Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut (saksa keelesLandwirtschaftliches Lehr-Anstalt zu Alt-Kusthof) oli aastail 1834–1839 Vana-Kuuste mõisas tegutsenud põllumajanduslik õppeasutus. See oli Venemaa esimene kõrgem põllumajanduslik õppeasutus, aga ka üks esimesi Euroopas.
Instituudi tekkimine
1799. aastal ostsid Vana-Kuuste mõisa Liphartid. Reinhold Wilhem von Liphart (1750–1829, Vana-Kuuste mõisa omanik aastast 1799) oli aastatel 1807–1829 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi president. Ta mõistis, et soovides mitte maha jääda teiste maade põllumajanduse arengust, on vaja tõsta põllumajandusteaduse taset ja koolitada inimesi, kes suudaksid muudatusi ka põllumajanduslikku tootmisse viia. Ta püüdis ülikooli professoreid sotsieteedi tegevusse kaasa tõmmata ning teooriat ja praktikat kokku viia. Selline põhimõte juurdus kindlalt ning oli sotsieteedi eduka tegevuse aluseks. Oma mõisates oli ta juba rakendanud mitmeid Albrecht Thaeri põllumajanduslikke uuendusi ja mitmevälja süsteemi. Temaga nõustus ka järgmine Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise sotsieteedi president Konrad Siegmund von Brasch. Isa põhimõtete elluviimist jätkas ka Carl Gotthard von Liphart (Vana-Kuuste mõisnik 1829–1839) jätkas isa põhimõtete elluviimist. Carl Gotthard von Liphart oli 1829. aastal oli ta Liivimaa rüütelkonna maapäeval Tartu kreisi saadik ja aastatel 1833–1836Liivimaa maamarssal.[1]
1829. aastal valiti Tartu Ülikooli põllumajanduse professoriks Johann Friedrich Leberecht Schmalz (1781–1847), kelle seisukoht oli, et välismaa kultuure ei tohi kohe üle võtta, vaid tuleb katsetada, kas need meie tingimustesse üldse passivad. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi toetusel ning kaasabil saadi riigivõimult instituudi asutamise luba. Sotsieteet oma avalduses näitas, et Liivimaa põllumajanduse mahajäämus Preisi- ja Saksamaa põllumajandusest on tingitud teaduslik-praktilise agronoomilise instituudi puudumisest, mis mainitud maades juba kaua aega edukalt töötavat. Sotsieteet soovitas luua samasuguse põllumajanduse instituudi ning märkis, et selle kõige kohasemaks direktoriks oleks Tartu ülikooli põllumajanduse ja tehnoloogia professor J. F. Schmalz.[2] Tartu ümbrusest ei leitud ühtki sobivat riigimõisa, ei õnnestunud ka eramõisate ost. Seetõttu jäi ainsaks võimaluseks rentimine.[1]
Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut oli Venemaa esimene kõrgem põllumajanduslik õppeasutus, aga ka üks esimesi Euroopas. Peale teoreetilise õppe oli see mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Venemaa esimene õppekatsejaam. Õppeasutus avati Saksamaa põllumajandusteaduse isaks kutsutud Albrecht Thaeri (1752–1828) sünniaastapäeval, 2./14. mail1834. Riigi toetus oli 5000, hiljem 7500 rubla aastas. Instituudi ja õppemajandi direktor oli professor Schmalz, kes pidi 2. maist kuni 30. septembrini elama Vana-Kuustes ja käima seal 1. oktoobrist 1. maini vähemalt kord nädalas.[1] Inspektor (direktori poeg Hermann Schmalz) pidi pidevalt Vana-Kuustes elama.
Õppejõud:
direktor Johann Friedrich Leberecht Schmalz (mullateadus, maaviljelus, taimekasvatus, aiandus ja mesindus, loomakasvatus, tõuaretus, villateadus, lammaste boniteerimine, metsandus jm)
inspektor Hermann Schmalz (tehniline füüsika, põllumajanduse arvepidamine, tehnoloogia, põllutööriistad ja masinad)
adjunktprofessor Peter Pell (zooloogia, taimefüsioloogia, koduloomade anatoomia ja füsioloogia)
eradotsent Ernst Rudolph von Trautvetter (botaanika)
Carl Gottlieb Rücker (maamõõtmine ja loodimine)
inspektor Heinrich Bark põllumajanduslik raamatupidamine ja agraarökonoomika)
Eksamiteta võeti vastu neid, kes olid juba 2–3 aastat Tartu ülikoolis põllumajandusloenguid kuulanud, teisi eksamite alusel. Õppemaks oli 200 rubla aastas. Õppetöö kestis aasta või ka rohkem. Lõpetajatel oli õigus töötada riigiasutustes kõrgematel põllumajanduslikel kohtadel, pedagoogidena vastavates koolides, mõisavalitsejatena jne.[1]
Instituut pälvis tsaarivalitsuse heakskiidu. See kavatseti muuta kolme teaduskonnaga riiklikuks põllumajanduse, veterinaaria ja metsanduse instituudiks.[1]
Friedrich Schmaltz oli teoorjuse vastane ja nõudis selle kaotamist. Ta nõudis ka paremaid elutingimusi talupoegadele. Need põhimõtted viisid ta aga vastuollu kohalike tagurlike mõisnikega.[1]
1838. aasta novembris müüs Carl Gotthard von Liphart mõisa August Johann Friedrich von Siversile. Carl Gotthard Liphart oli mõisa rentimise lepingu Schmalziga sõlminud 12 aastaks ega saanud ise lepingut lõpetada. Uus omanik ütles instituudile rendilepingu üles ja nõudis õppeasutuse lahkumist 1./13. mail 1839. See tähendaski instituudi sulgemist, sest mõjukate meeste vastuseisu tõttu ei õnnestunud enam õppeasutusele uut mõisa leida.[1]
Instituudi viie tegutsemisaasta jooksul lõpetas Vana-Kuuste instituudi 58 noormeest[3], kellest said põllumajanduse edendajad Venemaa eri piirkondades. Mitmest kasvandikust (J. Zelinski, W. Krause, B. Michelson jt) said hiljem Valgevenes Gorõgoretski Põllumajanduse Instituudi organisaatorid ja professorid. Instituudil oli köögi- ja puuviljaaed ning mesila. Eesti põllumajanduse ajaloost on teada, et Vana-Kuustest aretatud ja sealt pärinevast rukkiproovist hakkas Sangaste krahv Friedrich Berg (1845–1938) aretama „Sangaste” rukkisorti.[1]
