17. sajandi sõdades (Rootsi-Poola sõda, Rootsi-Vene sõda) – 1600 vallutasid linnuse rootslased, 1601 poolakad, 1602 uuesti rootslased. Arvatavasti 1602. aastal linnus ka hävitati. Kui rootslased olid oma võimu suuremal osal Vana-Liivimaast lõplikult kinnistanud, annetas kuningas Gustav II Adolf1625. aastal Antsla koos Jeberkülli karjamõisaga oma kammerjunkrule Åke Tottile[3].
31. märtsil 1649 müüdi valdus pärast feldmarssal Totti surma Claudius Totti poolt 14 500 taalri eest Dietrich Rigemannile, kes 1650. aastal tõsteti aadliseisusesse von Loewensterni nime all. Pärast viimase surma jaotati Antsla Vana-Antsla ja Uue-Antsla mõisaks, misjärel Antsla mõisa hakati kutsuma Vana-Antsla mõisaks. 1682 kuulus mõis Rootsi leitnant Joachim von Loewensternile (1639, surn. pärast 1705). Loewensternidele (Karl Diedrich von Löwenstern, Karl Otto von Löwenstern) jäi valdus ka terveks 18. sajandiks[3].
1834. aastal päris mõisa Elisabeth von Bose (snd von Löwenstern), 1879. aastal päris mõisa Anna von Stael-Holstein (snd von Bose), kes andis Vana- ja Uue-Antsla mõisa üle oma pojale Reinhold von Stael-Holsteinile.[4]. 1885. aastal omandasid Vana-Antsla von Ungern-Sternbergid (parun Gregor von Ungern-Sternberg), kelle kätte jäi see kuni võõrandamiseni 1919. aastal.
Mõisa peahoone valmis 18. sajandi keskpaigas.[5], kasutades ilmselt ära säilinud linnuseosi[6]. Hiljem on seda laiendatud.[5]