Aastal 1980 sattus Vello Salum kiriku ja riigi suhteid lahkava kirjutise "Kirik ja rahvus" välismaal ilmumise tõttu poliitilise tagakiusamise osaliseks ja ta paigutati KGB mahitusel sunniviisilisele psühhiaatriaravile.
Repressioonide järel sai Vello Salumi elu- ja töökohaks Pilistvere. Eesti Põllumajanduse Akadeemias omandatud melioraatorioskused võimaldasid tal luua Pilistverre tehisjärved ning kujundada räämas ja troostitust paigast kaunis Kesk-Eesti küla. Eestimaa keskpunktiks peetud külla rajas ta represseeritute muuseumi ja kommunismiohvrite mälestusmärgi – Pilistvere kivikangru.[3] Tema energilisel tegutsemisel taastati Pilistvere ajalooline pastoraat, mis pakkus peavarju kõigile ränduritele, ka neile, kellel oli elus raske ja kes vajasid taastumiseks puhkust ja rahu.
1980. aastate lõpus kujunes Pilistverest tänu Salumile Eesti rahvusliku iseteadvuse ja vaimse ärkamise üks keskusi.[3]
Vello Salum oli suur Uku Masingu talendi austaja, kellest kujunes tema kõige olulisem õpetaja. Tihedast suhtlemisest annavad tunnistust ajakirjas Akadeemia (nr 12/1990 ja nr 1/1991) ilmunud Masingu kirjad Salumile aastatest 1963–1965.[4] Tõenäoliselt palju sellest, mida hiljem Masingust on avaldatud, on just tema poolt kokku kogutud.[5] Hiljem oli Salum ise Uku Masingu pärandit haldava ja väljaandva kolleegiumi liige.[6]
Tunnustus
1997 B. G. Forseliuse Seltsi medal „Wastne Testament 1686“
