Nikolai von Glehn rajas 1886. aastal Mustamäe nõlvale Kõrgepea (Hohenhaupti) lossi. Sellise nimega kohta Mustamäe nõlval on mainitud juba 1371. aastast pärinevas alamsaksakeelses ürikus.[2]
Kui Nikolai von Glehni abikaasa Caroline 1896. aastal suri, ei soovinud Glehn matta teda perekonna tavalisse matusepaika Keilas, sest see jäi liiga kaugele. Nikolai von Glehn lõi uue matmiskoha, mis jäi lossist mõnesaja meetri kaugusele. Glehn rajas haua ümber tiigid ning lõi kraavide abil saarekesed, kuhu ta istutas puid. Samasse matmiskohta maeti hiljem ka Nikolai von Glehni poja Manfredi kaks last.[2]
Pärast Glehnide lahkumist jäi Vana-Mustamäe piirkond aastateks tühjaks. Ainsaks erandiks oli seal Tallinna fotograafi Heinrich Tiidermanni 20. sajandi algul ehitatud maja, mille juurde kuulus ka väike botaanikaaed. Glehnide pärijad ja Nõmme linnavalitsus vaidlesid aastaid ülejäänud maa üle, linn omandas maavalduse õigused alles 1934. aastal.[2]
Johan Must andis juba 1925. aastal sisse avalduse saada Vana-Mustamäel maad, et rajada sinna supelbasseinid. Projekt sai majandusministeeriumilt toetust ning tööd said hoo sisse 1935. aastal. Esimene bassein ja kohvikuhoone valmisid 1936. aastal.[2]
Aastatel 1937–1938 valmisid teine bassein, hüppetorn, riietusruumid jm. Nendes basseinides korraldati nii Eesti meistrivõistlusi kui ka rahvusvahelisi võistlusi. Tulevane laulja Georg Ots tuli just Nõmmel mitu korda Eesti meistriks ning püstitas 1939. aastal ka Eesti rekordi 800 meetri ujumises. 1938. aastal toimusid basseini kuninganna ja kuninga valimised, kelleks sai laulja Aarne Viisimaa.[2]
1940. aastal supelasutus riigistati, mille tõttu jäid mitmed plaanid realiseerimata, sealhulgas jäi rajamata kolmas bassein. 1974. aastal toimus asutuses tulekahju. Hiljem asutus taastati, uuema renoveerimise läbis kompleks aastatel 2005–2006.[2]
Pärast Glehnide lahkumist jäi nende rahula pikaks ajaks unarusse. Nõmme Heakorra Selts alustas selle korrastamist 1989. aastal, põhjalikuma uuenduskuuri sai rahula 2005. aastal. Nõmme Koduloohuviliste Koda paigutas 2008. aastal rahulasse uue, valgest marmorist risti.[2]
2016. aastal moodustasid 0–17aastased asumi elanikkonnast 18–22%, üle 68aastased moodustasid 10–19%. Samal aastal jäi eestlaste osakaal asumi elanikest 80–100% vahele.[5]
↑ 2,02,12,22,32,42,52,6Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
.svg)
