13. sajandil lagunes Venemaa sisetülide tõttu ja idaslaavi vürstiriigid muutusid mitmeks sajandiks sõltuvaks Kuldhordist. Leedu suurvürstiriigi väed vabastasid Kiievi tatarlastest aastal 1362. Leedulased austasid ruteenlaste (ukrainlaste ja valgevenelaste esivanemate) õigusi ning laenasid palju elemente nende kultuurist, isegi Leedu põhikiri oli kirjutatud vanas ukraina keeles (Praegu on ukraina ja valgevene keele sõnavara 84% sarnane).
kaasaegne rekonstrueerimine
Kuid pärast Lublini uniooni läksid etnilised ukraina maad Poola võimu alla, mis põhjustas poolakate poliitilise ja usulise rõhumise. Just selle Poola võimu ajal, alates 15. sajandist, moodustati maailma esimene kasakate armee talupoegadest, kes keeldusid assimileerumast.
Esimene kinnitatud mainimine Ukraina kasakate kohta pärineb aastast 1492, kui nad ründasid Türgi laeva, et vangid vabastada [1]. Zaporože kasakad moodustasid iseseisva struktuuri Dmõtro Võšnevetski ajal, 16. sajandi keskel, kui ta ehitas Hortõtsja saarele (tänapäevase Zaporižžja linna keskele) esimese Sicši, et kaitsta Ukraina maid pideva eest. tatarlaste ja türklaste rünnakud [2][3].
Ukraina kasakate eksisteerimise ajal oli selle keskusteks erinevatel aegadel 8 kindlust (sitčs): 1. Hortytska (1556-1557), 2. Tomakivska (16. sajandi 70-80. aastad), 3. Bazavlutska (1593-1593 , 1638) 4. Mykytynska (1639-1652), 5. Tšortomlytska (1652-1709), 6. Kamianska (1709-1711 ja 1730-1734), 7. Oleškivska (1711-1728), 8. Nova (1735-1775) [4].
Ukraina oli osa Poola-Leedu Rahvaste Ühendusest. Pärast seda, kui Poola aadlik Danylo Chaplinsky ründas 1647. aastal Subotovis Bohdan Hmelnõtskõi talu ning piinas Bohdani väikest poega ja vangistas tema naise, läks Hmelnõtski Sitč (see oli juba neljas kasakate kindlus tänapäeva territooriumil Nikopoli linn) valisid Ukraina kasakad ta hetmaniks.
koht, kus Hmelnõtskõi valiti hetmaniks
1648. aasta veebruari alguses murdsid nad Sitšya lähedal läbi Poola armee piiramise ja juhtisid ajaloo suurimat kasakate ülestõusu. Pärast antifeodaalset revolutsiooni (1648–1654) vabanes Ukraina kesk- ja põhjaosa Poola võimu alt ning loodi autonoomne kasakate riik. Sel ajal tekkis omaette ukraina rahvus [5].
Ajavahemikku pärast Bohdan Hmelnõtski surma, mis kestis 1657–1687 ja mida mäletati kodusõjast, Poola ja moskvalaste vahel sõlmitud Andrusivi lepingu alusel Ukraina jagamisest Dnepri ääres, hakati nimetama "Varemeteks" [6][7].
üks unikaalseid graniidist sammasid, millega kasakad oma territooriumi tähistasid
1700. aastal likvideeriti poolakate võimu all olnud Ukraina kasakate armee Dnepri paremal kaldal, mille tulemusena jätkasid kasakad eksisteerimist ainult Dnepri vasakul kaldal Venemaa protektoraadi all [8].
Vene võimud saatsid ukrainlasi (nii kasakasid kui talupoegi) regulaarselt impeeriumi sügavustesse sunnitööle ja püüdsid kasakasid hävitada, mis tekitas ukrainlaste nördimust. 1708. aastal, Põhjasõja ajal, kulges rootslaste tee läbi Ukraina, mille tulemusena otsustas hetman Ivan Mazepa sõlmida uue liidu, juba Rootsiga [9].
Hetmani toetasid kasakad. Seetõttu andis Vene keiser Peeter I korralduse hävitada Ukraina tollane pealinn - Baturyn ja Sitš. Otsustavas lahingus Poltava lähedal 1709. aastal sai Rootsi-Ukraina armee jõudude ebavõrdsuse tõttu lüüa. Ivan Mazepa ja Karl XII taganesid mööda Dnestrit Ottomani impeeriumi maadele Bendery linna ja surid välismaal [10].
Pärast Mazepa surma 1711. aastal valisid Kost Hordienko juhitud Ukraina kasakad uueks hetmaniks Pylyp Orlyki, kes kehtestas Ukraina esimese põhiseaduse, mida mõned ajaloolased peavad esimeseks põhiseaduseks Euroopas, mille järgi võim Ukrainas jagunes. kolm haru: täitevvõim (peanõukogu juhib hetman), seadusandlik (peanõukogu) ja kohtuvõim [11].
18. sajandil Ukraina kasakate kontrolli all olevad territooriumid (Zaporizhzhya Sitši valdused on märgitud oranžiga, sinine - Hetmanaa, roheline - Slobožani rügemendid)
Pärast hetman Skoropadskyi surma 1722. aastal valiti Venemaa käsul hetmaniks Pavlo Polubotko, kes saadeti peagi Peterburi ja tema asemele loodi Väikevene Kolleegium - 6 venelasest koosnev täitevorgan. Kuid niipea, kui 1727. aastal tekkis Ottomani impeeriumi poolt uus oht, kolledž likvideeriti ja ukrainlaste poolehoiu võitmiseks valiti Danylo Apostol hetmaniks [12][13].
Polubotko leppis Venemaa võimudega kokku otsustavates punktides, mille kohaselt taastati suhteline autonoomia Ukraina kirdeosas. Kyrylo Razumovskist sai Ukraina viimane hetman [14][15].
ukrainlaste elukoha territoorium
Katariina II hävitas Sitš 1775. aastal, muutes Ukraina elanikkonna pärisorjadeks [16]. Samuti viidi ellu agressiivne venestamispoliitika: ametlikult keelati ukraina keele kasutamine ja selle õpetamine [17].
↑В. М. Горобець Русь «після Русі». Між короною і булавою. Українські землі від королівства Русі до Війська Запорозького // Воєнно-політичні місії Остафія Дашковича «КСД», Серія «Історія без цензури» Х; 2016 (298 с.)
