Äge pulmokardiaalne puudulikkus

Äge pulmokardiaalne puudulikkus ehk akuutne cor pulmonale on tundide või päevade jooksul kujunev hingamise ja vereringe häire, mida põhjustab parema südamepoole ülekoormus.

Etioloogia ja patogenees

Akuutse cor pulmonale kutsuvad esile enamasti kopsuarteri emboolia, äge pneumoonia ja ventiilpneumotooraks. Riskirühma kuuluvad voodihaiged, kellel on suur oht veenitromboosi tekkeks. Nimelt pärineb üle poole pulmonaalarteri embolitest jalaveenidest. Embolite teket soodustavad ka kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkusega kaasnevad endokardikahjustus ja südameõõnte liigne verega täitumine. Emboolia põhjustab kapillaaride spasmi ja vererõhu järsku tõusu, samuti parema südamepoole ülekoormust. Sellele järgnevad šokk ja kollaps ning raskematel juhtudel ka äkksurm.
Kopsuinfarktioht on neil patsientidel, kes kannatavad peale kopsuarteri haru obstruktsiooni kopsupaisu, arteriitide, alveolaarse hüpoventilatsiooni või pneumoonia all.

Kliiniline pilt

Emboolia korral sagedamini esinevad tunnused:

• düspnoe
• tahhüpnoe
• tahhükardia
• retrosternaalne ängistav valu
• tserebraalse isheemia sümptomid

Infarkti korral sagedamini esinevad tunnused:

• pleuravalu
• köha
• palavik
• veriköha

Pulmonaalse tromboemboolia korral sagedamini esinevad tunnused:

• atüüpiline, antibakteriaalsele ravile allumatu pneumoonia
• kroonilise kardiovaskulaarse puudulikkuse tunnuste süvenemine
• paroksümaalne tahhüarütmia

Diagnostilised uuringud

• Hematokrit
• Homotsüsteiini hulk
• Faktor V hulk
• Antitrombiin III hulk
• SR
• Rindkere ülesvõte kopsuemboolia diagnoosimiseks – võivad esineda südame suurenemine, atelektaas, diafragma kõrgseis, pleuravedelik
• EKG – QRS-kompleksi ja P-saki elektriline telg kaldub paremale, T-saki inversioon III, aVF, V₁ – V₄ lülitustes, negatiivne T-sakk ja ST-elevatsioon III põhilülituses

Ravi

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Trombemboolia ja bronhospasmi vältimiseks manustatakse 5000 – 15 000 TÜ hepariini, mis on lahjendatud isotoonilise naatriumkloriidi või 5% glükoosilahusega 4–6 tunni vältel 1–2 nädala jooksul. Šoki ja kollapsi korral antakse patsiendile 0,25–1 ml noradrenaliinilahust 10 kg kohta ja rahustina morfiini – kas süstitakse 1 ml 1%-list lahust naha alla või suu kaudu 0,01–0,02 g. Südame töövõime suurendamiseks süstitakse veeni 0,05%-list strofantiinilahust 0,5-1 ml, seda eelnevalt 10–20 ml 20%-lise glükoosilahusega lahjendades. Stenokardia korral manustatakse 0,1–0,2 g eufülliini.
Kui hingamispuudulikkus ja šokinähud püsivad ka pool tundi pärast hepariini manustamist, tuleb teha embolektoomia.