Élisabeth sündis Fontainebleau lossis. Ta kasvas üles guvernantide järelevalve all. Lapsepõlves jagas ta tuba oma tulevase vennanaise, Šotimaa kuninganna Mary Stuartiga, kes oli temast kolm aastat vanem. Élisabeth ja Mary jäid lähedasteks sõpradeks oma elude lõpuni.
Élisabeth oli iseloomult arg ja häbelik. Ta tundis suurt austust oma ema vastu ning nendevahelised kirjad tõestavad, et Caterina oli tema vastu hell ja armastav. Kuigi arvati, et Élisabethi õde Marguerite ja tema tulevane vennanaine Mary olid mõlemad Élisabethist ilusamad, peeti teda siiski üheks Caterina ilusamaks tütreks.
1550. aastal alustas Henri II läbirääkimisi Élisabethi abieluks Inglismaa kuninga Edward VI-ga.[2] Edward oli aga range protestant ning selle plaani mõistis hukka paavst Julius III, kes lubas nii Élisabethi kui ka Edwardi ekskommunitseerida, kui nad peaksid abielluma.[2]
Hispaania konsort-kuninganna
Felipe II ja Élisabeth de Valois
Élisabeth abiellus Felipe II-ga 1559. aastal. Kõigepealt abiellus ta Felipega volituse alusel enne Prantsusmaalt lahkumist (Felipet asendas Alba hertsog Fernando Álvarez de Toledo),[3] päris tseremoonia leidis aset Élisabethi saabumisel Hispaaniasse. Abielu oli Itaalia sõja lõpetanud Cateau-Cambrésis rahu tulemus.[3]
Oma pulmas tutvus Élisabeth kunstnik Sofonisba Anguissolaga ja aadlidaam Ana de Mendoza de la Cerdaga, kes elasid Élisabethiga tema elu lõpuni.[4] Felipe määras Anguissola Élisabethi õuedaamiks ja õukonnakunstnikuks. Anguissola käe all arendas Élisabeth oma maalimisoskusi.
Felipe oli oma 14-aastasest pruudist täielikult lummatud.[5] Märgatavale vanusevahele vaatamata oli ka Élisabeth abikaasaga üsna rahul – emale saadetud kirjades avaldas ta rõõmu, et oli abiellunud niivõrd võluva vürstiga. Felipele meeldis korraldada võistlusmängude turniire, et naisele meelelahutust pakkuda.
Élisabethi taheti naita Felipe poja ja troonipärija Carlose, Astuuria printsiga, ent poliitiliste komplikatsioonide tõttu pidi Élisabeth abielluma hoopis Felipega. Carlos oli vaimselt ebastabiilne ning kohati veidra ja ettearvamatu käitumisega, ent tema suhted Élisabethiga olid sellele vaatamata alati sõbralikud ja soojad.[3] 1568. aasta alguses pidas Felipe vajalikuks Carlos vangistada, mille peale Élisabeth nuttis päevade kaupa.[3]
Felipe oli Élisabethi väga kiindunud, jäädes tema kõrvale isegi siis, kui Élisabeth põdes rõugeid. Élisabethi esimene rasedus 1560. aastal lõppes surnult sündinud pojaga,[6] 1564. aastal elas ta üle nurisünnituse. 12. augustil 1566 sünnitas ta infanta Isabel Clara Eugenia, 10. oktoobril 1567 tõi ta ilmale Catalina Micaela. Élisabeth ja Felipe olid oma tütardega väga lähedased ning soetasid neile tihti nukke ja muid mänguasju. Öeldi, et "mõlemad rõõmustasid Isabeli sünni üle nii, nagu oleks sündinud poeg".
Surm
Élisabeth suri koos oma vastsündinud tütrega 3. oktoobril 1568 pärast järjekordset nurisünnitust.[1] Ta on maetud San Lorenzo de El Escoriali kuninglikku kloostrisse. Pärast Élisabethi surma pakkus Caterina de' Medici Felipele uueks abikaasaks oma nooremat tütart Marguerite'i,[1] ent Felipe keeldus.[3]
Viited
↑ 1,01,11,2Knecht, R. J. (1998). Catherine de' Medici. Longman.
↑ 2,02,1Baumgartner, Frederic J. (1988). Henry II, King of France:1547-1559. Duke University Press.
↑ 3,03,13,23,33,4Kamen, Henry (1997). Philip of Spain. Yale University Press.
↑Nader, Helen (2004). Power and Gender in Renaissance Spain: Eight Women of the Mendoza Family, 1450-1650. Univeristy of Illinois Press.
↑Carrión, María Mercedes (2010). Subject Stages: Marriage, Theatre and the Law in Early Modern Spain. University of Toronto Press.
↑Capern, Amanda L. (2019). The Routledge History of Women in Early Modern Europe. Routledge.
