Violeta Chamorro

Violeta Chamorro (1993)

Violeta Barrios Torres de Chamorro (sündinud 18. oktoobril 1929 Rivases) on Nicaragua endine kirjastaja ja poliitik, Nicaragua valitseva hunta liige aastail 1979–1980 ning riigi president 1990–1997.[1]

Ta sai tuntuks Nicaragua revolutsiooni viimase osa ehk contra'te sõja lõpetamisega ja riigile rahu toomisega. Ta on Nicaragua esimene ja siiani ainus naispresident.

Violeta Chamorro kasvas üles Lõuna-Nicaragua maaomanike peres. Osa oma haridusest omandas ta USA-s. Pärast kodumaale naasmist ta abiellus ja kasvatas üles oma pere. Tema abikaasa Pedro Joaquín Chamorro Cardenal töötas perekonnale kuuluvas ajalehes La Prensa ajakirjanikuna, mille omanikuks Pedro hiljem ka sai. Pedro Chamorro oli tuntud oma valitsusvastase hoiaku poolest, seetõttu arreteeriti teda tihti ja saadeti korduvalt maapakku, talle järgnenud Violeta Chamorro kulutas seega kümmekond aastat oma elust välismaal või vanglaid külastades. 1978. aastal Pedro Chamorro mõrvati ja Violeta Chamorro võttis ajalehe üle.[2] Pedro Chamorro tapmine käivitas Nicaragua revolutsiooni ja lese poolt temast loodud kuvand oli opositsioonijõududele oluliseks sümboliks. Viimaks saavutasid sandinistid Anastasio Somoza Debayle vägede üle võidu ja algul toetas Violeta Chamorro neid täielikult. Ta nõustus osalema ajutises valitsuses Rahvusliku Ülesehitamise Huntas (Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional, JGRN), ent kui hunta hakkas radikaliseeruma ja sõlmis koostöölepingu Nõukogude Liiduga, astus Violeta Chamorro tagasi ja jätkas oma tegevust ajalehes.

Violeta Chamorro juhtimisel jätkas La Prensa valitsuse kritiseerimist, jäädes sellele poliitikale ustavaks vaatamata korduvatele ja valitsuse katsetele ajaleht sulgeda. Kui Daniel Ortega kuulutas 1990. aastal välja vabad valimised, siis valiti Chamorro opositsioonijõude esindava Rahvusliku Opositsiooniliidu (Unión Nacional Opositora, UNO) kandidaadiks. Selles neljateistkümne partei koosluses olid esindatud nii konservatiivid, liberaalid kui ka kommunistid. Seetõttu oli parteil ideoloogiliste erimeelsuste tõttu keeruline valimistel välja tulla ühtsete loosungitega, ainsaks erandiks oli vaid lubadus sõda lõpetada. Kuigi küsitlused näitasid, et valimised võidab valitsev president Ortega, võitis Chamorro 25. veebruaril 1990 toimunud valimised ja temast sai esimene valitud naisriigipea Ameerikas.[3]

Kui Violeta Chamorro 25. aprillil 1990 ametivande andis, oli see viimase viiekümne aasta jooksul esimene kord, mil võim riigis rahulikul teel vahetus ja üks president teisele võimu üle andis. Violeta Chamorro leidis eest hüperinflatsioonist ja sõjast kaosesse kistud majanduse, ent tal õnnestus tõepoolest sõda lõpetada ja saavutada riigis kestev rahu. Chamorro valitses riiki kuus rasket aastat, millele olid omased majanduslikud ja sotsiaalsed rahutused, ent tal õnnestus rivaalide vahel kompromiss saavutada, riik hüperinflatsioonist välja tuua ja taasluua rahvusvahelised pangandussidemed. Samas tõid need aastad kaasa Nicaragua majandusliku ja sotsiaalse olukorra märkimisväärse languse.[4] Aastail 1990–2001 langes Nicaragua inimarengu indeksis 60. kohalt 119. kohale ja on ÜRO Arenguprogrammi andmetel muutunud Haiti järel vaeseimaks Ameerika riigiks. Kui Violeta Chamorro 10. jaanuaril 1997 ametist lahkus, tegi ta koostööd mitme rahvusvahelise rahualgatusprogrammiga, kuni viimaks tõmbus ta halva tervise tõttu avalikust elust tagasi.

Noorus ja õpingud

Violeta Barrios Torres sündis 18. oktoobril 1929 Rivase väikelinnas Nicaragua ja Costa Rica piiri ääres. Tema isa oli Carlos José Barrios Sacasa ja ema Amalia Torres Hurtado.[5] Tema perekond oli jõukas ja konservatiivne. Kuigi mitmed ajakirjanikud, nende seas ka Richard Boudreaux ajalehest The Los Angeles Times, Garrick Utley NBC-st, Stephen Kinzer ajalehest The New York Times ja Lee Hockstader ajalehest The Washington Post on nimetanud teda Nicaragua aristokraatia esindajaks, olid nad tegelikult lihtsalt jõukad maaomanikud ja karjakasvatajad. Pigem sarnanes see pere USA lääneosa jõukate karjakasvatajate omaga ja Violeta ei olnud "Nicaragua Gloria Vanderbilt", kuigi teda ajakirjanduses vahel niiviisi kujutati.[6]

Blackstone'i tütarlaste kolledži hoone

Violeta õppis algul Rivase koolis, mis kandis nime Sagrado Corazón de Jesús (Jeesuse Püha Süda), samuti ka Granada prantsuse koolis. Keskhariduse omandas ta Colegio La Inmaculada koolis Managuas.[5] Seejärel suundus ta õppima USA-sse, kuna ta vanemad tahtsid, et ta inglise keele paremini selgeks saaks.[7] Tema esimeseks kooliks oli San Antonios asuv Our Lady of the Lake Catholic High School for Girls, 1945. aastal asus ta aga õppima Virginia osariigis asuvas Blackstone'i tütarlaste kolledžis.[8] 1947. aastal diagnoositi tema isal kopsuvähk ja kuigi mees suri, enne kui Violeta Nicaraguasse tagasi jõudis, ei pöördunud ta enam USA-sse tagasi ja tema sealsed õpingud jäid pooleli.[7]

1949. aastal tutvus ta riigi esimese presidendi Fruto Chamorro järeltulija[9] Pedro Joaquín Chamorro Cardenaliga. 1950. aastal nad abiellusid,[10] seejärel sündis neil neli last (1951. aastal Pedro Joaquín, 1953. aastal Claudia Lucía, 1954. aastal Cristiana ja 1956. aastal Carlos Fernando). 1954. aastal sai Violeta Chamorro abikaasa oma isa surma järel päranduseks ajalehe La Prensa. Ta võttis ajalehe väljaandmise üle ja tema juhtumisel kujunes leht mõjukaks Somozade diktatuuri kritiseerijaks ja opositsiooni häälekandjaks. Aastatel 1952–1957 vahistati Chamorro Cardenal korduvalt ajalehes ilmunud lugude pärast ja 1957. aastal juhtis ta Somozade režiimi vastu toimunud väljaastumist. Taolise tegevuse tõttu pagendati ta Costa Ricasse. Violeta Chamorro jättis lapsed oma ema hoolde ja järgnes talle. Nad veetsid Costa Ricas kaks aastat, mille jooksul Chamorro Cardenal jätkas Somozade vastu suunatud kirjutiste avaldamist. Kohe pärast Nicaraguasse naasmist arreteeriti ta uuesti. Järgmised kaks aastakümmet olid Pedro Chomorro elus täidetud korduvate perekondlike taasühinemistega.[11] Pere sissetuleku tagas renditulu valdustelt, mille Violeta Chamorro ema tema käsutusse oli andnud. Kui Pedro Chamorro 10. jaanuaril 1978 mõrvati, võttis Violeta Chamorro temalt ajalehe juhtimise üle.[12]

Nende aastate vältel jagunes Chamorrode pere poliitiliste eelistuste põhjal vaenulikesse leeridesse. Kaks last, Pedro ja Cristiana, asusid tööle La Prensas, kuigi Pedro lahkus 1984. aastal Nicaraguast, et contra'tega liituda. Ülejäänud lapsed olid aktiivsed sandinistid – Claudiast sai saadik Costa Ricas ja Carlosest sai FSLN-i häälekandja Barricada toimetaja. Vaatamata poliitilistele erimeelsustele korraldas Chamorro perekondlikke söömaaegu, kus ta nõudis, et poliitilised erimeelsused perekondliku ühtsuse nimel ajutiselt kõrvale jäetaks.[13][14]

Võimuletõus

Violeta Chamorro abikaasa mõrvamine oli sündmus, mis käivitas Nicaragua revolutsiooni. Ta kujunes selle ürituse sümboliks, kuna eeldati, et tapjad olid Somozade klanni teenistuses.[13] Kui Daniel Ortega juulis 1979 sandinistide väed võidukalt Managuasse juhatas, oli Violeta Chamorro teda toetamas.[10] Seejärel moodustati Somoza režiimi asemele koalitsioonivalitsus. Chamorro esindas selles Demokraatikku Vabastusliitu (hispaania keeles: Unión Democrática de Liberación, UDEL). Lisaks temale olid Rahvusliku Ülesehitamise Huntas (hispaania keeles: Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional, JGRN) veel Daniel Ortega Sandinistlikust Rahva Vabastamise Rindest (hispaania keeles: Frente Sandinista de Liberación Nacional, FSLN), Moisés Hassan Morales, sandinistlikult meelestatud Isamaalisest Rahvarindest (hispaania keeles: Frente Patriotico Nacional, FPN), Luis Alfonso Robelo Callejas, Nicaragua Demokraatlikust Liikumisest (hispaania keeles: Movimiento Democrático Nicaragüense, MDN) ja Sergio Ramirez Mercado Kaheteistkümne Grupist (hispaania keeles: El Grupo de los Doce).[15] Hunta lubas algselt rahvale sõltumatut kohtusüsteemi, vabasid valimisi, ettevõtlusvabadust ja ajakirjandusvabadust. Neile olid abiks 18-liikmeline kabinet ja 33-liikmeline nõukogu, mis kokku esindasid Nicaragua ühiskonda laiapõhjaliselt.[16] Esimene võimuloleku aasta tõi kaasa aga riigi vaesumise ja see tekitas võimulolijais veendumuse, et riigi jõukuse taastamiseks on vaja asuda marksistlikule rajale.[17] Sandinistid asusid peagi tele- ja raadiojaamasid üle võtma ning ajalehti tsenseerima.[16] Sandinistide iidoli Fidel Castro eeskujul seati riigis sisse marksistlik riigikord, mis sarnanes Kuuba omaga. Nicaragua hakkas mitmes mõttes üha enam sarnanema politseiriigiga.[17] Vaatamata sellele, et sandinistid soovisid tihedamaid sidemeid Nõukogude blokiga ja levitasid riigis marksistlikku ideoloogiat, erinesid nad siiski enamikust taolistest riikidest, kuna ajasid ranget neutraliteedipoliitikat ning jätkasid Ameerika Ühendriikidega nii diplomaatilist, majanduslikku kui ka sõjalist koostööd.[18]

Märtsis 1980 sõlmis FLSN Nõukogude Liiduga mitmed lepingud, mistõttu toonane USA president Jimmy Carter, kes algselt oli sandinistide valitsuse abistamist toetanud, andis CIA-le volitused toetada Nicaragua opositsioonijõude.[19] 19. aprillil 1980 astus Violeta Chamorro oma positsioonilt huntas tagasi,[15] vastandades end sellega sandinistide võimuihale, nende katsele riigis seada kuubalaste tõlgendust marksismist[10] ja Costa Ricas Puntarenase linnas vastu võetud kohustuste hülgamisele.[15][20] Tema lahkumine andis eeskuju ka mitmele teisele hunta liikmele, nad lahkusid võimult ja liitusid kujunema hakkava opositsiooniliikumisega.[21] Violeta Chamorro asus taas tegutsema La Prensa toimetajana, muutes selle sõnavabanduse eestseisjaks ja opositsioonilise mõtteviisi kaitsjaks.[10] See, et ta contra'te liikumist toetas, tõi kaasa lahkhelisid tema oma peres; [22] samuti suleti sel põhjusel mitu korda La Prensa kontorihoone.[15][23] 1986. aastal ähvardas president Ortega teda isegi väidetava riigireetmise eest kolmekümneks aastaks vanglasse panna.[17] Selsamal aastal sai ta Harvardi Ülikooli Niemani fondi Louis Lyonsi auhinna; selle andmist põhjendati "vastuseisuga tsensuurile ja repressioonidele" ja öeldi, et vaatamata ähvardustele, valitsuse sekkumisele ning repressioonidele on ta jäänud pühendunuks ajakirjandusvabaduse põhimõtetele.[24]

1987. aastal alustasid 14 opositsiooniparteid koostööd, lootes, et kui millalgi peaks saabuma vabad valimised, siis õnnestub neil sandiniste võita.[5] 1989. aastaks olid Costa Rica presidendi Óscar Ariase ja teiste Kesk-Ameerika riigipeade ühised jõupingutused veennud Ortegat, et riigis tuleb läbi viia valimised. Ta ei nõustunud mitte üksnes vabade valimistega, vaid ka sellega, et valimiste juures on vabad vaatlejad.[17] Opositsioonijõudude kogum, mis kandis nüüd nime Rahvuslik Opositsiooniliit (hispaania keeles: Unión Nacional Opositora, UNO) oli selleks ajaks kokku leppinud, kuidas ühist kandidaati valida. Viie hääletusvooru järel sai Violeta Chamorrost UNO presidendikandidaat.[5][22] Tema valimisplatvormis oli praktiliselt vaid kaks punkti: kodusõja lõpetamine ja kohustusliku sõjaväeteenistuse kaotamine.[5] Valimiskampaanias rõhuti ka tema lihtsusele, tema usule ja tervemõistuslikkusele,[25] samuti kasutati ära tema kui pereema ja märtri lese kuvandit.[5]

Contra'te salk pärast rünnakut FSNL-i baasile

Peaaegu kõik infokanalid olid seisukohal, et Chamorro ei saa võita.[26] Teda kujutati eluvõõra rikkurina.[10] Levisid kuulujutud, et ta saab Ameerika Ühendriikidelt nende saatkonna kaudu miljoneid, mistõttu ta on USA sabarakk.[27] Ka väideti, et ta on liialt usklik, et tema koalitsioonil puudub üksmeel, et neil pole raha ja et see on sisetülidest lõhestatud.[26] Tema kandidatuuri vastu oli ka tütar Claudia, kes avaldas sandinistide häälekandjas avaliku kirja oma emale, kus palus, et see ei esindaks parteid, mis "teenib Ameerika imperialistide huve ja on seotud contra'tega".[13] Tegelikult töötasid tema kasuks nii tema lihtsus kui ka pärinemine provintsist,[6] tema kogemused perekonna ja oma ettevõtte juhtimisel, samuti ka asjaolu, et ta oli olnud Rahvusliku Ülesehitamise Hunta algkoosseisus.[10][15] ja sandinistide väide, et ta saab Ameerika Ühendriikidelt toetust, samal ajal kui nad väitsid, et opositsioonil pole raha, kuna nad on Ameerika Ühendriikide toetuse blokeerinud.[28] Ka oli Violeta Chamorro juba pikemat aega häälekalt protesteerinud USA sekkumise vastu Nicaragua siseasjadesse.[29] Nii Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa, La Prensa toimetaja ja hilisem Nicaragua haridusminister Humberto Belli kui ka kirjanikud Edward Sheehan ja Shirley Christian on väitnud, et Nicaragua on üks usklikumaid maid Ameerikas.[30] Seega aitas lisaks Violeta Chamorro võitlusele sõnavabaduse eest ka tema usk ühendada neid, kes ei toetanud sandinistide poliitikat.[31] Tema põhitrumbiks oli aga see, et ta lubas sõjast väsinud maale rahu.[5][32] Ortega, kelle kampaaniat sümboliseeris võitluskukk,[33] seevastu kulutas suuri summasid,[26] uhkeldades ringi, otsekui oleks valimised juba võidetud.[34]

USA valitsuses oldi veendunud, et Chamorro ei suuda võita, ilma et kasutusele võetaks meetmed olukorra võrdsustamiseks. George H. W. Bushi administratsioonis avaldati soovi, et Kongressis kaotataks keeld kasutada Rahvusliku Demokraatia Edendamise fondi raha ühe kandidaadi toetuseks ja kiidetaks heaks üheksa miljoni dollari suurune abiplaan ning lisaks eraldataks veel kolm miljonit dollarit UNO-le määratavaks otsetoetuseks. Kongress keeldus sellest plaanist, kuna ühe kandidaadi otsene toetamine oleks olnud ebaseaduslik. Viimaks seal siiski nõustuti üheksa miljoni dollari suuruse abipaketiga, tingimusel, et kõik jääb seaduslikkuse piiridesse – see tähendas, et fondi raha võis kasutada vaid valimiste jälgimiseks ja vaatlejate saatmiseks, samuti ka valimisaktiivsuse tõstmiseks, ja kõik kulutused pidid olema avalikud. Need kulutused suunati valimisteks vajaliku infrastruktuuri rajamisele, sõidukite ja kütuse ostmiseks, palkadele, vaatlejate kulutuste katmiseks, kontorivarustuse ostmiseks, valimiste korraldajate ja hääletajate registreerijate koolitamiseks mõeldud välismaareisidele,[35][36] vaatlejate meeskondade varustamiseks, ja nagu taoliste välisannetuste puhul kohustuslik oli, suunati sellest kaks miljonit dollarit valitsuse kontrolli all olevale Nicaragua Ülemvalimiskomisjonile. Lisaks neile summadele maksis CIA veel varjatult sadakonnale välismaal elavale Nicaragua kodanikule 500 000 dollarit, et need valimiste ajaks kodumaale tagasi pöörduksid.[35] Abipaketiga tekkisid aga probleemid: kuu aega enne valimisi oli saadetud vaid 400 000 dollarit, mis kooskõlas Nicaragua seadustega oli kantud üle valitsuse kontrolli all olevasse Keskpanka.[37] Ka saabusid Nicaraguasse abipaketis ette nähtud sõidukid, ent kuna tolliülem oli puhkusel, siis ei jõudnud masinad tollist edasi, ka jäid eraldamata nende numbrimärgid.[38] Kolm nädalat enne valimisi väitsid UNO esindajad, et nad on kätte saanud vaid 250 000 dollarit, ja süüdistasid valitsust selles, et see viivitab sihilikult ning riisub abipaketist suurema osa endale. Valitsus vastas sellele, et Iraani-contra'te afääri tõttu tulebki olla ettevaatlik ja et viivitused on tekkinud hoopis USA tegevuse tõttu. USA Panama invasiooni tõttu olid Panama raha külmutatud ja Nicaragua Keskpanga esindaja väitel puudus Ortega administratsioonil ligipääs oma Panama pankades asuvatele hoiustele.[28]

1990. aastaks oli Nicaragua üle elanud nelikümmend aastat Somozade diktatuuri, sandinistide valitsuse, ligi kümme aastat kestnud kodusõja[39] ja viis aastat USA majandussanktsioone.[40] 25. veebruaril 1990 võitis Violeta Chamorro valimised võimuloleva presidendi Daniel Ortega ees,[41] kogudes 54,7% häältest ja saades nii esimeseks valitud naisriigipeaks Ameerikas[33][42] (Ameerikas oli küll olnud ka varem naisriigipäid, ent Isabel Martínez de Perón sai Argentina riigipeaks oma abikaasa surma järel ja Lidia Gueiler Tejada määras Boliivia ajutiseks riigipeaks parlament).[43] Kuna valimised toimusid kodusõjast haaratud riigis, siis oli nii riigi elanike kui ka välisriikide jaoks eriti oluline, et valimised oleksid seaduslikud. Vastavalt Ariase eestvedamisel sõlmitud Esquipulase rahulepetele pidid valimistel vaatlejatena osalema nii Ameerika Riikide Organisatsioon kui ka ÜRO.[44] Need valimised olid suurema tähelepanu all kui ükskõik millised muud valimised Ameerikas.[33] Valimistel hoidsid silma peal 2578 välisvaatlejat,[45] nende seas ka endine USA president Jimmy Carter, endine Argentina president Raúl Alfonsín, endine Colombia president Alfonso López Michelsen, endine Costa Rica president Rodrigo Carazo Odio ja veel paljud saadikud USA-st ning Kariibi mere ümbruse riikidest.[46] Ortega ja tema poolehoidjad tunnistasid ausalt oma lüüasaamist ja vaatlejad jätsid maha vaid väikese meeskonna, et aidata neid võimu üleandmisel.[47]

Presidendiametis

26. aprillil 1990 andis Violeta Chamorro ametivande. Tseremoonia peeti Rigoberto López Péreze staadionil, kohal oli umbes 20 000 inimest. Enam kui viiskümmend aastat oli möödunud viimasest korrast, mil valitsus oli rahumeelselt võimu opositsioonile üle andnud. See oli ka esimene kord riigi ajaloos, kus võimuvahetus leidis aset vabadel valimistel, milles osales suur osa rahvast.[5] Kui välja arvata lubadus lõpetada sõda, puudus Chamorrol poliitiline platvorm. UNO ei suutnud üheski ülejäänud küsimuses konsensusele jõuda, kuna selle eri osade poliitilised vaated ulatusid äärmusparempoolsusest vasakradikaalsuseni. Nõnda siis vastandusid nad lihtsalt sandinistidele. Valimisi analüüsinud sotsiaalteadlased jõudsid järeldusele, et olukorras, kus USA sõjajõud olid äsja Panamasse tunginud ning seesama riik toetas intensiivselt kodusõja üht osapoolt, oli mõistlik eeldada, et riigile on parim see sõda kiiremas korras lõpetada ja teha lõpp valijate hirmule, et USA väed ka Nicaraguasse tungivad.[48] Seda kinnitasid ka sandinistide analüütikud, jõudes järeldusele, et nad olid kaotanud valijatega kontakti. Marvin Ortega, kes oli enne valimisi viinud läbi rahvaküsitlusi, tõdes, et valijad ei hääletanud "tühja kõhu põhjal", ehkki riigi majanduslik seisukord tõotas muutuda halvemaks, vaid hääletasid oma vabaduste eest ja sõja vastu.[31] Violeta Chamorro valitsusaastad tõid ka kaasa Nicaragua sotsiaalsete tingimuste halvenemise ja märkimisväärse majanduslanguse. Aastail 1990–2001 langes Nicaragua inimarengu indeksis 60. kohalt 119. kohale ja on ÜRO Arenguprogrammi andmetel muutunud Haiti järel vaeseimaks Ameerika riigiks.[49]

Rahureformid

Tsementi valatud automaadid AK-47 Nicaragua keskel asuvas Chamorro rajatud Rahu pargis

Ilmselt kõige olulisema osa Violeta Chamorro poliitilisest pärandist moodustavad tema rahureformid.[50][51] Kõige tähtsama osa moodustas tema deklaratsioon, millega sõda kuulutati lõppenuks, sest see moodustas kogu tema ülejäänud poliitika keskme.[52] Rahu tagamiseks vähendas ta nii sõjaväe võimsust kui ka suurust, tegi lõpu ajateenistusele ja asus sõjaväge demobiliseerima.[53] Kohustusliku ajateenistuse kaotas ta juba ametisseastumise päeval ja paari võimul oldud nädalaga vähendas ta sõjaväe suurust poole võrra.[54] Demobilisatsiooni osaks oli ka USA-lt toetust saavate contra'te laialisaatmine,[55] nii et sandinistide väeosadel ei olnud enam kedagi, kellega võidelda. See tõi kaasa ülimalt tõhusa rahuseisundi.[22] Chamorro kuulutas välja ka poliitilistele kuritegudele üldise amnestia, jättes sandinistidele vähe protestiruumi ja tagades nii sujuva võimuülemineku.[56] Üks vahenditest, millega ta contra'te koostöö tagas, oli kohalikele võimustruktuuridele suunatud abipalve mõlemalt sõja osapoolelt relvade ära korjamiseks.[54] Ta alustas ka agarat relvaostukampaaniat, mille eesmärgiks oli kõrvaldada vägivalla jätkumise oht; kõik sel moel kokku kogutud relvad valati spetsiaalselt selleks otstarbeks Managua all-linna rajatud väljakul Plaza de la Paz (Rahu väljak) tsemendi sisse, luues sellega sümboli, et need õudused ei kordu enam iialgi.[56]

Tsementi valatud tank Chamorro rajatud Rahu pargis (Parque de Paz), mis sümboliseerib Nicaragua elanike tahet, et nende riiki ei kimbutaks enam kunagi taolised sõjaõudused

Selle demobilisatsiooni negatiivseks pooleks oli asjaolu, et ligi 70 000 sõjaväelast jäid ilma tööta. Ajateenistujatele ei kujutanud see endast probleemi ja nad pöördusid lihtsalt koju tagasi, ent tegevteenistuses olevad sõjaväelased kaotasid sellega oma teenistuse, neile lubatud majad, maa ja raha ei jõudnud aga nendeni kas riigi puudulike ressursside tõttu või said nad neid makseid vaid ebaregulaarselt. Kuna aasta 1992 esimeses pooles said oma raha kätte vaid 5,8% endistest ohvitseridest, siis hakkasid levima oletused, et need, kes kuulusid selle 14% hulka, kes sõjaväeteenistusse jäid, või siis said oma raha kätte, olid uue võimu poolt soositud isikud. Sellise olukorra vastu protesteerimine viis aprillist detsembrini 1992 terve rea streikideni. Nii valitsuse sõjaväe veteranide ("recompas") kui ka vastupanuliikumise veteranide ("recontras") seas tekkisid rühmitused, kes soovisid taas relvastuda, ent kui nad taipasid, et on samas olukorras, otsustasid nad ühineda, nii et Chamorro pidi astuma samme nende maha rahustamiseks.[57] Ta liitis osa endistest contra'test kohaliku politseiteenistusega, andes neile ülesande uurida väiteid toime pandud politseivägivalla ja inimsusvastaste kuritegude kohta.[58] Ta jätkas ka sandinistide agraarreformi,[59] laiendades selle toimepiirkonda Kariibi mere rannikuni, et sõjaveteranide vajadus maa järele saaks rahuldatud. See tõi aga kaasa konflikti Kariibi mere äärsete põliselanikega ja pani surve alla riigi metsavarud, mis tõi kaasa kriitikalaine.[57] Lisaks hakkasid paljud neist, kes olid sandinistide maareformiga saanud mingite maatükkide ühisomanikeks, neid nende varasematele omanikele tagastama, või siis müüsid oma osaluse edasi maa kokkuostmisega tegelevatele isikutele. Chamorro ei suutnud seda probleemi lahendada, ta tegeles vaid kõige märkimisväärsete olukordadega, jättes ülejäänud vaidlusalused juhtumid kõik kohaliku kohtusüsteemi lahendada.[60]

Chamorro pidi üldiselt eri huvirühmade vahel balansseerima. Tema valitud assamblee juht Alfredo César jäi UNO-s hääletusel kõrvale. Partei valis sellesse ametisse hoopis Myriam Arguello ja Chamorro pidas oma sõna ning ei vaidlustanud seda otsust. Tema asepresidendiks valiti Virgilio Godoy, kes oli rangema poliitika toetaja ja soovis sandinistid kõikjalt võimustruktuuridest kõrval hoida.[61] Samas otsustas Chamorro jätta Daniel Ortega venna Humberto Ortega sõjaväe juhiks, asudes ise ametisse ka kaitseministrina, ent andes samas Humbertole Nicaragua sõjaväes tähtsuselt teise ehk siis kaitsejõudude ülemjuhataja ameti.[62] See andis Chamorro kritiseerijatele põhjuse teda sandinismis süüdistada, ent samas oli see otsus poliitiliselt väga tähenduslik.[59] See näitas, et Chamorro on rahva heaolu nimel valmis kompromisse tegema ja leppimist edendama.[63] Ta jättis ka kolm endise FSL-i valitsuse liiget ametisse, nende seas oli ka agraarreformi eest vastutav minister.[64]

Suhted USA-ga

Silt Chamorro Rahupargis, millel tänatakse USA presidenti George H. W. Bushi tema panuse eest Nicaraguas demokraatia taaskehtestamisse

Kui Chamorro presidendiks valiti, eemaldas George H. W. Bush Ronald Reagani sandinistide valitsusele kehtestatud majandusembargo ja lubas riigile osutada ka majanduslikku abi.[65] Lisaks sellele tasus USA valitsus ka Nicaragua üle aja läinud võlad erapankade, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga ees.[66] Osad Chamorro valis meeskonna liikmed lootsid USA-lt saada ühe miljardi dollari suurust abipaketti, et sõjast laastatud maa taas üles ehitada,[67] ent Bushi administratsioon andis Nicaraguale Chamorro esimesel võimuloleku aastal (1990) ainult 300 miljoni dollari ulatuses abi, millele järgnes järgmisel aastal 241 miljonit dollarit.[68] Arvestades seda laastamistööd, mille all Nicaragua oli kannatanud, ja uuesti võetud laene, kasvas riigi võlakoorem vaatamata sellele abile.[66] Ka ei olnud saadud summad piisavad, et riigi olukorda märkimisväärselt paremaks muuta.[69]

Ajal, mil Chamorro oli Nicaragua president, vähenes USA huvi Nicaragua vastu sedavõrd drastiliselt, et kui Chamorro aprillis 1991 USA-sse reidis, et riigile suuremat majanduslikku abi paluda, ilmusid teda kuulama vaid üksikud Kongressi liikmed.[68] Kuna rahuläbirääkimised edenesid jõudsasti ja sandinistid ei kujutanud enam endast ohtu, oli Nicaragua USA välispoliitika asjatundjate jaoks muutunud Lähis-Idaga võrreldes märkimisväärselt väheolulisemaks.[70] Chamorro valitsus lootis suhteid USA-ga paremaks muuta ja seetõttu loobus seadusest, mis nägi ette kohtuasjas Nicaragua USA vastu USA-lt kompensatsiooni nõudmist, mis oli kahe riigi vahel olnud pikka aega vaidlusobjektiks, ja loobus ka kohtuasjast.[58] USA oli nimelt keeldunud tunnustamast Rahvusvahelise Kohtu viis aastat varasemat otsust, mis leidis, et USA on contra'te toetamisel rikkunud rahvusvahelist õigust, ja nägi ühtlasi ka ette reparatsiooni.

1992. aastal üritas USA senaator Jesse Helms lõpetada Nicaraguale antava majandusabi programmi. Ta esitas senatile raporti, milles andis teada, et sandinistid kontrollivad ikka veel suurt osa Nicaragua administratsioonist, ja pani ette, et Nicaragua valitsuses tuleks kõik sandinistid asendada endiste contra'tega, riigis tuleks välja vahetada kõik kohtunikud ja tagastada kogu revolutsiooni ajal USA kodanikelt konfiskeeritud vara. Chamorro valitsus eitas Helmsi süüdistusi, sellal kui Violeta Chamorro üritas tema nõudmistele mingil määral vastu tulla. Helmsil õnnestus mõjutada Kongressi meeleolusid ja see tühistaski Nicaraguale 1992. aastal määratud 104 miljoni dollari suuruse abipaketi, mis riigile selleks aastaks juba lubatud oli.[67] Kongress loobus abipaketist ja võttis vastu Helmsi nõudmised kuu aega pärast seda, kui Chamorro oli loobunud kohtuasjaga Nicaragua USA vastu riigile mõistetud reparatsioonist.[71]

Majanduslik stabiilsus

Chamorro sai pärandiks kodusõjast laastatud majanduse[72] ja 1988. aastast riiki laastanud hüperinflatsiooni.[73] Chamorro valitsus asus otsemaid tegelema inflatsiooni peatamisega. Francisco Mayorga neoliberalistlik plaan nägi ette Nicaragua integreerimise ülemaailmse turuga, suurema välisinvesteeringute hulga, välisilmast sõltumise vähendamise ja senisest suurema erastamise.[74] Kõigepealt liitis valitsus riigile kuuluvad ettevõtted ühtseks aktsiaseltsiks, mis kandis nime Corporaciones Nacionales del Sector Público (CORNAP, eesti keeles 'avaliku sektori riiklikud ettevõtted'), seejärel asuti neid aga erastama. Eesmärgiks oli koguda riigile vajalikku raha, erastades 1993. aastaks 90% CORNAP-sse kuuluvatest ettevõtetest, ent see protsess edenes oodatust aeglasemalt. Kasutusele võeti ka uus raha córdoba oro, mille kurss võrdsustati USA dollari omaga, ent uus raha ei kujunenud piisavalt usaldusväärseks, kuna peagi oli kolmandik sellest pankades dollarite vahetatud.[75] Nii raha devalveerimine kui ka esmatarbekaupadele makstava riikliku toetuse kaotamine vähendasid valitsuse kulusid, ent see tõi kaasa rahutusi nii töölisklassi kui ka madalama sissetulekuga keskklassi seas, sest neid ootasid ees nii hinnatõus, erastamisest tingitud koondamised[76] kui ka samale tasemele jäävad palgad.[77]

Chamorro valitsusaja esimestel kuudel kärbiti ka riiklikke sotsiaalprogramme, nende hulgas haridustöötajatele tasuta ühistranspordižetoonide jagamist, eakate ja invaliidide pensioneid,[78] laste hooldele ja õppele kulutatavat raha ning tervishoiuprogrammide rahastamist.[79] 1991. aastaks tõid Chamorro valitsuse rakendatud ranged meetmed kaasa massilise streigilaine. Chamorro otsustas ka tunnustada erastatavate ettevõtete tööliste õigust 25 protsendile ettevõtete aktsiatest, kuigi see otsus tõi kaasa kriitikat nii siseriiklikul tasandil kui ka välisilmast. Sandinistid, kes olid oma valitsuse ajal võtnud oma kontrolli alla osa varem erasektorile kuulunud ettevõtetest, erastamist ei toetanud, ent nad kiitsid heaks otsuse, mille põhjal osa ettevõtete kasumist pidi kuuluma töölistele. Tema valitsuskoalitsiooni paremradikaalsem tiib aga ei toetanud üldse ettevõtluse vallas kompromisside tegemist. Nii USA saatkond kui ka United States Agency for International Development (USA Rahvusvahelise Arengu Agentuur) väljendasid oma rahulolematust nende lepingute üle; ka polnud nad rahul selle tempoga, millega majanduskavasid ellu viidi.[80] Vaatamata paljudele kavadele oli põhivahendiks inflatsiooni ohjeldamisel siiski Lacayo rahuplaanis ette nähtud riigi välisvõla vähendamine, mille nimel algasid läbirääkimised. Nicaragua valitsus suutis saavutada seda, et 75% nende välisvõlast kustutatakse tingimusel, et edasised makseid ei hiline.[81] Nagu juba varem mainitud, abistas USA Nicaraguat, tasudes sildfinantseerimisega riigi kauaks maksmata jäänud võla erapankade (sealhulgas Interameerika Arengupanga), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga ees.[66] Ka aitas USA korraldada läbirääkimisi, millega kustutati 95% Nicaragua võlast Colombia, Mehhiko ja Venezuela ees.[81] Nõnda sai riik hüperinflatsiooni kontrolli alla ja sealne rahaturg avati taas, ent seda kõike jäi varjutama suur tööpuudus, tööliste alarakendatus ja üleüldine majandusseisak. SKP langes ja kaubandusdefitsiit kasvas, üleüldiselt aga põhjustasid madalad palgad ja kärped haridus- ning tervishoiusüsteemis vaesuse kasvu ja majanduslikke pingeid.[82]

Aastail 1990–1991 oli Nicaragua ühe elaniku kohta saadava välisabi arvestuses Iisraeli järel teisel kohal maailmas, kuni 1995. aastani moodustas välisabi 29,9% riigi SKP-st.[83] See põhjustas omakorda korruptsiooni levimist – paljud tema valitsuse ministrid olid seotud korruptsioonijuhtumitega.[84] Neist tuntuimaks sai Chamorro sugulase Antonio Lacayo juhtum, mille uurimise eest vallandati riigi ülemaudiitor Guillermo Potoy. Teine valitsuse liige, keda korruptsioonis ja välisabi kõrvaldamises süüdistati, oli minister Antonio Ibarra.[85]

Sel perioodil kaotati ka Nicaragua raudteevõrgustik, kuna see ei olnud majanduslikult rentaabel. Selle infrastruktuur müüdi maha.[86]

Liberaliseeritud riigis kujunesid välja ka mitmed protsessid, mis töötasid majanduskasvule ja stabiliseerimispoliitikale vastu. Nii puudus riigil võimalus kontrollida monopoolselt kehtestatud hindasid, intressimäärade kasvu, raha suunamist säästuhoiustesse ja kapitaliäravoolu, samuti kujunesid spekulatsioonid majanduses tootlikest investeeringutest olulisemateks.[87] Kuna haridust rahastati vähem, kasvas ka kirjaoskamatuse tase riigis, olles lõpuks 35%.[88] 1996. aastaks oli vaesusse sattunud 54% riigi elanikkonnast, riigi maapiirkondadest elas vaesuses aga koguni 64% riigi elanikest.[89]

Põhiseaduslik kriis

Lisaks maad vaenavatele majandusraskustele kujutas rahule riigis suurt ohtu ka 1995. aastal alguse saanud põhiseaduslik kriis.[90] Kui Chamorro võimule sai, kehtis riigis 1987. aastal vastu võetud põhiseadus, mille olid koostanud sandinistid. Sellele olid omased tugev täidesaatev võim ja palju nõrgemad ning sellega seotud seadusandliku ja kohtuvõimu organid.[91] 1993. aastal asusid seadusandlikud organid riigi valitsuse ümberstruktureerimise nimel seda põhiseadust läbi vaatama. Pärast aasta kestnud arutelusid anti parandusettepanekud üle Rahvusassambleele, kiideti seal esimeses hääletusringis heaks ja võeti veebruaris 1995 vastu.[92] Põhiseadusliku reformi eesmärgiks oli vähendada presidendivõimu riigis. Selles olid ette nähtud meetmed suunamaks maksude kogumine, ajateenistuse keelustamine ja omandiõiguste tagamine seadusandliku organi haldusalasse, samuti ka kärpida ohtu, et võimulolev president ka võimule jääb või upitab sinna oma lähisugulased.[91] Chamorro keeldus nende muudatuste avaldamisest seadusemuudatusi kajastavas ajalehes La Gaceta,[92] väites, et seadusandlikud organid on ületanud oma võimu piire.[91]

Seadusandlikud organid avaldasid vastuseks muudetud põhiseaduse ise, luues nii sisuliselt olukorra, kus riigil oli korraga kaks põhiseadust.[92] Ka Ülemkohus ei suutnud selles küsimuses selgust luua, kuna neil puudus selleks vajalik kvoorum. Et kvoorum tagada, määrasid seadusandlikud organid Ülemkohtusse kuus uut kohtunikku, ent kohus keeldus ka pärast seda otsust langetamast, leides, et uues koosseisus tegutsemine oleks juba iseenesest nende määramisõiguse tunnistamine ja seega nõustumine uue põhiseadusega.[93] Seejärel suutis Chamorro veenda Ülemkohut võtma vastu otsust, mis muutis uue põhiseaduse väljaandmise õigustühiseks. See ärgitas Assambleed keelduma tunnustamast Ülemkohtu autoriteeti. Taoline olukord pani välisinvestorid muretsema riigi tuleviku pärast ja kaaluma riigile antava abi mujale suunamist.[94] Siis asus läbirääkimisi vahendama katoliku kiriku kardinal Miguel Obando y Bravo, kes suutis ka osapooled lepitada. Chamorro nõustus seadusega ettenähtud korras avaldama põhiseaduslikud parandused,[95] tingimusel, et Assamblee lubab presidendil edaspidigi välisabi ja maksualastes küsimustes kaasa rääkida, kuigi tema otsused ei pidanud enam olema automaatselt jõustuvad seadused. Chamorro kiitis heaks ka ühe olulisema muudatuse, mis puudutas onupojapoliitikat. Mõlemad pooled pidasid taolist tulemust oma võiduks,[94] kuigi lahendamata jäi Ülemkohtu küsimus. Assamblees oldi veendunud, et uute kohtunike ametissemääramine oli seadustega igati kooskõlas, Chamorro keeldus aga nende ametissemääramist tunnistamast.[95]

Nagu teisteski kriisiolukordades, nii osutus Chamorro ka nüüd meisterlikuks kompromissitegijaks. Seadusandlik ja täidesaatev võim said seeläbi rohkem teineteisega seotud, sellal kui võim riigis läks jagamisele. Rahvusassamblee hakkas koostama riigi eelarvet, ent maksuküsimustes pidid nad konsulteerima presidendiga ja vakantsete Ülemkohtu liikmekohtade täitmisel pidid mõlemad valitsuse harud uute kandidaatidega nõus olema.[93] Kuigi president säilitas vetoõiguse, võis seadusandlik võim hiljem selle veto lihthäälteenamusega tühistada.[96] Osa muudatusi põhiseaduses käsitles aga kriminaalkoodeksit – muu seas reguleeriti kohtusüsteemi, kodanikud said laiemad õigused süüdistuste esitamiseks ja vähendati politseile kuuluvat võimu.[97] Samas ei suutnud valitsus efektiivselt uurida varasemaid politsei ja sõjaväe vägivallategusid ning algatada sellealaseid kohtuprotsesse, mis tagas praktiliselt varem inimõigusi rikkunud või vägivallategusid sooritanud isikutele puutumatuse. Sisuliselt oli 1990. aastal välja kuulutatud amnestia ka valitsuse sellealast tegevust märkimisväärselt piiranud.[98] Ehkki valitsusel puudusid ka selleks vajalikud vahendid ja erapooletuid kohtunikke oli liiga vähe, võis oma osa olla ka tahte puudumisel selle küsimusega tegeleda. Nii sandinistide häälekandja Barricada toimetaja Sofia Montenegra kui ka mitmed teised on väitnud, et Chamorro oleks minevikus toime pandud kuritegudega tegelenud, kui tal vaid selleks võimalust oleks olnud, ent teised, nende seas ka piiskop Bernardo Hombach, on arvamusel, et oma usu tõttu oleks ta igal juhul andestanud. Taoliste asjade uurimine oleks konflikti veelgi pikemaks venitanud ning karmid karistused oleks töötanud vastu leppimisele ja rahule, mis olid Violeta Chamorro põhieesmärgid.[99]

Sooküsimused

Kuigi tema võimuloleku ajal oli parlamendis 15 naissaadikut (kokku 16%), ei tehtud Chamorro võimuloleku ajal naiste õiguste osas suuri muudatusi.[33] Chamorro ei olnud feminist, kuna oma usuliste vaadete tõttu ei saanud ta olla paljude traditsioonilise feminismi eesmärkide pooldaja.

Ta oli abordivastane ja pidas küsitavaks ka kooselu, rasestumisvastaseid vahendeid ja lahutust. Ka oli tema valitsus sunnitud tegema kärpeid nii lastehoidude kui ka rehabilitatsioonikeskuste finantseerimises. Seetõttu kasvas nende madala sissetulekuga naiste osakaal, kes olid sunnitud tegelema prostitutsiooni või kuritegevusega.[100] Vastavalt ÜRO tehtud uuringule sundis majanduslik ebastabiilsus naisi ja teismelisi "tänavail elatist teenima", suurendas ebaturvalisust ja kasvatas koolist välja langenute, narkootikumide tarvitajate, noorte kurjategijate ja prostituutide arvu.[101]

Lisaks sellele muutis range kokkuhoiupoliitika, mis kaotas tasuta arstiabi, vaeste jaoks arstiabi eest tasumise raskeks. Selles olukorras sekkus Sandinistide Tööliskeskus (hispaania keeles Central Sandinista De Trabajadores, CST), asudes pakkuma tervishoiualaseid teenuseid ja lastehoidu nendele naistele, kes uue valitsuse ajal omadega toime ei tulnud.[102] Tema valitsus ei valmistanud naisi ette poliitikas osalemiseks, ei julgustanud neid kandideerima ja ta ei määranud ka naisi riigiametitesse. Violeta Chamorro toetas samas kindlalt naiste omandiõigust, nähes eraomandis vahendit, mis kaitseb naisi juhul, kui lahutus või lesestumine naised oma abikaasade toetusest ilma jätab.[100]

Chamorro majanduspoliitika kasvatas märkimisväärselt naistööliste osakaalu riigis. Kui tööl käivate meeste osakaal jäi riigis aastatel 1977–1985 stabiilselt 68% peale, kasvas väljaspool kodu töötavate naiste osakaal Nicaraguas samal ajal pidevalt, kuigi ootused nende panusesse koduste tööde osas jäid samaks. Naiste osa tööturul kasvas 26,7%-lt aastal 1977 32%-ni aastal 1985 ja aastaks 1995 oli see 36%, olles üks kõrgemaid Kesk-Ameerikas. Kuigi Chamorro poliitika muutis oluliselt Nicaragua tööturgu, nii et naistöölised ei olnud seal enam haruldased, ei toonud see siiski kaasa kasvu naiste sissetulekus, kuna palgad ei kasvanud ja muutusid sel aastakümnel väga vähe.[77]

1992. aastal muudeti kriminaalkoodeksi seksuaalkuritegusid käsitlevat osa, mis kujunes osadele võiduks, osadele aga kaotuseks. Varem oli kriminaalkoodeksis vägistamise eest ette nähtud kaheksa kuni kaheteistkümne aasta pikkune vanglakaristus (võrdluseks – mõrva eest oli karistuseks kuus kuni neliteist aastat vanglat).[103] Samas defineeriti selles teatud seksuaalkuritegusid pigem nii, et need kaitsesid isade ja abikaasade huve, jättes naiste huvid kaitseta. Nii näiteks sõltus karistus "neitsi röövimise eest [...] ajal, mil tema valvurid ei olnud kohal, või kui see rööv toimus ilma vägivallata" asjaolust, kas röövija kavatses röövituga abielluda või ei. Victoria González-Rivera kirjutab, et sel ajal peeti vägistamist pigem eraasjaks ja et seadused soosisid seda, et vägistamise ohver kas abiellub vägistajaga või siis saab rahalise hüvitise.[104]

Pärast Chamorro valimisvõitu liitusid Rahvusassambleesse valitud UNO ja FSLN-i esindavad naised, moodustades Naiste, Noorte, Laste ja Pereasjade Komisjoni, asudes arutama seksuaalkuritegude osa puudutava kriminaalkoodeksi reformimist. Nad veensid veel 18 assamblee liiget mõlemast parteist neid parandusettepanekuid toetama. Uus õigusakt nägi ette rangemat karistust vägistamise eest (15–20 aastat vangistust); abordi legaliseerimist juhul, kui rasedus oli vägistamise tagajärg; ning karistuse kaotamist pederastia eest, juhul, kui mõlemad osalejad olid sellega nõus. Kui aga seadus lõpuks jõustus, oli sellest kaotatud vägistamisohvrite erandõigus aborti sooritada, ning pederastia legaliseerimise asemel laiendati seda nii, et selles olid ette nähtud karistused ka homoseksuaalse käitumise "põhjustamise, edendamise või reklaamimise" eest.[103]

Uus pederastiavastane seadus oli kõige karmim sellelaadne seadus Ladina-Ameerika riikides.[105] Chamorro keeldus selle seaduse puhul oma vetoõigust kasutamast ja avaldas selle ajalehe La Gaceta veergudel, mis andis seaduseelnõule seaduse staatuse. Kohe pärast seda väitsid mitmed advokaadid, et taoline seadusemuudatus on põhiseadusevastane, ent 7. märtsil 1994 otsustas Ülemkohus, et nende kaebus on alusetu.[103]

Uus õigusakt oli ränk hoop ka Nicaragua LGBT kogukonnale, kuna see nägi ette kuni kolmeaastase vanglakaristuse "igaühele, kes põhjustab, edendab, reklaamib või harrastab seksuaalset suhet sama sugupoole esindajaga mõnel skandaalsel viisil".[106]

Elu pärast presidendiametist lahkumist

Pärast seda, kui tema ametiaeg 1997. aastal lõppes, taandus Chamorro poliitikast. Sama aasta juulis rajas ta omanimelise fondi (hispaania keeles Fundación Violeta Barrios de Chamorro), mille eesmärgiks oli luua rahualgatuste edendamiseks arenguprojekte. Ta liitus ka Carteri Keskuse Ameerika Presidentide ja Peaministrite nõukoguga, mille sihiks on tagada kogu Ameerika maailmajaos rahu ja riikidevaheline koostöö.[15]

Violeta Chamorro tervis on vilets. Ta on osteoporoosi tõttu läbi teinud mitu operatsiooni.[107] Ka valimiskampaania ajal pidi ta enamasti karkudel ringi liikuma, kuna tema põlvekeder oli osteoporoosi tõttu mõranenud.[5]

Hiljem arenes tal välja ajuvähk, mis on teda avalikust elust eemale hoidnud.[41]

Tunnustus

  • Isaiah Thomase Kirjastamisauhind Rochesteri Tehnoloogiainstituudilt[108]
  • 1986 – Louis M. Lyonsi Südametunnistuse ja Ühtsuse ajakirjanduspreemia[109]
  • 1991 – Rahvusliku Demokraatiaühenduse Demokraatiaauhind[110]
  • 1997 – Rahuprotsessi fondi Rahuprotsessi auhind[111]
  • 2001 – Rahvusvahelise Kaubanduse juhtimisauhind[112]

Teosed

1996. aastal ilmus tema autobiograafiline teos "Sueños Del Corazón: Memorias" (ingliskeelse pealkirjaga "Dreams of the Heart: The Autobiography of President Violeta Barrios De Chamorro of Nicaragua"). Raamatu kaasautorid on Guido Fernández ja Sonia Cruz de Baltodano.[113]

Viited

  1. ↑ Nicaragua worldstatesmen.org
  2. ↑ Ekspresident abiellus oma naisega teist korda Õhtuleht, Allan Espenberg , 24. september 2005, 00:00
  3. ↑ Naised võtavad Ameerikas võimu Eesti Päevaleht Heiki Suurkask 02.november 2010 07:30
  4. ↑ DIPLOMAATIA Nr 51 • November 2007, Lõuna-Ameerika, Välispoliitiline mõte Üks Ameerikatest Mart Tarmak
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Pallais, María L (March–April 1992). "Violeta Barrios de Chamorro. La reinamadre de la nación" (PDF). Nueva Sociedad. Buenos Aires, Argentina: Fundación Foro Nueva Sociedad (118): 89–98. ISSN 0251-3552
  6. ↑ 6,0 6,1 Leiken, Robert S. (2003). Why Nicaragua vanished : a story of reporters and revolutionaries / Robert S. Leiken. Lanham, Md.: Rowman & Littlefield Publishers. ISBN 978-0-7425-2342-5. lk. 73–74
  7. ↑ 7,0 7,1 Chamorro, Violeta Barrios de (1996). Dreams of the heart : the autobiography of President Violeta Barrios de Chamorro of Nicaragua. New York, New York: Simon & Schuster. ISBN 0-684-81055-7. lk. 38–40
  8. ↑ Morkovsky, Mary Christine (2009). Living in God's Providence: History of the Congregation of Divine Providence of San Antonio, Texas, 1943–2000: History of the Congregation of Divine Providence of San Antonio, Texas 1943–2000. Xlibris Corporation. ISBN 978-1-4628-1244-8. lk. 226
  9. ↑ Biografías y vidas. Violeta Chamorro
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Uhlig, Mark A. (27 February 1990). "Turnover in Nicaragua; Aristocratic Democrat; Violeta Barrios de Chamorro". New York, New York: The New York Times.
  11. ↑ Baldwin, Louis (1996). Women of strength: biographies of 106 who have excelled in traditionally male fields, A.D. 61 to the present. Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0-7864-0250-2.
  12. ↑ Leiken, Robert S. (2003). Why Nicaragua vanished : a story of reporters and revolutionaries / Robert S. Leiken. Lanham, Md.: Rowman & Littlefield Publishers. ISBN 978-0-7425-2342-5. lk. 74
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 И.Пшеничников, А. Трушин. Хочу быть президентом для всех никарагуанцев // О них говорят (20 полит. портретов). — М: Политиздат, 1991. — С. 153—174. — 432 с. — (Полит. портр. зарубеж. деятелей). — 100 000 экз. — ISBN 5-250-01191-8.
  14. ↑ Beckman, Peter R.; D'Amico, Francine, eds. (1995). Women in world politics: an introduction. Westport, Connecticut: Bergin & Garvey. ISBN 0-89789-410-3. lk. 34–36
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 Ortiz de Zarate, Roberto (15 november 2001). http://www.cidob.org/biografias_lideres_politicos/america_central_y_caribe/nicaragua/violeta_barrios_de_chamorro "Violeta Barrios de Chamorro".] CIDOB. Barcelona, Spain: Barcelona Centre for International Affairs
  16. ↑ 16,0 16,1 Hamilton, Lee H.; Inouye, Daniel K. (1995). Report of the Congressional Committees Investigating the Iran/Contra Affair. DIANE Publishing. ISBN 978-0-7881-2602-4. lk. 29
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Baldwin, Louis (1996). Women of strength: biographies of 106 who have excelled in traditionally male fields, A.D. 61 to the present. Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0-7864-0250-2. lk 101
  18. ↑ Steinmetz, Sara (1994). Democratic Transition and Human Rights: Perspectives on U.S. Foreign Policy. Albany, New York: SUNY Press. ISBN 978-0-7914-1433-0.
  19. ↑ Chimene-Weiss, Sara; Eppel, Sol; Feigenbaum, Jeremy; Motel, Seth; Pangandoyon, Ingrid (2010). "Nicaragua and Iran Timeline". Brown University. Providence, Rhode Island: Brown University.
  20. ↑ Oscar Chavarría: La postura de la Iglesia Católica ante de la dictatura Somocista, la revolución Sandinista y el proceso democrático a partir de los documentos del Episcopado (1970–1999). Pontificia Università Lateranense, Rom 2001, Lk. 34.
  21. ↑ Hamilton, Lee H.; Inouye, Daniel K. (1995). RReport of the Congressional Committees Investigating the Iran/Contra Affair. DIANE Publishing. ISBN 978-0-7881-2602-4. lk. 29
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Guillermoprieto, Alma (1995). The heart that bleeds: Latin America now. Vintage Books. ISBN 978-0-679-75795-5. lk. 40
  23. ↑ Beckman, Peter R.; D'Amico, Francine, eds. (1995). Women in world politics: an introduction. Westport, Connecticut: Bergin & Garvey. ISBN 0-89789-410-3. lk. 37
  24. ↑ ""1986 Louis Lyons Award". Harvard University, Cambridge, Massachusetts: Nieman Foundation. 30. aprill 1986". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. august 2015. Vaadatud 27. märtsil 2017.
  25. ↑ Baldwin, Louis (1996). Women of strength: biographies of 106 who have excelled in traditionally male fields, A.D. 61 to the present. Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0-7864-0250-2. lk 101–102
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Wattenberg, Ben (15 February 1990). "Media Piranhas, Where Are You Now?". Orlando, Florida: Orlando Sentinel. Newspaper Enterprise Association.
  27. ↑ "The Electoral Process Gears Up". Revista Envío. Managua, Nicaragua: Central American University. 100. November 1989.
  28. ↑ 28,0 28,1 Pear, Robert (4 February 1990)."U.S. Aid Just Dribbles In to Nicaragua Opposition, but the Sandinistas Profit". New York, New York: New York Times. Reuters.
  29. ↑ Leiken, Robert S. (2003). Why Nicaragua vanished : a story of reporters and revolutionaries / Robert S. Leiken. Lanham, Md.: Rowman & Littlefield Publishers. ISBN 978-0-7425-2342-5. lk. 75
  30. ↑ Leiken, Robert S. (2003). Why Nicaragua vanished : a story of reporters and revolutionaries / Robert S. Leiken. Lanham, Md.: Rowman & Littlefield Publishers. ISBN 978-0-7425-2342-5. lk. 63
  31. ↑ 31,0 31,1 Boudreaux, Richard; Miller, Marjorie (4 March 1990). "Sandinistas Conclude They Lost Touch With Populace". Los Angeles, California: The LA Times.
  32. ↑ Oberdorfer, Don (10 November 1989). "Chamorro Upbeat About Chances in Nicaragua Vote". Washington, DC: Washington Post.
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 33,3 Skard, Torild (2014). Women of power: Half a century of female presidents and prime ministers worldwide. Policy Press. ISBN 978-1-4473-1637-4. lk. 261
  34. ↑ Beckman, Peter R.; D'Amico, Francine, eds. (1995). Women in world politics: an introduction. Westport, Connecticut: Bergin & Garvey. ISBN 0-89789-410-3. lk. 37–39
  35. ↑ 35,0 35,1 Moreno, Dario (1994). The Struggle for Peace in Central America. University Press of Florida. ISBN 978-0-8130-1274-2.
  36. ↑ Fritz, Sara (17 October 1989). "U.S. Accused of Trying to Buy Election : Nicaragua: The Administration insists that the $9 million it seeks for the opposition party is needed to offset the well-financed Sandinistas." Los Angeles, California: LA Times.
  37. ↑ Collier, Robert (28 January 1990). "U.S. Flubs Chamorro Election Aid". Orlando, Florida: Sun-Sentinel.
  38. ↑ Hockstader, Lee (25 January 1990). "Nicaraguan Opposition: Outsmarted and Outspent". Washington, DC: The Washington Post.
  39. ↑ "Reconocen legado de Violeta Chamorro". Managua, Nicaragua: El Nuevo Diario. EFE. 25 February 2013.
  40. ↑ Neikirk, Bill; Coffey, Raymond (2 May 1985). "Reagan Puts Embargo On Nicaragua To 'Mend Their Ways'". Chicago, Illinois: Chicago Tribune.
  41. ↑ 41,0 41,1 "El legado de doña Violeta" . Managua, Nicaragua: Confidencial. EFE. 25 February 2013.
  42. ↑ "Female Presidents of Latin America". www.panoramas.pitt.edu. 8. november 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2017. Vaadatud 1. mail 2017.
  43. ↑ "The women presidents of Latin America". London, England: BBC. 31 October 2010.
  44. ↑ Santa-Cruz, Arturo (2013). International Election Monitoring, Sovereignty, and the Western Hemisphere: The Emergence of an International Norm. Routledge. ISBN 978-1-135-48396-8. lk. 113
  45. ↑ Santa-Cruz, Arturo (2013). International Election Monitoring, Sovereignty, and the Western Hemisphere: The Emergence of an International Norm. Routledge. ISBN 978-1-135-48396-8. lk. 93
  46. ↑ The Carter Center (May 1990). "Observing Nicaragua's Elections, 1989–1990" (PDF). Atlanta, GA: The Carter Center. lk. 1–4.
  47. ↑ Uhlig, Mark A. (28 February 1990). "TURNOVER IN NICARAGUA; Sandinista Leaders, Facing Defeat, Didn't Argue, Carter Says". New York, New York: The New York Times.
  48. ↑ Pallmeyer, Hannah (18 December 2006). A Surprising Defeat?: Using the Importance of People to Create a Better Understanding of the 1990 Electoral Defeat of the Sandinistas in Nicaragua (PDF) (Thesis). Saint Paul, Minnesota: Macalester College.
  49. ↑ Nicaragua, chronique d’une révolution perdue Fabien Augier 31. oktoober 2006
  50. ↑ Nicaragua, chronique d’une révolution perdue Fabien Augier 31 octobre 2006
  51. ↑ Korgen, Jeffry Odell (2007). Solidarity will transform the World. Orbis Books. ISBN 978-1-60833-049-2. lk. 57
  52. ↑ Arnson, Cynthia; Holiday, David (1991). Fitful Peace: Human Rights and Reconciliation in Nicaragua Under the Chamorro Government. Human Rights Watch. ISBN 978-1-56432-034-6. lk. 1–2
  53. ↑ Beckman, Peter R.; D'Amico, Francine, eds. (1995). Women in world politics: an introduction. Westport, Connecticut: Bergin & Garvey. ISBN 0-89789-410-3.lk. 40–41
  54. ↑ 54,0 54,1 "Chamorro declared end to Nicaraguan civil war" (Vol 121, No 74). Nashua, New Hampshire: The Telegraph. 28 June 1990. lk. 32.
  55. ↑ Molinski, Michael (9 June 1990). "Chamorro declares end to war". Washington, DC. UPI.
  56. ↑ 56,0 56,1 Skidmore, Thomas E.; Smith, Peter H. (1997). Modern Latin America. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-510017-4. lk. 344–345
  57. ↑ 57,0 57,1 Rocha, José Luis (July 2010). "The Contradictory Legacy of the Sandinista Agrarian Reform". Revista Envío. Managua, Nicaragua: Central American University. 348.
  58. ↑ 58,0 58,1 Human Rights Watch (1 January 1992). "Human Rights Watch World Report 1992 – Nicaragua". Refworld. Geneva, Switzerland: United Nations Refugee Agency.
  59. ↑ 59,0 59,1 Walker, Thomas W. (1997). Nicaragua without illusions: regime transition and structural adjustment in the 1990s. SR Books. ISBN 978-0-8420-2578-2. lk. 49
  60. ↑ Anderson, Leslie E.; Dodd, Lawrence C. (2009). Learning Democracy: Citizen Engagement and Electoral Choice in Nicaragua, 1990–2001. University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-01974-1. lk. 210.
  61. ↑ Boudreaux, Richard (22 April 1990)."Sandinista Foe to Lead Assembly : Nicaragua: Chamorro nominee for president of the legislature is rejected. The vote discloses a deep rift in her ruling coalition." Los Angeles, California: The LA Times.
  62. ↑ "Sandinista General May Be Chamorro's Army Chief : Nicaragua: The reported choice of Humberto Ortega could provoke a split in her coalition. The move is described as temporary". Los Angeles, California: LA Times. 25 April 1990.
  63. ↑ Anderson, Leslie E.; Dodd, Lawrence C. (2009). Learning Democracy: Citizen Engagement and Electoral Choice in Nicaragua, 1990–2001. University of Chicago Press. ISBN 978-0-226-01974-1. lk. 212
  64. ↑ Keen, Benjamin; Haynes, Keith (2012). A History of Latin America. Cengage Learning. ISBN 1-111-84141-1. lk. 533
  65. ↑ Arnson, Cynthia; Holiday, David (1991). Fitful Peace: Human Rights and Reconciliation in Nicaragua Under the Chamorro Government. Human Rights Watch. ISBN 978-1-56432-034-6. lk. 51
  66. ↑ 66,0 66,1 66,2 Staten, Clifford L. (2010). The History of Nicaragua. ABC-CLIO. ISBN 978-0-313-36038-1. lk. 134
  67. ↑ 67,0 67,1 Close, David (1999). Nicaragua: The Chamorro Years. Lynne Rienner Publishers. ISBN 978-1-55587-643-2. lk. 136
  68. ↑ 68,0 68,1 LeoGrande, William M. (2000). Our Own Backyard: The United States in Central America, 1977–1992. Univ of North Carolina Press. ISBN 978-0-8078-4857-9. lk. 563
  69. ↑ Coerver, Don M.; Hall, Linda Biesele (1999). Tangled Destinies: Latin America and the United States. UNM Press. ISBN 978-0-8263-2117-6. lk. 169
  70. ↑ "Chamorro requests more U.S. support" (Volume 199, Issue 38). Stanford, California: The Stanford Daily. AP. 17 April 1991.
  71. ↑ "Feud between a widowed president, Jesse Helms snags U.S. aid to Nicaragua – Baltimore Sun". Articles.baltimoresun.com. 1992-11-04.
  72. ↑ Walker, Thomas W. (1997). Nicaragua without illusions: regime transition and structural adjustment in the 1990s. SR Books. ISBN 978-0-8420-2578-2. lk. 86
  73. ↑ Chavez Metoyer, Cynthia (2000). Women and the State in Post-Sandinista Nicaragua. Lynne Rienner Publishers. ISBN 978-1-55587-751-4. lk. 2
  74. ↑ Vanden, Harry E.; Prevost, Gary (2002). Politics of Latin America: The Power Game. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-512317-3. lk. 116
  75. ↑ Taylor, Lance (1993). The Rocky Road to Reform: Adjustment, Income Distribution, and Growth in the Developing World. MIT Press. ISBN 978-0-262-20093-6. lk. 444–445
  76. ↑ LeoGrande, William M. (15 July 1990). "Two Strikes, Chamorro Digging In : Nicaragua: An accord halts the violence, but the underlying conflict that produced it—tough medicine for a sick economy—remains unresolved". Los Angeles, California: LA Times.
  77. ↑ 77,0 77,1 Chavez Metoyer, Cynthia (2000). Women and the State in Post-Sandinista Nicaragua. Lynne Rienner Publishers. ISBN 978-1-55587-751-4. lk. 5.
  78. ↑ Kete, Phillip R. (6 August 1990). "Nicaraguan Strike Concessions Did Not Hurt Chamorro". Washington, DC: The Washington Post.
  79. ↑ Chavez Metoyer, Cynthia (2000). Women and the State in Post-Sandinista Nicaragua. Lynne Rienner Publishers. ISBN 978-1-55587-751-4. lk. 90–91.
  80. ↑ "US Aid: Not Even a Cheap Lunch". Revista Envío. Managua, Nicaragua: Central American University. 124. November 1991
  81. ↑ 81,0 81,1 Taylor, Lance (1993). The Rocky Road to Reform: Adjustment, Income Distribution, and Growth in the Developing World. MIT Press. ISBN 978-0-262-20093-6. lk. 447
  82. ↑ Fernandez Jilberto, Alex E.; Mommen, Andre (2012). Liberalization in the Developing World: Institutional and Economic Changes in Latin America, Africa and Asia. Routledge. ISBN 978-1-134-82583-7. lk. 128
  83. ↑ Oscar Neira Cuadra y Adolfo Acevedo (1992): «Hiperinflación y (des)estabilización en Nicaragua», Cuadernos de la CRIES, Managua, Nicaragua.
  84. ↑ Un escandalo de corrupción salpica a Lacayo
  85. ↑ El Pais Violetta Chamorro y Lacayo
  86. ↑ El Nuevo Diario. Desapareció en los años 90 Proyecto del ferrocarril provoca controversia
  87. ↑ Mario De Franco y Rolando Sevilla (1994): «La economía política de la ayuda externa en Nicaragua. Finanzas públicas, desarrollo humano y crecimiento económico», Colección Ensayos Nitlapán/CRIES, Managua, Nicaragua.
  88. ↑ Gobierno de Violeta Chamorro inició la era de corrupción Managua. El 19 Digital. | 26 febrero de 2010
  89. ↑ BID [Banco Interamericano de Desarrollo] (1996): «Nicaragua Country Paper», Misión del BID en Managua, Nicaragua.
  90. ↑ Close, David (1999). Nicaragua: The Chamorro Years. Lynne Rienner Publishers. ISBN 978-1-55587-643-2. lk. 147
  91. ↑ 91,0 91,1 91,2 Rohter, Larry (5 June 1995). "President and Legislature Dueling in Nicaragua". New York, New York: The New York Times.
  92. ↑ 92,0 92,1 92,2 Bothmann, Astrid (2015). Transitional Justice in Nicaragua 1990–2012: Drawing a Line Under the Past. Springer. ISBN 978-3-658-10503-7. lk. 173
  93. ↑ 93,0 93,1 Staten, Clifford L. (2010). The History of Nicaragua. ABC-CLIO. ISBN 978-0-313-36038-1. lk. 132
  94. ↑ 94,0 94,1 Dye, David R. (20 June 1995). "A Chamorro Dynasty Dashed In Deal Struck in Nicaragua". Boston, Massachusetts: The Christian Science Monitor.
  95. ↑ 95,0 95,1 "New Nicaraguan Constitution". New York, New York: The New York Times. 16 June 1995.
  96. ↑ Bothmann, Astrid (2015). [https://books.google.ee/books?id=LkUwCgAAQBAJ&pg=PA174&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Transitional Justice in Nicaragua 1990–2012: Drawing a Line Under the Past. Springer. ISBN 978-3-658-10503-7. lk. 184
  97. ↑ Arnson, Cynthia; Holiday, David (1991). Fitful Peace: Human Rights and Reconciliation in Nicaragua Under the Chamorro Government. Human Rights Watch. ISBN 978-1-56432-034-6. lk. 46
  98. ↑ Arnson, Cynthia; Holiday, David (1991). Fitful Peace: Human Rights and Reconciliation in Nicaragua Under the Chamorro Government. Human Rights Watch. ISBN 978-1-56432-034-6. lk. 56
  99. ↑ Bothmann, Astrid (2015). [https://books.google.ee/books?id=LkUwCgAAQBAJ&pg=PA174&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Transitional Justice in Nicaragua 1990–2012: Drawing a Line Under the Past. Springer. ISBN 978-3-658-10503-7. lk. 174–175
  100. ↑ 100,0 100,1 Skard, Torild (2014). Women of power: Half a century of female presidents and prime ministers worldwide. Policy Press. ISBN 978-1-4473-1637-4. lk. 264
  101. ↑ Committee on the Rights of the Child (21 October 1994). "Country analysis: Nicaragua: Nicaragua. 10/17/1994". Geneva, Switzerland: United Nations High Commissioner for Human Rights
  102. ↑ Staten, Clifford L. (2010). The History of Nicaragua. ABC-CLIO. ISBN 978-0-313-36038-1. lk. 135
  103. ↑ 103,0 103,1 103,2 Morgan, Martha I. (Juuli 1995). "The Bitter and the Sweet: Feminist Efforts to Reform Nicaraguan Rape and Sodomy Laws". University of Miami Inter-American Law Review. Miami, Florida: University of Miami School of Law. 26 (3): lk. 439–488.
  104. ↑ González-Rivera, Victoria (2011). Before the Revolution: Women's Rights and Right-wing Politics in Nicaragua, 1821–1979. Penn State Press. ISBN 0-271-04870-0. lk. 50
  105. ↑ Borland, Katherine (2006). Unmasking Class, Gender, and Sexuality in Nicaraguan Festival. University of Arizona Press. ISBN 978-0-8165-2511-9. lk. 128
  106. ↑ Nicaragua to decriminalize gay sex PinkNews
  107. ↑ "Surgery In U.s. Successful For Nicaraguan President". Orlando, Florida: Orlando Sentinel. 27 August 1996.
  108. ↑ "Arthur Sulzberger Jr. to Receive RIT Isaiah Thomas Award in Publishing". Rochester Institute of Technology.
  109. ↑ "1986 Louis Lyons Award: Violeta Chamorro". The Nieman Foundation for Journalism. Harvard University.
  110. ↑ 1991 Democracy Award". National Endowment for Democracy.
  111. ↑ "1997 – Her Excellency Mrs. Violeta Barrios de Chamorro". Rooma, Itaalia: Path to Peace Foundation. 1997.
  112. ↑ "Award for Leadership in Global Trade". Association of Bi-National Chambers of Commerce in Florida. 4 September 2013
  113. ↑ Dreams of the Heart: The Autobiography of President Violeta Barrios de Chamorro of Nicaragua
Eelnev
Francisco Urcuyo 		Hunta
18. juuli 1979 – 19. aprill 1980 		Järgnev
Daniel Ortega
Eelnev
Daniel Ortega 		Nicaragua president
25. aprill 1990 – 10. jaanuar 1997 		Järgnev
Arnoldo Alemán

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!