Peale seda kui esialgne kokkulepe oli saavutatud, kavandati suurem nõupidamine 1177. aasta juulikuusse. Vahepealsel ajal sekkus Friedrich Veneetsia sisemistesse võitlustesse, lootes kindlustada paavstiga vastamisi seismise ajaks võimu keisririigi toetajatele.
24. juulil saatis paavst Püha Markuse basiilikast teele kardinalide delegatsiooni Veneta laguuni suudmes oleval Lido di Venezia saarel viibiva keisri juurde. Keiser tunnustas ametlikult Aleksandrit paavstina ja hülgas oma vastupaavsti. Seepeale võtsid kardinalid ka keisrilt kirikuvande, mille alla Friedrich I oli pandud.
Sõlmitud lepinguga tunnustas keiser küll paavstide ilmalikke õigusi Rooma linnale, kuid linn ise ei alistunud paavstile ja viimane sunniti sealt 1179. aastal lahkuma.
Keiser Friedrich I ja Sitsiilia kuninga Wilhelm II vahel sõlmiti 15-aastane rahu, mis sillutas teed Sitsiilia kuldsetele rahu- ja õitsenguaastatele. Samamoodi sõlmiti Lombardia Liigaga kuueaastane rahu, ent need läbirääkimised jätkusid hiljem ja keiser tunnustas Lombardia linnade sõltumatust lõpuks 1183. aasta Konstanzi rahuga.
