Andrei Petrovitš Rjabuškin. 1895. Vladimir Krasno(e) Solnõško koos abikaasa Apraksija Korolevitšnaga.
Vladimir Krasno(e) Solnõško (ru: Влади́мир Кра́сно(е) Со́лнышко), samuti Vladimir Punapäikseke, Vladimir Vseslavjevitš ja lugulaulude Volodimir Seslavitš on vene rahva vanade kangelaslugude ehk bõliinade mütoloogiline tegelane, teatud eepiliste loodusnähtuste, päikesesära ning ise slaavi päikese ja viljakuse jumala, Daždboghi kehastumisega Kiievi suurvürst, kelle trooni kirjeldus vastab sageli ajaloos tuntud Vana-Vene valitseja ja iidoli Vladimir Svjatoslavitši ning hilisema Vladimir Monomahhi omaga ning kes nende kahe valitseja arhailisi omadusi kandes on kui nende üldrahvuslik peegeldus.
Selle idaslaavi laulueepika isikutest ülima isiku perekonda kuuluvad abikaasa Apraksia Korolevitšna (sageli Apraksija, Evpraksija või Opraksu) ja armastatud vennatütar (mõnikord koguni ta oma tütar) Zabava Putjatitšna.
Bõliinade Vladimir
Suurvürst Vladimir on Kiievi-Vene aegadest jutustavate bõliinade võtmepositsioonis tegelane, kes on enda ümber ühendanud kõik vene iidsed ja müütilised vägimehed ehk bogatõrid, olles nende eestvedajaks, ning kelle valitsusperioodil kolm kuulsamat muinasvägilast, Ilja Muromets, Aljoša Popovitš ja Dobrõnja Nikititš saatsid korda oma suurimad kangelasteod. Vladimiri sageda mainimise järgi on bõliinade tekkimiskohaks peetud Lõuna-Venemaad. Kirjanik ja publitsist L.R. Prozorov (pseudonüümi all Ozar Voron) avaldatud artiklis "Kuidas Vladimir Krasnoe Solnõškost tuli Svjatoslavitš ning Iljast – Muromets" paralleelselt eelfeodalistlike, -kristlike ja -riiklike arusaamade ja vaadete ajaloolis-filoloogiliseks teadusharuks arengu käsitlemisega toob ära suurvürsti nime muutumisprotsessi, mis tema meelest käivitus XVI sajandil. Selles kirjelduses Moskva ja kogu Venemaa patriarhiNikoni järgi nimetatud kroonika kirjutaja ja autor, minnes omakorda lahendama küsimusi eeposlike seikade ja ajoloo vahelisest mõjust, uuris Aleksander (Aljoša) Popovitšist ja Vasili Buslajevist jutustavate bõliinade tekste ning muutis nende Vladimir Krasnoe Solnõško Vana-Vene pühaks ristijaks Vladimir I Svjatoslavitšiks. Uued sugupõlved järgnesid mööda tema jälgi ja bõliinades muinaskangelane Ilja Muromets nimetab Vladimirit Svjatoslavitšiks. Prozorov kirjeldab, kuidas venelasest sulemees ja tõlkija V.A. Levšin oma kuulsa kogumiku "Vene muinasjutud" (ru: "Русские сказки") proloogis, innustatuna vanemast vene rahvaloomingust, samastab "Kiievi ja kogu Venemaa Vladimir Svjatoslavitši" bõliinade suurvürstiga, aga ise muinasjuttudes ta püsib nimetuses "hiilgav Kiievi vürst Vladimir solnõško Vseslavitš". Seejärel vana-vene kirjandusliku mälestusmärgina tuntud anonüümse eepilise poeemi "Lugu Igori sõjaretkest" esimene väljaandja XX sajandi algepohhilt, avaldades eepilise tsitaadi Kirša Danilovi poolt kogutud ajalooliste, lüüriliste, hingeliste laulude ja bõliinade kogumikust "Muistsed vene luuletused" (ru: "Древние русские стихотворения"), vahetab "Vseslavitši" välja selle õigega, "Svjatoslavitšiga". Lõpuks selle samastamise seadustab oma kandva autoritaarsusega kirjanik, keelemees ja ajaloolane Nikolai Karamzin, "pärast keda see on püsinud ligi aksioomina." [1]
Kuigi vürst Vladimir on kui mütoloogiliste elementide ja päikesejumala isikustamise sulam, keda "Loos Igori sõjaretkest" peetakse üheks Daždboghi lapselapseks[2], müütilis-eepiliste süžeede vürstil on mitmeid ajaloolistele prototüüpidele, Vana-Vene valitsejatele, omaseid iseloomujooni. Kuna Nestori kroonika järgi suurvürst Vladimiril oli 5 seaduslikku naist, kellest nimeliselt tuntakse vaid Rognedat, ning haareminaiste arv on Võšgorodis 300, Belgorodis 300 ja Berestovis, külas, mida tänapäeval nimetatakse Berestovoeksi, 200[3], on muitsete lugude Vladimirigi üheks puuduseks see, et ta on naiste- ja üleüldse naistele kuuluv mees.[4] Eepilise Vladimiri "mõrsjate" hulgal ei ole mingeid piire ja hankides endale naisi, ta oli tihtipeale kui mingi vahekäsi, sest üldiselt pärast õnnestunut mõrsjakaupa ta kingib või laenab pruute oma bogatõridele.[5] Vladimir jääb väljapoole vägiluules kehtivat sotsiaalset reeglit, et "elavalt mehelt naist ei tohi viia", sest monarhi esindusfunktsioone täites ta võib võtta naise kellelt tahes ja mehest lahti saada, nagu loos Danila Lovtšaninist[6][7] Laulueepika inimkäitumine algab siiski Vladimiri aegadest alates muutuma ja kiriku siunamisega abieluluba teeb suhtest palju monogaamsema.
Üldistele iseloomujoontele lisaks eepilisel Vladimiril on selliseidki omadusi, mis ei harmoniseeru ajalooliste valitsejate olemusega või jätavad sellest riigujuhist üsna vastumeelse mulje. Vladimir hoidub kõrvale retkedel osalemisest ja veedab suurema osa ajast Kiievis. L. Prozorov oma artiklis paganlike russide pühadest valitsejatest rahvuslikus folklooris[8] väidab, et eriti palju ühist leidub Vladimiri ja Araabia rännumehe Aḩmad ibn Faḑlāni kirjeldatud "russide kuninga" vahel. Oma memuaarses kirjutises Issanda aastatel 921–922 sooritatud reisist russide maale ja läbitud teekonnast Itil jõele (keskaegsele Volgale), Ibn Fadlan jutustab järgmist:[9][10]
"… ta ei lahku oma troonilt … vaid istub suurel kalliskividega ehitud aujärjel. Siin istuvad temaga koos ta nelikümmend orjatari. Kuningas kergendab oma hädad potti. Juhul kui ta tahab ratsutada, hobune tuuakse otse trooni kõrvale. Russide tsaaril ei ole muud tegemist, kui oma naiste kokkuarvestamine, pummeldamine ja aja kulutamine meelelahutustele. Tal on asetäitja, kes kamandab sõjaväge vaenlase kallale ja esindab kuningast rahva ees. Ise püha valitseja on liikumatu, ta ei lahku oma troonilt ega võta osa sõjalistest lahingutest ning tema peamine amet on neidusid kokku arvestada ja purjutada.
Valitseja on bõliinade trooni- ja õukonnakeskse sakraalse idee epitoom ning seepärast ta püsib seal liikumatuna. Siin võib ära tuua L. Prozorovi artiklis kasutatud tsitaadi V. V. Tšerdõntsevi 1960. aastatel kirjutatud teosest "Kus, millal ja kuidas sündis bõliina" (ru: "Где, кода и как родилась былина"): "Vladimir "eales … ei võta osa lahingutest, istub põhiliselt Kiievis ja on meie rahvusliku poeesia üks peamine "istuja". Bõliinade Vladimir on pidude tähtsaim osavõtja, juht ja hing. Prassingute organiseerimine kujuneb eepiliseks kulminatsiooniks ja vürsti eluümbruskonnaks, väljaspool seda tal õieti ei ole ühiskondlikku tähendust. Üksnes korra võib Vladimirit kohata jahti pidamas.[11] Liikumatus võib tuleneda ka sellest, et Vladimir on erakordselt arg, mida võib märgata igas kokkupõrkes vaenlasega. Kuuldes Kalin-tsaari sõjaväe saabumisest Kiievi alla, "mööda Vladimiri põski veerevad kuumad pisarad", mida ta "siidist taskurätikuga kuivatab", kurtes ja kaeveldes, et "keegi ei astu usu, Jumalakiriku, Kiiev-gradi, vürst Vladimiri ja tema abikaasa Opraksi Korolevitšna kaitseks välja".[12] Vladimir ehmatab ära paganliku Idolištše Poganoe saabumisest ja meretaguse vägimehe Solovnikovi ilmumine paneb ta hirmust karjatama. Ta on valmis põgenema Kiievist suure vaenlase eest, aga tema abikaasa saab ta plaanist loobuma näidates, et nainegi on julgem kui valitseja ise. Igas hädaohus olles Vladimir saadab bogatõrid ennast ja Venemaad kaitsma, talle andamit koguma ja tema poolest kosjas käima ning kunagi ta ei asu kaitseväge juhtima ega võta mingeid suuri või julgeid riske. Kuigi ta on iseenda ja Kiievi poolele saanud ning kaitseks välisvaenlaste eest kokkukogunud kõikvõimalikud üleloomulikud jõud: mitmepealise tuldsülgava lohe Gorõnõtši, õela lohe Tugarini ja vaenuliku Idolištše Poganoe, tal endal puuduvad sõjalise tähtsusega ülesanded ja tegevus. L. Prozorovi meelest Vladimirist kui sõjaväelise "kaitse organiseerijast" kirjutades peaks kõikide bõliinade ees silmad kinni pigistama, ning õieti seepärast sõjalisi kaitseoperatsioone juhib just see Ibn Fadlani mainitud asetäitja – Ilja Muromets.[8]
Kõikides ohtlikes olukordades Vladimir kasutab muinasvägilaste jõudu ja vaprust, riskeerimata oma elu ja hingega. Sellest hoolimata ta tihtipeale näitab üles kiitmatust ja pahatahtlikkust nende kangelaste vastu. Ilja Muromets kurdab, et veel 30-aastase teenistuse järel "ta ei ole ärateeninud lahket ja sõbralikku sõna" ja et vürst suhtub temasse halvustavalt: autasuks suurte kangelastegude eest ta sai nugisenahkse kasuka samas, kui muud saavad kingituseks eeslinnu.[13] Käskides Dobrõnja Nikititši oma vennatütart Zabavat "mao koopakesest" vabastama, Vladimir saateks ähvardab, et kangelase ebaõnnestumise korral raiutakse tal pea otsast.[14] Kui võimekas diplomaat ja vapper võitleja Dobrõnja õnnest oma noore naisega kelgib, Vladimir heidab ta vanglasse ja hiljem, tema hukutamiseks saadab 12 aastaks andamit koguma. Dobrõnja äraoleku ajal Vladimir üritab ta naise, Nastasja Mikulišna paari panna Aljoša Popovitšiga ja kui naine julgekski keelduda, ähvardab ta linnast välja saata. Tihtipeale Vladimir annab vanglasse heita, kui keegi on öelnud julgema sõna, ja tema kohus on ebaõiglane. Suurvürst oma despotismi ja väiklusega ei üksnes aja bogatõre äkilisse stressi ja pingesse murega, milline staatusejärgne koht pidustuses kätte näidatakse, vaid ta põhjustab kangelase surma nagu käib Suhman Odihmantjevitšist jutustavas bõliinas. Vladimir küsib kurvavõitu kangelaselt põhjust mureks, miks ta ei söö ega joo ega kelgi millegagi, ning lõpuks kangelase piisavalt seisusekohasest kohast peolauas, kasutades häbistavat ja ebasõbralikku keelt. Igati oma ja esivanemate au kaitstes Suhman on valmis hukkuma ja kangelase verevalamisest sünnib Suhman jõgi.[13][15] Vladimir raevustub ja tapab õukonna suurima naisteküti, oma kuldkiharate ja hea välimusega tuntud Tšurilo Plenkovitši, leides ta abielunaise voodist. Veel üheks puuduseks võib nimetada suurvürsti rahaahnuse, mille tõttu ta oleks tahtnud endale võtta kogu Röövel Ööbiku varanduse, mida aga Ilja Muromets ei anna teha, sest ei raatsinud röövli lapsi ilma jätta.
Võimalik, et rahvasuus bõliinade Vladimir loodi nimelt selleks ebameeldivaks varjaagiks, kellel esikohal on omad privileegid ning isiklikud huvid ja kasud. Teatud allikate kohaselt Eestis, Haapsalu linnas sündinud tuntud vene kirjanduse professor Orest Miller on tõdenud, et bõliinade Vladimiri head ja halvad iseloomujooned on ilmselt välja kujunenud mitmesuguste mõjutuste all. Muuhulgas Vladimiri omadustele võis avaldada mõju antiikne despotism ajalooliselt patriarhaalselt epohhilt või mitmetes satiirilistes folkloorsetes väljaannetes esinduva mängleva tsaar Gorohi tegelaskuju või teda voolisid bütsantslikud seisukohad ääretust kõrgeimast võimust või kasvõi mälestused Ivan Groznõist.[16]
Teisalt mitmete hinnangute järgi Vladimir on ideaalne valitseja, kes Kiievi ja kogu Rusi kaitseks võõrvallutajate eest korraldab kokku kõige võimsamad üleloomulikud jõud. Kõrvuti maosarnaste ja allmaailma maagiliste olenditega Vladimiri nimes esinev kinnisepiteet päikselikkusest ei ole üksnes umbkaudne väljend, vaid päikesesära, -valgust ja -soojust käsitleva teema rakendamist.[17] Kiievil, selle suurvürstil ja tema õukonnal on bõliinades teeneka ja päikesepaistelise keskme koht kõrgete väravate ja laudadega, mille täielike vastandeina on eluohtlik, riskantne ja hirmutunnet täis "lage põld" ehk lai stepp, sünged metsad, kõrged mäetipud ja alistamatud jõekärestikud. Kiievisse rändavad bogatõrid kogu maa eri nurkadest: Ilja Muromist, Dobrõnja Rjazanist ja Aljoša Rostovist. Oma teekonnal pealinna teevad nad kangelastegusid peamiselt ohtude kõrvaldamiseks[18], mille eest vürst Vladimir neid premeerib. Mõnikord Vladimir on preemiaid jagades hajameelne või tähelepanematu, solvates sõnadega või kellegi seisundile sobimatud või mittevastavaid kinke andes. Äge vaidlus sünnib tal Ilja Murometsaga, aga üldiselt konfliktide lahendused leitakse ja kokkulepped sõlmitakse üsna kiiresti. Vladimiri tähtsaim ülesanne valitsejana on olla abielus Apraksijaga, kellele mitmed bõliinad on andnud kergemeelse iseloomu.[8] Suurvürst Vladimiri aegsete vene bõliinade sotsiaalsed tavad hakkasid muutuma ja Kiievi-Vene elanike sõjakus tegi järsu languse.[5]
Vladimiri pidude semantika
N.N. Karazin Pidu suurvürst Vladimiri õukonnas
Bõliinad on andnud Vladimirile iseloomukohaseid hellitusnimesid "krasnoe, solnõško (päikesesära)" ja "helge vürst", sest ta on kõikide vastu sõbralik, tähelepanelik ja külalislahke. Bõliinavariandid Vladimiri tsüklist ja Kiievi ajastust sisaldavad suurejoonelist eepilist tseremonialismi. Kiiev ja ennekõike Vladimiri õukond on altvedamatu varju- ja pelgupaik, kus ühtepuhku käib rõõmus pidu ja prassing auavalduste, söömingute ja joomingutega, kus kelgitakse, kus koos nauditakse hõrke sööke ja muusikat, võetakse ühiselt vastu vürsti kingitustele lisaks samuti tähtsaid otsuseid riidude, igasuguste konfliktide ja solvangute lahendamiseks. Siin suurvürst esineb hoolitseva ja kaitsva peremehena ning bogatõridele kingituste ja ülesannete jagajana. Suurvürsti peod võivad olla peategelasest vägilase lahkumisele eelnevaks pikemaks sissejuhatavaks episoodiks, sest peo ajal vürst annab kohustuseks täita mingi ülesanne. Vahel vägilane satub ülesandetäitjaks oma hooplemise tõttu. Uurija S. V. Kozlovskij oma teadusartiklite kogumikus tutvustab lähemalt IX–XIII sajandi vana vene aegse kelkimise sotsiaalset praktikat ja käitumist[19], kus uhkustamist peetakse igaühe ühiskondliku staatuse muutmise, parandamise ja kindlustamise ning eelkõige võimu ümber igavesti käiva võitluse vahendiks. Riigieelse ajastu luulest võrsunud bõliinades pidu esindab bogatõride ehk sõjavägilaste sotsiaalse staatuse ilmselt juba kristluse-eelset legimiteerimisviisi, mil muudatus saavutatakse rituaalide, nagu näiteks vaenlase veristamise ja sellega uhkustamise kaudu. See ongi tähtsaim põhjus, miks "poisipõlves" bogatõrid taotlevad kohta Vladimiri sõjaväes. Peol kelkimine on täiesti hädavajalik eepilise sündmustiku põhisisu, kus suurvürst veendub kangelase annetes ja suutlikkuses, ilma mida ei või autasustamist või vene bõliinasid ja nende pidutsemisstseene ette kujutada. Hooplemine on pidulike tseremooniate seaduseks ja loob perspektiive. See on vürsti kaaskonna kui müütilise ühiskonna sisese hierarhilise edenemise ja autoriteedi saavutamise eeldus, mis tähendas võimalikku tõusu "noorema venna" positsioonist "vanemaks vennaks" ehk edasiminekut karjääriredelil. Bogatõrid on pidevalt jõu ja osavuse, keha ja vaimu kestvusele rajatud proovilepanemises ning vürsti kontrolli all. Oma koha kaaskonnas võis samuti saada kellegi laimamisega, nagu näiteks lohemadude hävitaja Aljoša Popovitš sai koha Idolištšelt pärast seda, kui oli seda "paganlikku tatarit" vürsti jaoks piisavalt kõlbmatuks väitnud. Bõliinades uhkeldamine väljaspool pidu on kuritegu.[5]
S. V. Kozlovskij oma kogumikus on samuti kirjeldanud, mismoodi täpsemalt kelkimine Vladimiri õukonnas aset leiab. Ennast ülistada võivad loomulikult need, kellel on mõnevõrra ühiskondlikku positsiooni, igajuhul kõik külalised ja Vladimir ise. See ei ole mõeldud kodututele orbudele. Nende ülesandeks on sirge seljaga istuda ning koos kandletaolise keelpilli mängijate, gusljaaride ja madalamatest rahvakihtidest pärit rändlaulikute ja komejantide, skomorohhidega üksnes pealt vaadata. Algatuse teeb suurvürst Vladimir, kes käib ringi ja küsib, millega keegi tahaks kiidelda, ning vastuse peab andma otsekohe, muidu algab sotsiaalne allakäik. Eepiliste põhimõtete kohaselt uhkeldada võib kas mõistlikult, arukalt, rumalalt või isegi täiesti arutult:[13]
" Peol kõik hooplevad: Rumal uhkustab oma noore naisega. Meeletu kelgib kullakirstuga. Aga tark ülistab oma vana ema. Tugev hoopleb oma jõuga. "
" Все на пиру порасхвастались: Глупый хвастает молодой женой. Безумный хвастает золотой казной. А умный хвастает старой матерью. Сильный хвастает своей силою. "
Sellele lisaks tark ülistab truud hobust, sest hobune on 95% juhtudel hea, või oma isa ja ema, arutu hoopleb oma õega, bogatõrid – väega, rüütlid – pikkade teekondadega, polenitsad – julgusega, meremehed – laevareisidega, suurvürst Vladimir Krasnoe Solnõško Kiieviga ning kaupmehed metsnugiste- ja mustade sooblinahkadega. Hiilatakse sellega, kui hõlpsasti tugevast ja vägivaldsest vastasest saadi jagu. Uhkustada võib ja kõlbab töösaavutuste ja õnnestumistega ühiskondlikus elus, mis paneb higi nõrisema. Seepärast ülistamise põhjuseks ei sobi oma naine, õde või lapsed, kuna need võib saada ilma suuremate pingutusteta või higist tööd. Kui värske abielumees Dobrõnja ei suuda vastu pidada ja tihkab oma õnnega kelkida, õukonna muud bojaarid ja muinasvägilased ei suuda talle andeks anda ning Vladimir saadab ta 12 aastaks komandeeringusse. Uhkustamises on soovitav siiski piirduda oma võimete ja isiksuseomadustega. Kui kaupmees hakkakski ühtäkki kelkima oma julgusega, pandaks ta proovile ja kui ta seda ei pääse läbi, võib ta jääda ilma oma peast. Lõppkokkuvõttes hakkab bõliina süžee ja tegevuskäik arenema peamiselt selles suunas, kuhu hooplemine.[5]
Pärand kinoekraanil
Mängufilmid
Ilja Muromets (ru: Илья Муромец), 1956, end. Nõukogude Liit, režissöör Aleksandr Ptuško, Vladimiri osas Andrei Abrikosov.
Ruslan ja Ljudmila (ru: Руслан и Людмила), 1972, end. Nõukogude Liit, režissöör Aleksandr Ptuško, Vladimiri osas Andrei Abrikosov.
Multifilmid
Vasilisa Mikulišna (ru: Василиса Микулишна), 1975, end. Nõukogude Liit; režissöör Roman Davõdov, Vladimirit dubleerib Vladimir Basov.
Aljoša Popovitš ja Lohe Tugarin (ru: Алеша Попович и Тугарин Змей), 2004, Vene Föderatsioon; režissöör Konstantin Bonzit, Vladimirit dubleerib Sergei Makovetski.
Vürst Vladimir (ru: Князь Владимир), 2006, Vene Föderatsioon; režissöör Juri Kulakov, Vladimirit dubleerib Sergei Bezrukov.
Dobrynja Nikititš ja Lohe Gorõnõtš (ru: Добрыня Никитич и Змей Горыныч), 2006, Vene Föderatsioon; režissöör Ilja Maksimov, Vladimirit dubleerib Sergei Makovetski.
Ilja Muromets ja Röövel Ööbik (ru: Илья Муромец и Соловей Разбойник), 2007, Vene Föderatsioon; režissöör Vladimir Toroptšin, Vladimirit dubleerib Sergei Makovetski.
Kolm vägilast ja Šamahani keisrinna (ru: Три богатыря и Шамаханская царица) 2010, Vene Föderatsioon; režissöör Sergei Glezin, Vladimirit dubleerib Sergei Makovetski.
Kolm vägilast kaugetel kallastel (ru: Три богатыря на дальних берегах) (v. 2012; Vene Föderatsioon); režissöör Konstantin Feoktistov, Vladimirit dubleerib Sergei Makovetski.
Tri bogatyrya: Khod konem (ru: Три богатыря. Ход конём) 2015, Vene Föderatsioon); režissöör Konstantin Feoktistov.
