Yri Naelapea (kuni 1938. aastani Georg; 22. mai 1896 Pülme talu, Arula vald – 5. mai 1969 Los Angeles, USA) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja.
Elulugu
Yri Naelapea sündis 22. mail 1896 Arula vallas Pülme talus (Otepää kihelkonnas). Hiljem pidasid tema vanemad Kaarel ja Leena Naelapea talu Vidrike lähistel Truutal, kus olid punase tõukarja aretajad. Kaarel Naelapea oli avaliku elu tegelane. Naelapeade esivanemad olid pärit Viljandimaalt.
Georg õppis Rebaste vallakoolis, Otepää kihelkonnakoolis, Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Aleksandri klassikalises gümnaasiumis.
Georg Naelapea teenis vabatahtlikult Vabadussõjas sanitarina 7. jalaväepolgu 3. roodu koosseisus. Abiellus 1921 romaani keelte filoloogi Alice Ojansoniga, nad said kolm last. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist aastal 1924 töötas Georg Naelapea Postimehe toimetuses. Oli Eesti Kirjanike Liidu liige alates aastast 1929. Samal aastal asutas ta Tartus kirjastuse ja hakkas välja andma rikkalikult illustreeritud kultuuriajakirja Olion. Eesti Rahvuskirjanike Ühing (ka Eesti Rahvuskirjanike Liit) oli kirjandusorganisatsioon, mille 1933. aastal asutasid kolmteist Eesti kultuuritegelast Georg Naelapea eestvõttel. Naelapea oli ka Eesti PEN-klubi liige. Georg Naelapea oli Vaba Sõna toimetuse liige aastal 1935, Kauni Kodu toimetaja 1937, ning Väljavaate peatoimetaja 1939–1940.
Naelapea eestistas eesnime Georg Yri'ks aastal 1938, pidades Johannes Aaviku vaimus soome-ugri üpsiloni eesti kultuurile loomupärasemaks kui saksa täpikestega ü-d. Tegelikult oli ta seda nimekuju kasutanud juba aastast 1920. Riigi Teatajas 7.03.1938 on eestistatud nimeks küll Üri.
Naelapea oli Lõuna-Eesti patrioot ja kodukandi, seega Otepää ümbruse uurija ja autoriteet. Lõuna-Tartu murdes on ta kirjutanud luuletusi ja teisi tekste. Lõuna-Eesti ainelised on ka osa ta näidendeist ja Olaf Roodi nime all kirjutatud raamat "Kaarnasaare robinsonid".
NKVD oli vahistanud Alice Naelapea venna Eesti karjääridiplomaadi Woldemar Ojansooni (eestistatud Ojansonist) aastal 1940. Ojansoon suri vangistuses Venemaal, koht ja aeg teadmata. Nõukogude okupatsioonivägede Eestisse tagasi tungides läks Yri Naelapea 1944. aastal maapakku Saksamaale. Eestisse jäi maha oluline arhiiv koos paljude projektide materjaliga. Aastal 1949 siirdus ta edasi Austraaliasse, kus jätkus Olioni ilmumine 1956–1960. Naelapeade pere asus edasi Kanadasse 1958 ning USA-sse 1963. Ka paguluses oli Yri Naelapea tegev nii ajakirjanduslikus kui eestlaste organisatsioonilises elus. Kuulus korporatsiooni Ugala ridadesse, panustas sellesse palju energiat.
Daniel Palgi on Naelapead iseloomustanud kui "elavat, seltsivat ja rahvamehelikku inimest, kuid ühtlasi ka esteeti ja omapäratsejat".[1]
Looming
Indrek Mustimets kirjutab oma 1994. aasta Tartu Ülikooli diplomitöös "Georg Naelapea (1896–1969)": "Teemad, millest Naelapea kirjutas, olid enamalt jaolt kultuuriloolise sisuga". Mustimets mainib ka koduloolisi artikleid ning värvikaid reisikirju, konstateerides sellele lisaks: "Eesti ja eestlased on sajandeid püsinud tugevate ja visade kännujuurikatena, kes ei põle tules ega upu vees. Just sellist sädet leiame igas Georg Naelapea luuletuses, jutustuses, romaanis, näidendis ja loomulikult publitsistikas".
Aastal 1989 viidi nõukogudeaegses suurkirjastuses Eesti Raamat läbi ümberstruktureerimine. Direktor Vello Lindsalu pidas Küllo Arjakase andmeil vajalikuks võtta kasutusele varem eksisteerinud ning Eesti Raamatuga seost mitte omava eestiaegse kirjastuse Olion nimi. Tagajärjeks on, et paljud inimesed on teadlikud küll praeguse kirjastuse Olion olemasolust, aga Yri Naelapea kunagine saavutus – erasektori kultuuriajakirja loomine, mis ilmus ajavahemikus 1929–1960 (küll ebakorrapäraselt), jääb endise Eesti Raamatu kirjastuse poolt varjatuna aina rohkem tagaplaanile.
Indrek Mustimets kirjutab, et Yri Naelapea suurimaks saavutuseks tulebki pidada ajakirja Olion asutamist ja selle väljaandmist ning toimetamist. ""Olion" oli kahtlemata üheks kvaliteetseimaks ajakirjaks toonases Eesti Vabariigis, millele ei olnud ei sisult ega vormilt kerge vastast leida."
Pseudonüümid
Georg Naelapea on avaldanud jutustusi ja romaane Olaf Roodi ning ajaloolisi uurimusi Kaljo Randa nime all. Romaani „Metsade laps“ (ilmus 1924 aastal, Põhjanael), kirjutas ta koos teise autoriga, kasutas seal Alfred Georg Saroughe varjunume[2].
Teosed
- Krimmi ja Kaukasuse päikesemail, Tartu 1923: Sõnavara
- Metsade Laps. Tallinn, 1924: Põhjanael
- Vene revolutsiooni kalender. Tartu 1925: Odamees
- Uulu. Tartu. 1926: Sõnavara
- Bertil Holmqvist. Tartu, 1926: "Postimehe" kirjastus
- Eestimaa õiguse ajalugu. Tartu, 1926
- Kaarli ja tundmatu. Tartu, 1927: Sõnavara
- Vahased vabarnad. Tartu, 1928: Postimehe kirjastus
- Raeweski Rein. Tartu, 1930: Oskar Luik'i kirjastus
- Kaarnasaare robinsonid – jutustis noorsoole. Tartu,1930: Oskar Luik'i kirjastus
- Küla-mehi. Tartu, 1932: "Olion"
- Lumised luuad. Tartu, 1932
- Põnevusnovelle. Tallinn, 1936: "Olion" kirjastus
- Kuldnööp. Tallinn, 1937: Uus Eesti
- Lihtne loomake. Tallinn, 1937: Autoriõiguste ühingu kirjastus
Luulekogud
- Luuletusi (ilmunud postuumselt). Los Angeles, 1986: perekonnaliikmed avaldasid selle ise kirjastades
Viited
- ↑ Daniel Palgi, Murduvas maailmas (mälestusi). Tartu: Perioodika, 1994.
- ↑ "On see uudiseks, et..." Esmaspäev: piltidega nädalleht. 23. aprill 1934. Nr 17, lk 2. Vaadatud 10.05.2019.
Kirjandus
- Georg Naelapea – ajakirjanik ja aja kirjanik / Indrek Mustimets; Peatükke Eesti ajakirjanduse ajaloost 1900–1940. 2000, lk. 193–206
- 22. mail 1896. a. sündis Tartumaal Arula vallas kirjanik ja kultuuriloolane Yri (a-ni 1938 Georg) Naelapea. Suri 5. mail 1969. a. Kultuurileht (1996) 24. mai, lk. 19.
- Sada aastat tagasi sündis Yri Naelapea : [22. mai 1896 – 5. mai 1969] Postimees (1996) 22. mai, lk. 22
- Ühele kodumaast ilma jäänud mehele mõeldes : [100 aastat Yri Naelapea sünnist] / Jüri Estam; Kultuurileht (1996) 7. juuni, lk 18.
Välislingid
