kuid õpilasel on pärast põhikooli lõpetamist võimalik valida, kas jätkata tavalise keskhariduse omandamist või astuda kutsekooli. Tänapäeval on Šveitsis kombeks, et umbes kolmandik põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis ja kaks kolmandikku valivad mingi kutseõppe.^[9]

Kutseõppe puhul on valida umbes 250 eriala ja kahe programmi vahel: kaheaastane kutseõpe ja -haridus, kolme- või nelja-aastane kutseõpe ja -haridus. Kaheaastane kutseõpe annab põhilised teadmised ja oskused valitud erialast ning võimaldab erialal lihttöölisena töötada. Kolme- või nelja-aastase kutseõppe puhul saadakse kõrgem kutseharidus, rohkem kogemusi ja teadmisi, mis võimaldavad mugavalt haridusteed jätkata. Tuleb otsustada, kas kutseharidus omandatakse vaid koolis ja seal toimuvate praktikate näol või koostöös mõne firmaga, kus nädalas 3–4 päeva tehakse praktilist tööd ning 1–2 päeva õpitakse koolis.^[9]

Lõpueksamitega gümnaasiumid (Maturitätsschulen) on kantonites eri pikkusega. Gümnaasiumisse astutakse tavaliselt pärast üheksat aastat põhihariduse omandamist ja õpitakse kolm või neli aastat. Mõnes Šveitsi saksakeelses kantonis algab gümnaasium juba kaheksandast kooliaastast, sel juhul kestab see kuus aastat. Lõpetamiseks tuleb sooritada eksamid, mis annavad võimaluse edasi õppida ülikoolis, riiklikus tehnikaülikoolis või omandada õpetaja haridus selleks ette nähtud õppeasutuses.^[9]

Lisaks gümnaasiumitele eksisteerivad ka kutseõppealase suunitlusega keskkoolid, mille eesmärgiks on õpilasi ette valmistada rakenduskõrghariduse omandamiseks. Õppe pikkus on kolm aastat ja sellele lisandub üks aasta praktikat. Kuna selles koolis pole lõpueksameid, on viimasel ajal loodud sama põhimõttega koole, kuid lõpetamiseks tuleb sooritada ka lõpueksamid.^[9]

Kõrgharidus

Pärast kutsekooli saab omandada kutseõppealase bakalaureusekraadi või rakenduskõrghariduse (Fachhochschulen).^[4] Õpitavad erialad on seotud ehituse, turismi, teeninduse, majanduse, põllunduse, metsanduse, tervishoiu, sotsiaaltöö ja kunstiga.^[10] Kraadi võib omandada juba kolme- või nelja-aastase õppe käigus lisaainete läbimise ja lõputööga, aga ka hiljem päevases õppes ühe või kaugõppes pooleteise kuni kahe aastaga. Pärast kaheaastase kutseõppe läbimist saab bakalaureusekraadi päevases õppes ja sellele järgnevate eksamite läbimisel.^[9] Sama võimalus on õpilastel, kes on lõpetanud kutseõppealase suunitlusega keskkooli. Alates 2008. aastast on võimalik jätkata kaheaastases magistriõppes ning end edasi täiendada, kuid doktorikraadi ei ole võimalik saada.^[10]

Gümnaasiumilõpetajatel, kes on edukalt sooritanud eksamid, on võimalus omandada haridustöötaja amet selleks ette nähtud koolis (Lerninhalte). Eesmärk on koolitada noori, kes hakkaksid tööle eelkoolides, alg-, põhi- ja keskharidust andvates asutustes ning tegeleksid erivajadustega lastega. Šveitsis on 14 kõrgkooli, mis pakuvad sellist võimalust.^[10] Bakalaureuseõpe kestab kolm ja magistriõpe kaks aastat, doktorikraadi omandada pole võimalik.

Šveitsis on 12 ülikooli, millest kümne eest vastutab kanton ja kaks on riiklikud tehnikaülikoolid. Saksakeelses osas on kuus ülikooli – Basel, Bern, Luzern, Sankt Gallen ja Zürich – ja Zürichi Tehnikaülikool. Fribourgi Ülikool on kakskeelne (saksa ja prantsuse keel). Prantsuskeelses osas asub neli ülikooli – Lausanne'i Ülikool, Genfi Ülikool ja Neuchâteli Ülikool – lisaks Lausanne'i Tehnikaülikool. Itaaliakeelses osas on ainult üks, Lugano Ülikool.^[10]

Põhiliselt omandatakse bakalaureusekraad kolme aastaga, kuid teatud erialadel ja koolides kahe või nelja aastaga. Edasi on võimalik asuda magistriõppesse, mille pikkus on kaks aastat. Mõnes koolis on võimalik kohe omandada magistrikraad, selle õppe pikkus varieerub nelja ja kuue aasta vahel. Pärast magistrikraadi on võimalik asuda õppima doktoriõppesse ja seejärel end veelgi täiendada.^[11]