Zenon Kitionist

Zenon Kitionist.
Joonistus raamatust "Gallerie der alten Griechen und Römer", Augsburg, 1801

Zenon Kitionist (kreeka Ζήνων ὁ Κιτιεύς; u 334 – u 262 eKr) oli vanakreeka filosoof, kes oli pärit Kitioni linnast Küprose saarel.^[1] On võimalik, et Zenon oli Foiniikia päritolu, sest tihti viidatakse temale kui foiniiklasele^[2], mis on seotud tõigaga, et Küpros oli foiniiklaste koloonia.

Zenon oli stoikute koolkonna rajaja.^[3] Stoitsism põhines küünikute moraalifilosoofial ning pööras tähelepanu meelerahu ja kannatustevaba oleku saavutamisele vooruslikkuse ja loomupärase elamisviisi läbi.

Elulugu

Suurem osa teadmistest Kitioni Zenoni elu kohta pärinevad Diogenes Laertiose anekdootidest tema teose "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest". Selles teose VII raamatus on Zenoni elule, õpetusele ja õpilastele pühendatud eraldi peatükk.^[4]

Diogenes Laertiose sõnade kohaselt oli Zenon küüniku Teeba Kratese õpilane.^[5] Lisaks sellele kuulas ta ka Megara koolkonna esindajaid, Stilponit^[5], dialektikuid Diodoros Kronost ja ta õpilast Philon Dialektikut.^[6] Väidetavasti olevat ta õppinud ka akadeemikute Xenokratese^[5] ja tolle õpilase Polemoni juures.^[7]

Väidetavasti olla Zenon oraaklilt pärinud, mida ta peaks tegema, et elada parimat võimalikku elu ning oraakel olevat vastanud, et selleks peab ta olema ühenduses surnutega.^[5] Seetõttu hakkas ta kaupmehestaatusest hoolimata lugema endisaegseid autorid, mille tulemusena jõudis ta lõpuks ka filosoofiani. Diogenes Laertiose järgi nimelt olla Zenon läinud Ateenas raamatukauplusse ning lugenud seal Xenophoni "Mälestusi Sokratesest", mispeale pärinud, kus ta võiks Ateenas Sokratese-suguseid mehi kohata.^[5] Samal ajal olevat poest möödunud Krates ning poepidaja soovitanud tal tollele mehele järgneda.^[8]

Ateena agoraa plaan, millel Peisianakteiose sammaskäik, mille all kogunesid stoikud on tähistatud numbriga 20

Zenonist saigi Kratese õpilane, kuid viimane ei olnud rahul Zenoni liigse häbitundega, mis ei vastanud küünikute filosoofia väljenduseks olnud provokatiivsele käitumisele. Väidetavasti püüdis Krates Zenoni häbitunnet murda, sundides teda minema läätsesupiga läbi Kerameikose.^[8] Märgates, et Zenon tunneb häbi ning üritab supikaussi varjata, lõi Krates selle kepiga puruks, mille peale Zenon põgenes, läätsesupp jalgadelt alla voolamas.^[8] Krates olevat talle järele hüüdes pärinud, et miks Zenon põgeneb, sest juhtunud polnud midagi hirmsat.^[8]

Sellest hoolimata sai Zenonist lugupeetud filosoof, kes asus õpetama Ateena agoraal Peisianakteiose sammaskäigu (vanakreeka ἡ Πεισιανάκτειος στοά, tuntud ka kui maalitud sammaskäik ehk ποικίλη στοά) all, mille järgi hakati tema varem zenonlasteks nimetatud järgijaid kutsuma stoikuteks (vanakreeka Στωικοὶ).^[3] Seejuures võeti see nimi üle samas paigas varem kogunenud poeetidelt, muutes selle laiemalt tuntuks.^[3]

Zenonit hindasid kõrgelt nii ateenlased kui ka kitionlased ning mõlemas linnas olid tema auks püstitatud kujud ja ateenlased auhindasid teda kuldse krooniga.^[9] Lisaks olevat ateenlased pakkunud talle ka kodakondsust, millest Zenon keeldus, sest hindas kõrgelt oma päritolu.^[10] Makedoonia kuningas Antigonos II hindas teda samuti kõrgelt ning kuulas Zenoni loenguid iga kord, kui ta Ateenas käis.^[9] Ühtlasi olevat kuningas kutsunud Zenonit ka enda õukonda, kuid Zenon keeldus pakkumisest kõrge ea tõttu ning saatis enda asemel oma õpilased Persaiose ja Philonidese.^[9][11]

Zenon suri 72-aastaselt Ateenas.^[12] Väidetavasti otsustas ta, et lahkumiseks on aeg õige ning suri hinge kinni pidades.^[12] Talle rajati haud Kerameikosele ateenlaste endi vara eest.^[12]

Zenoni õpilased olid veel Kleanthes, kellest sai tema järglane Stoa koolkonna juhi positsioonil, Ariston Chioselt, Herillos Karthagost, Dionysios Herakleiast, Sphairos, Kallippos Korintosest, Posidonios Aleksandriast, Athenodoros Soloist ja Zenon Sidonist.^[13]

Ülevaade Zenoni õpetusest

Zenon ning tema järgi ka teised stoikud järgisid väidetavasti akadeemikutelt pärinevat traditsiooni jaotada filosoofia kolmeks: loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Seejuures need mõisted evisid laiemat tähendust kui tänapäeval: loogika tegeles kõiksuguste keeleküsimustega retoorikast grammatikani ning muuhulgas ka taju ja mõtlemisevahekorraga, füüsika haaras kõike olevat ning eetika tegeles laiaulatuslikult õige ning loomupärase elukorralduse küsimusega.^[viide?]

Zenon kujutatud keskaegse õpetlasena "Nürnbergi kroonikas"

Loogika

Loogika valdkonnas tugines Zenoni mõtlemine oma õpetajate, Megara koolkonna esindajate Stilponi ja Diodoros Kronose tööl ning kuigi ta pidas loogikat oluliseks teadmiseks, et eristada õigeid väiteid valedest^[14], siis Cicero heidab oma teoses "Hüvede ja pahede piiridest" Zenonile ette allajäämist selle valdkonna varasematele esindajatele^[15] ning Sextus Empiricus nendib oma teoses "Matemaatikute vastu", et loogika valdkonnas ületasid Zenoni järglased, eriti Chrysippos tema saavutusi.^[16] Cicero kirjeldab oma teoses "Academica" Zenoni kirjeldust teest teadmiseni, mis koosneb tajumisest, nõustumisest, mõistmisest ning lõpuks teadmisest.^[17]

Füüsika

Zenoni väitel on kõige aluseks jumalik substants (vanakreeka οὐσίαν θεοῦ)^[18], mis ühendab kõik oleva osad tervikuks.^[19][20] Cicero teoses "Jumalate loomusest" on kirjeldatud selles õpetuses kirjeldatud jumalat kui loovat tuld, mis läbib kõike olevat ja annab passiivsele mateeriale tema liikumise ja kuju.^[21][22] Zenoni olemisfilosoofias on selgeid sarnasusi Herakleitose mõtlemisega.

Eetika

Zenon kinnitab küünikute kombel ühe, ainsa ja lihtsa hüve olemasolu^[23], mis on ühtlasi elu ainus eesmärk^[24]. Selle saavutamine on võimalik ainult mõistust loomupäraselt kasutades ning kõik kannatused on seotud mõistuse kasutamisega loomuvastasel moel.

Teosed

Zenoni töödes ei ole säilinud enam kui mõned hilisemate autorite tsiteeritud fragmendid. Diogenes Laertios esitab oma teose "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamatus järgneva loendi Zenoni teoste pealkirjadest^[25]:

• Eetikavaldkonna teosed
  • "Riik" (vanakreeka Πολιτεία)
  • "Eetika" (vanakreeka Ἠθικά)
  • "Loomupärasest elust" (vanakreeka Περὶ τοῦ κατὰ φύσιν βίου)
  • "Liikumapanevast jõust ehk inimloomusest" (vanakreeka Περὶ ὁρμῆς ἢ περὶ ἁνθρώπου φύσεως)
  • "Kannatustest" (vanakreeka Περὶ παθῶν)
  • "Kohasest" (vanakreeka Περὶ τοῦ καθήκοντος)
  • "Seadusest" (vanakreeka Περὶ νόμου)
  • "Hellenite haridusest" (vanakreeka Περὶ Ἑλληνικῆς παιδείας)
  • "Armastusekunst" (vanakreeka Ἐρωτικὴ τέχνη)
• Füüsikavaldkonna teosed:
  • "Kõigest" (vanakreeka Περὶ τοῦ ὅλου)
  • "Olemisest" (vanakreeka Περὶ οὐσίας)
  • "Märkidest" (vanakreeka Περὶ σημείων)
  • "Nägemisest" (vanakreeka Περὶ ὄψεως)
• Loogikavaldkonna teosed:
  • "Kõnest" (vanakreeka Περὶ λέξεων)
  • "Lahendused" (vanakreeka Λύσεις)
  • "Ümberlükkamised" (vanakreeka ἔλεγχοι), kaks raamatut
• Teiste valdkondade teosed:
  • "Kunst" (vanakreeka Τέχνη)
  • "Luulekunsti kuuldavõtust" (vanakreeka Περὶ ποιητικῆς ἀκροάσεως)
  • "Homeerilised probleemid" (vanakreeka Προϐλημάτων Ὁμηρικῶν), viis raamatut
  • "Üldised asjad" (vanakreeka Καθολικά)
  • "Kratese mälestused" (vanakreeka Ἀπομνημονεύματα Κράτητος)
  • "Pythagorase õpetus" (vanakreeka Πυθαγορικά)

Viited

1. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 1
2. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõigud 3, 15, 25
3. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 5
4. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõigud 1–160
5. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 2
6. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 16
7. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 25
8. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 3
9. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 6
10. Plutarchos, "Stoikute vastuolulisustest" 4 lõik
11. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 9
12. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 28
13. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõigud 37–38
14. Cicero, Academica, II raamat, 20. peatükk
15. Cicero, "Hüvede ja pahede piiridest" IV raamat, lõik 4
16. Sextus Empiricus, "Matemaatikute vastu", VII raamat, lõik 253
17. Cicero, "Academica", II raamat, 4. peatükk
18. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 148
19. Sextus Empiricus, "Matemaatikute vastu" IX raamat, lõigud 101 ja 104
20. Cicero, "Jumalate loomusest" II raamat, lõik 8
21. Cicero, "Jumalate loomusest" II raamat, lõik 22
22. Cicero, "Jumalate loomusest" II raamat, lõik 9
23. Cicero, "Academica" I raamat, 16. peatükk, lõik 2
24. Cicero, "Hüvede ja pahede piiridest" III raamat
25. Diogenes Laertios, "Väljapaistvate filosoofide eludest, õpetustest ja ütlustest" VII raamat, lõik 4